Mis toimub?

Sa oled segaduses. Keegi ütles halvasti, või käitus sinuga inetult. Või juhtus midagi, mis polnud plaanitud. Esitad hulga küsimusi, miks, milleks, kuidas, mismoodi. Kõik sinu esitatud küsimused saab panna kahte sõnasse: mis toimub? Kas sa tegelikult pead mõistma, mis toimub? Ma ei tea. Ja kui teada saadki, kas sul sellest enesetunne paraneb? Võib-olla.

Ära küsi, mis toimub. Küsi, mis ma tahan? Kui oled segaduses, siis saad ju tegeleda ainult iseendaga. Teiselt aru pärimine, selgituse soovimine selles, mis toimub, ei pruugi lahendust anda, sest ta ei tea äkki isegi, mis ta tahab. Ta on ka võib-olla segaduses. Tema käitumine tuleb sellest, et ta ei oska olukorda hinnata, defineerida, mõista.

Ma saan teha vaid seda, et mõtlen selgeks, mis tahan. Ma tahan, et mulle ei öeldaks halvasti, ei käitutaks inetult, ei taha, et juhtuks seda, mis plaanitud polnud. Ma ei saa teise suud sulgeda, kui ta halvasti öelda tahab, ma ei saa teise keha ja emotsioone kontrollida, kui ta minuga halvasti käitub. Ma ei saa juhtumisi takistada, sest ma ei tea ette, kas asjad õnnestuvad või mitte. Võtame kasvõi minu selle puude vedamise lugu. Tahtsin ju head, kiiresti ja lihtsalt. Aga juhtus see, et pidin vaeva nägema rohkem, kui plaanitud oli. Küsisin, mis toimub? Miks auto sõna ei kuula? Küsisin endalt, mida ma tahan? Tahan, et auto käivituks. Selle asemel, et tunnistada enda lõputut kiirustavat tempot ning sellest tingitud uimasust ja tähelepanematust, keskendusin sellele, kuidas auto käima saada. Muidugi, ma ju tahtsin, et auto käivituks, kuid otsisin viga mujalt kui endast. Nii lihtne see ongi.

Mõtle, mida sa tahad. Kas ikka teed ise kõiki asju õigesti ehk siis otsid lahendust õigest kohast? Nii et kui küsid, mis toimub, siis küsi ka, mis ma tahan?

Signe

Ma oskan

Elu koosneb kohustustest. On asju, mida teeme südamest, mõnda kohustusest. Kuidas kellel  ja kuidas kunagi. Praegu on selline aeg, kus pean vanemate juures puid tuppa vedama, mul ei ole selle töö vastu midagi, lapsena sai seda kogu aeg tehtud. Ainuke jama on selles, et pean alati otsima kaasa seltsilise, sest ühe käega selle töö tegemine paras ettevõtmine. Enamus ajast on töötegijaks keskmine tütar, lisaks saab ta vanaema juurde minnes autoga sõitma õppida. Kuna puukuuri juurest on trepikojani paras maa ning vedada tuleb vähemalt 7-8 korvitäit, siis olin seekord nutikas tüdruk ning lasin lapsel auto puukuuri ette ajada. Vanaema oli küll hädas, et ruumi vähe ju, kas saab hakkama. Sai küll ja lausa 5 plussi eest. No vanaemadel on omadus muretseda. Ladusime auto tagumise otsa  täis. „Äkki tagurdaksid siit ise ära“, arvas vanaema. Pole hullu, eks võin seda teha, kuigi tütar saab sellega väga hästi hakkama, aga mõnikord on lihtsalt  targem sõnakuulelik olla. Hops autosse, kus võti on, ahah, käivitan…. Misasja…. Auto ei lähe käima. Proovin kohe mitu korda. Mootori võtab järgi. Starteris viga ei ole. Aku sai ka alles hiljuti vahetatud. Nutika tüdrukuna proovin paari nippi kah, no ei miskit. Vahepeal helistan teispoolele ja annan teada, et kui mind x kellaajaks kodus pole, siis pead järgi tulema (no ta oli teises Eesti otsas sel momendil). Mõtlen, proovin uuesti. Võtan võtme eest ära, kiikan kapoti alla. Lähen proovin uuesti. No ei lähe käima, ei lähe!!!!!!! Krokodille autost ei leidnud, see nali jääb siis ära. Vaatan maja ees olevaid autosid, ahah, vanaisa autoga saab käima tõmmata. Aga auto sellises kohas, kuhu teisega ligi ei pääse. Peab siis parema koha peale katsuma lükata. Meid on kolm naist: üks ühekäeline, üks alles opilt tulnud ja tütreke kallis. Ja autoks pea kahetonnine jeep. Mis muud, ema rooli keerama, mina olen võimeline kasutama ühte kätt ja lapsest olen kasvatanud korraliku Eesti naise. Andis nügida, aga liikuma saime. Vahepeal pidin lausa karjuma, liigu kallis, sest meie jalad tegid libedal pinnal spagaati ning masin tuli imekergest kallakust kuidagi üles saada. Nägin kuidas naabrinaine „elu“ piilus. Oeh. Proovin veelkord käivitada ja veelkord. Kusjuures võtan mitmeid kordi võtme välja….. kappan tuppa papsi kutsuma, et tõmbame siis käima. Viskan käpuli ja otsin, kuhu sellel autol siis köis kinnitatakse. Naabrimees tuleb koju ja kutsun ta naistele appi. Selgitan olukorda ja ka tema proovib korduvalt, näen isegi seda, kuidas ta autol võtmed eest võtab ning esiistmele viskab. Uurib kapotialust elu aga paneb sama targalt kinni tagasi ning ei mõista olukorda. Istub autosse ja katsub uuesti käivitada, vaatab korra võtmekimpu ning küsib, siin on mitu võtit. On jah, ma teise lõhkusin suvel ära. Järgmisel momendil auto käib. ????????? Kasutaks õiget võtit, eks!!!! Mul on tõsised naerukrambid, jälle sain blondiinitembuga hakkama!!! Inimesed on vaikselt tubadesse imbunud, laulan üle hoovi kõva häälega: „ Ma olen niiii armas blondiin“ ja sõidan trepikoja ette.

Mõnusat jõuluootust!

Signe

Vihastumisest

Sind on totaalselt välja vihastatud.

Mis teed?

Hea küsimus, aga ma ei tea mis teen.

Mul on jahukott. Mäletate, see jämeda koega riidest kott? Ja mul on klopper. Klopi palju tahad, jahu jääb ikka lendlema ning see sinder ajab aevastama.

Nii on ka selle vihastumisega. Sa võidki jääda mõnele inimesele selgitama asja, mis sind vihale ajab. Ta ei saa aru ja ei hakkagi saama, sest ta ei taha. Iga mats elab oma tões.

Nii et, kas on mõtet seda jahukotti sedasi peksta ja ise sealjuures isuga aevastada? Ei. Jah, on olukordi, mis häirivad ning millega leppida ei suuda. Kõigega ei peagi leppima. Tuleb õppida lihtsalt selle jahukotiga niimoodi toimetama, et tolm ei lendaks. Ehk on klopperi asemel mingi parem variant? Muidugi on. Pista kott näiteks vette ja jätagi sinna, kohe pikaks ajaks.

Kui vihastud, ära torma enne õiguse ja õigluse eest võitlema kui pole suutnud välja mõelda, kuidas seda teha. Tahad ju olukorra muutust? Sellisel juhul ei ole hea tegutsema hakata selle vihaenergia taustal. Mine tee midagi muud. Raiu kasvõi puid. Kui oled endasse laadinud energia sellest muust tegevusest, siis hakka alles mõtlema lahenduste otsimise peale. Ehk siis ära klopi tolmust jahukotti, vaid leia muu lahendus.

Vähem tolmu palun!

Signe

Teooria ja praktika ehk silmaklapid me silme ees vol 2

Olen Teile viimasel ajal pajatanud ainult endast ja oma käekesest. Kogu selle jama taustal pole ma tegelikult niisama jalad seinal saanud vedeleda.

Leidsin ühe kahe aasta taguse artikli. Seal oli üks lause „Sotsiaalministeeriumis seatud eesmärk muuta mõtteviisi ning hinnata inimese töövõimet, mitte – võimetust …“. Peas hakkas ühteteist kerima. Mis on minu või minu lapse mõtteviisis küll seni viga olnud, et seda muutma peab hakkama? Jah, meil on diagnoos. Ja siis? Olen kasvatanud oma lapsest tulevase maksumaksja, kes saab ise iseendaga hakkama.  Ok, olin momendil küll paha inimene ja kiskusin selle osa lausest kontekstist välja…

Mõtteviisi muutus? Kas seda on võimalik nii lihtsalt teha? Kelle mõtteviisi muutus?

Kindlasti on siin inimesi, kes loevad ka mu tütre blogi ja teavad natuke tema tegemistest. Kuna elu tahab elamist ja inimene vajab tööd, siis selgeks tuleb õppida amet. Leal on taskus pehme mööbli restauraatori paberid. Tööd otsides aga põhiline nõue, mille otsa sai põrkuda … vaja aktiivset suhtlemisoskust. Kurb. Ja ometigi on restauraatori töö see, mida talle teha meeldib. Egas siis pead norgu saa lasta. Tuleb õppida juurde veel mingi amet ja selleks sai pagar. Ohjah … ralli läks lahti siis, kui oli vaja praktikakohta leida. Nüüd küsingi uuesti, kelle mõtteviisi muuta? Põhiline põrkumiskoht oli praktikakoha leidmisel praegu ERIVAJADUS.

Praktikakoha leidsime. Leidus koht, kus ei tehtud sellest erivajadusest numbrit. Oluline on just see, et anti võimalus.  Ei kleebitud silti külge, ei visatud sind teisele poole aeda. Teoorias räägitakse võrdsetest võimalustest. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon artikkel 23 punkt 1: igaühel on õigus töötada ja vabalt valida elukutset … . Ega ma tegelikult enam ei jaksagi vihastuda või siis pead norgu lasta selle pärast, kui isegi võimalust ei anta. Pigem olen kurb selle pärast, et pingsalt hoitakse silmaklappe oma silme ees. Julgust peab olema nende klappide tagant välja piiluda. Praegu on küll seis selline, et peame „tavalise“ inimesena häbi tundma sellepärast, et sellise ärevushäirega inimene on meist kõigist väga palju kordi julgem.

Ehk aimate ise, kuhu kulus mu aeg. Eks ikka sellele, et olla tugiisikuks oma lapsele ja aidata tal praktikakohta leida. Tänud kahele toetajale, kel tegelikult puudub igasugune kohustus meie pärast rabeleda.

Arvo Valton

Kui mõtleme üksnes enesele, eraldume maailmast. Kui mõtleme üksnes maailmale, laguneme koost.

Signe

Laoriiulis: http://www.vooremaa.ee/toovoimereform-auto-ehitamist-ei-saa-alustada-velgedest/    ja   http://www.vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon

http://valikulinemutism-lea.blogspot.com.ee/p/mis-on-valikuline-mutism.html    Lea blogi

Miks päike kollane on?

„Miks päike kollane on?“

„Kollane? Ma ei tea“

„Kas kuu magab päeval?“

„Mh, vist“

„Miks rohi on rohelist värvi?“

„Ah? Mis sa küsisid?“

„Kas koerad mõtlevad?“

„Ah“

„Millal suvi tuleb?“

„Mh“

„Miks lilled õitsevad?“

„Mh“

„Päike paistab“

„Mh“

„Kuuled sa mind?“

„Mh“

Ja…

„Millal külla tulete?“

„Ma ei tea“

„Kas aega leiad?“

„Ah, mis sa küsisid?“

„Kuidas läheb?“

„Mh“

„Kas sa kuuled mind“

„Mh“

„Kuuled?“

„Mh, mis sa ütlesid?“

„Kuule, miks sa mind tähele ei pane? Ma olen täitsa olemas“

„Aaaa“

„ Ma räägin sinuga ju“

„Ja siis?“

„ Nii ei ole viisakas“

„Aga kuskohast ma seda teadma peaksin, sina kasvatasid mind. Sa ei ole mind õpetanud. Kui küsisin su käest, millal suvi tuleb, siis vastasid mh. Ma arvasin, et nii asjad käivadki“.

Istume suure aja oma elust ekraani ees ja teeme oma tähtsaid asju. Oleme eeskujuks oma lastele. Jah, on aegu ja asju, kus peab ekraani vahtima, aga leidkem aega tegeleda ka oma lastega. Arvan, et vähesed on sellest pahest priid.

Lihtsalt mõtteks ….

Signe

Kärsitusest

EKI on üks tark raamat. Mida siis tähendab sõna kärsitu? Kannatamatu millegi suhtes. Olen väga kannatlik inimene, oma arust. Ikka ja jälle avastan, et mõnede endaga seotud asjadega olen kärsitu. Viimastel kipsiga päevadel tundsin ennast väga hästi, võrreldes eelmise kipsi ajaga mu näpud liikusid ideaalselt. Arvasin, et kui kips maha võetud, siis esimese asjana kaevan auto lume alt välja ja proovin sõita. Tegelikult tundsin peale kipsi maha võtmist ennast kuidagi … käsi oli nagu lehmanisa otsas. Ega eelmine kord oli samamoodi, siis oli vaja juba järgmine päev proovida ehk siis tiir autoga ümber maja sõita. Tegelikult oli targem oodata ja käel harjuda lasta. No ja aastaga siis kõik meelest läinud, kuidas asjad olid ja käisid. Tuli meelde lapsepõlv, kui isal jalg kipsis oli, ta oli sama tark kui mina või olen mina sama tark kui isa? Paps istus samamoodi kohe rooli ja tegelikult ei suutnud meetritki sõita. Selge, käbisid ei ole kännu juurest kaugele lennutatud.

Auto on lume all, ei kaeva veel seda välja. Vist? Tegelikult tuli ikka välja kaevata, sest arsti juurde oli vaja minna. Aitäh Kristi, et autojuhiks olid. Imelik oli oma autos kõrvalistuja olla.

Jälle ta ei liigu ei alla ega...

...ülesse. Aga õpetame uuesti liikuma, harjutused veel meeles :)

Aiai :) :)

Kärsitult kannatlik

Signe 

Lahing

Olen püdel ja vedel ja andke palun andeks minu viimase aja aeglus ning kirjutatud teksti lühike olemus.

Kui ei taipa, miks ei jaksa, siis hakkad otsima, mis seda mittejaksamist põhjustab. Ravimite infolehed andsid ammendava vastuse. Viimase aja elu koosnes sellest, et ennast valude taustal inimesena hoida. Jah, see on täitsa võimalik, et mingi kehaosa valutamine võib sind täielikult maha keerata. Aga asjad tahavad tegemist, toimetamist, loomus kah selline püsimatu, vajadus on kogu aeg mingi tegevus või siht silme ees hoida.

Sellest püdelast ja vedelast olemisest enese tagasi sikutamine minu jaoks endisesse tihedasse konteksti ei kulge kergelt. Olen nagu manuaalkastiga auto, millel on kuues käik puudu. Paneks kuuenda käigu, aga mida pole, seda pole.

Oh, ärge nüüd heituge! Ma ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Aegajalt peab ka iseendaga lahingut pidama!

Võitlusvalmis meelt!

Signe

Tibi

Mul oli kolm sekundit vaba aega, ning ma mõtlesin, et hakkaks tibiks. Tegelikult jäin väga ruttu hätta, sest ma ei suutnud välja mõelda, milline siis välja peaks nägema ja mille alusel siis mind tibiks defineerima peaks. No blondiin oskan olla küll ja blondiinitembud ja mõtlemised pole minu jaoks võõrad. Aga tibi?

Ainuke asi, mis välja mõelda suutsin, oli see et tahan omale roosasid tööriistu. Ma mõtlen ikka roosat haamrit ja kruvikeerajat ja muud sellist, mitte küüneviili ja kammi. Ehk siis tööriistakohvrist kruvikeerajat võtma minnes leian sealt ka kruvikeeraja, mitte nagu praegu, kus pean üle korteri kõva häälega karjuma, et jälle oled mu kohvrist asju laenanud ja tagasi pole pannud.

Väga rasked kolm sekundit olid need minu elus. Kontsakingadele mõeldes, no ma ei oska ju kõrge kontsaga käia. Garderoob näeb mul igav välja, see tähendaks totaalset tühjendust ja uuesti täitmist, p….e rahast kahju.

No aidake! Ma ei mõista toda mõistet defineerida.

Ja sünnipäevaks paluks siis tööriistakohvrit roosade riistadega.

Signe

Jälle kipsis

Jajah, olen jälle kipsis ja ikka seesama vasak käsi, minu diktaator. Kui keegi oleks mulle eelmine aasta öelnud, et oled 11. kuu pärast jälle kipsis, siis oleksin ta saatnud sooja koha peale.  Ehk nüüd peale seda operatsiooni lõpetab käsi oma diktaatori rolli. Kui eelmine aasta lapiti purunenud sidet, siis seekord korrigeeriti liigest natuke – vaeva ja valu pakkus selline peen nimi nagu liigeste artroos.

Operatsioonile sattumine oli ootamatu, seni oli peale viimast arstil käiku teadmine, et läheb oi kui kaua, sest järjekorrad on pikad. Aga hea, et asjad nii läksid, sest olen oi kui pikalt rivist väljas olnud. Vaatamata valuvaigistitele kippus see valu randmes „ajudele“ ja tundsid, kuis reaktsioonikiirus oli kadunud ei tea kuhu … .

Ma rohkem ei kirjuta Teile. Ühe käega trükkides tuleb hunnikus kirjavigu.

Naeratused näole!
Ja kuidas ühe käega hambapastat hambaharjale saada?

Signe

Me oleme tundlikud

Tundlikumad kui tunnistada tahame.
Tundlikumad kui välja näitame.
Juba julguse puudumine seda tunnistada näitab kui tundlikud me võime olla.

Signe

Edu ja läbikukkumine

Mis on edu?

Mis on läbikukkumine?

Edu – edasiminek aga ka kordaminek ja tunnustus.

Läbikukkumine – ehk siis ei miski.

Kuidas saada edukaks? Ma ei tea. Pole olnud edukas, veel vähem oskan vastust anda sellele. Samas võiks ikkagi katsuda uuesti seda sõna edu defineerida. Meie tänapäeva maailmas tegelikult kiputakse eduks  pidama seda, mis välja paistab: hea töökoht, karjäär, majanduslik kindlustatus – maja, auto kallid riided. See kui näiteks insuldi läbi elanud inimene on õppinud uuesti oma eluga toime tulema, millegipärast avalikkuse silme all eduks ei nimetada. Minu silmis aga küll. Et siis see, kui inimene satub olukorda, mida võib nimetada „ei miski“, on läbikukkumine. Insult – seis on ei miski ju tegelikult. Ja kui ta suudab naasta igapäevaellu moel, et suudab enamvähem oma eluga hakkama saada, siis leian et ta on tunnustust väärt. Ühiskonna jaoks tänapäeva Eestis on ta siiski kahjuks kui keegi, kes on koormaks. Jah, on asju, milles vajab ta tuge ja toetust.

Oma soovis edukad olla kipume tihti mitte tähele panema endast nõrgemaid. Ütleme et meil on kiire. Ei ole minagi sellest patust puhas, ütlen minagi, et mul on kiire. Ja siis tõmban selle kiire olemisele ruttu augu sisse, ühe osa kiirest jätan praeguseks ja teise osa kiirest lükkan eemale. Kahe kiire olemise vahele saab kenasti paigutada mõne sellise tegevuse, mis teeb kellelegi head. Leia aega oma naabrimemme mure kuulamiseks, leia aega lapsega lauamängu mängida, leia aega hobi jaoks, leia aega tähele panna inimesi enda ümber.

Kardame läbi kukkuda? Ikka. Aga milles läbi kukkuda? Mis see läbikukkumine siis ikkagi on? Ma ei ole saanud edukaks, olen siis läbi kukkunud? Ei ole jah karjääri ja uhket maja jne. Aga ma ei tunne ennast läbikukkununa. Seni kuniks suudan õppida igapäevaelust, näha maailma ning tunda rõõmu inimestest enda ümber, saada inspiratsiooni lihtsatest vestlustest, tegemistest, olemistest, siis võin öelda, et olen edukas – iseenda jaoks ja iseendale. Mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada!

Jah, maailm milles elame on üks, aga meie silmad näevad seda erinevalt.

Natuke lugemist minu tegemistest mujalt ka:

http://www.ambla.ee/documents/6165445/10299002/10-Obtoober+2016.pdf/4b7a97ed-6c61-4e26-ba08-38bff9b27b72

Signe

Raskused elus

Mõnikord ei lähe elus asjad lihtsalt. Sulle antakse lahendada ülesanded, millele lõpptulemuse leidmine tundub võimatu. Samas lahendamatuid olukordi pole olemas, ikka on mingi väljund asjale olemas. Ja kui sa tõesti olukorda kuidagi lahendada ei suuda vaatamata pingutustele, siis peab mõtlema, kas see on üldse sinu probleem. Lahendus seisneb hoopis kellegi teise tegemises või tegemata jätmises.

Kuidas defineerida sõna raske? Ühtepidi palju kaaluv. Teistpidi rohket vaeva nõudev või keeruline ülesanne.

Tihtipeale on üksi raskeid olukordi elus lahendada keeruline. Hea nõu ja abi kulub marjaks ära. Tore, kui sul on toetav pere või tugivõrgustik ümber. Kui juhe kokku jookseb ja mõtted otsa saavad, siis sinu kõrval oleval inimesel võivad probleemile lähenemisel hoopis teised vaatenurgad olemas olla. Tihtipeale tasub mingi probleemi ilmnemisel lihtsalt kõikvõimalikud lahendusvariandid paberile kirja panna ning neid ükshaaval kellegagi koos analüüsima hakata. Üllatusena võib lahendus seisneda esmapilgul kõige võimatumana näivas variandis.

Paljusid meid on õpetatud ikkagi üksi asjadega maadlema. Kurvaks teeb, kui lähedaselt abi küsides tehakse sulle selgeks, et saa ise hakkama. Või kui oled omadega nii katki, ei oska isegi abi küsida ning lisaks need inimesed, kes peaks sinu kehva enesetunnet nägema, muutuvad hoopis sinu suhtes ülinõudlikuks? Me taluvuspiir on erinev, kuidas me raskustega elus hakkama saame. Mõni vajab rohkem toetust ja abi, mõnele piisab lihtsalt uue suuna näitamisest.

Ka lapsevanemana võiksime rohkem näha oma lapsi, isegi siis kui nad juba täiskasvanud on. Ei saa võtta asju nii, et vaata ise kuidas hakkama saad. Sul on elukogemus suurem kui temal. Kurb kui mõne  mure lahendamiseks tuleb kaasata võõrad inimesed. Samas hea teada, et on hoolivaid ja tähelepanevaid kaaslasi su ümber.

Mina tänan minu ümber olevaid inimesi.

Signe

Kogemused

Mida tähendab sõna kogemus? Ühe tundmatu ütluse järgi on kogemus kamm, mille elu kingib kiilaspäisele inimesele. Aah? Rohkem meeldib nagu Oscar Wilde ütlus, kogemus on nimi, mis antakse oma vigadele. Vigadest õpitakse, kuidas asju mitte teha. Kui kogemus käes, siis ega ikka ei soovi uuesti samasse ämbrisse astuda. Aga ega taipamiseks peab natuke arunatukest ka olema. Mõni teeb ja teeb ja ei saagi aru, et selline tegutsemisviis võib viga olla. Järjekindlalt aetakse oma joru, pangekolinat kilomeetrite taha kuulda. Ta saab kogemuse aga ei õpi sellest.

Mis siis kogemus ikkagi on? Kogetu põhjal omandatud teadmine või oskus. Kui ma oma lapsega õppides otsin sobivat meetodit, et ta oma püsimatuses suudaks laua taga istuda, siis ma kogen erinevaid kogemusi ehk siis läbi katsetuste leian õige meetodi – et lapsel ei oleks õppimine nii vastumeelne ja emme närvid ka alles jääks. Selleks pean eelnevalt kogema ka ebaõnnestumisi. Omandan läbi isikliku kogemuse oskuse, kuidas püsimatu lapsega õppida. Või mida peaksin arvama sellisest situatsioonist, kui sõites kurvi, avastad et sinu jaoks pole ruumi tee peal, sest see on kõige õigem koht möödasõidu sooritamiseks. Lihtsalt jõllitad kahte vastutulevat masinat. Õnneks on bussitasku õige koha peal, suudad sooritada möödasõidu ning rooli tee peale tagasi keerata kraavi sõitmata ning teist autot kriimustamata. Kogemus ehk siis teadmine, et jobusid maailmas ikka jagub. Või mida arvata, kui äsja ametikooli lõpetanu ei sobi ametisse, sest kogemus puudub? Kuidas selle taustal äsja load saanud autorooli võib lubada, tal ka ju väike kogemus? Kui mul teha ei lasta, siis ju kogemust ei tulegi. Neid paralleele võib tõmmata paljudes asjades …

Mida teha ikkagi kammiga, kui oled kiilaspea? Kogemus ju puudub.

Signe

Inimene. Meedia

Raivo Palmaru on öelnud „ … inimesed ei või uskuda mida iganes, sest meie tõekspidamistel on tagajärjed – neist sõltuvad meie valikud ja otsused, millest omakorda johtub tegevus.“.(Pärast tõde tuleb reaalsus, lk 221, 2011) Miks seekord selline algus mõttelao riiulis? Püüan arutleda eelmises postituses kirja pandud sõnale „kuldne keskmine“ üle.

Mis on meedia? Laias laastus võib öelda, et meedia on vahend, mille kaudu jõuab informatsioon meieni ehk siis toimub kommunikatsioon. Mis on informatsioon? Sellele sõnale on palju tõlgendusi, toon Teieni M. Bucklandi ühe versiooni, ehk siis tegemist on protsessiga, mis tähistab info edastust, informeeritust ja inimese teadmiste seisundi muutust. Nüüdisaegses ühiskonnas on meedia info paljundaja, ta on võti osaleva ja end valitseva keskkonna juurde (Meedia ja demokraatia, Palmaru). Mis see teooria kõik nüüd siia puutub? Kui inimesed informatsiooni ei saa, siis tekib küsimusi. Vastusteta asjad ei ole head.

Kipume olema elus need „kuldsed keskmised“, teeme seda, mida meilt oodatakse või arvame meilt oodatavat. Sel mõnel kuldsel keskmisel võib olla väga häid mõtteid, kuid kui saatjaks on mõtteviis „ah, mis nüüd mina“, „see ei sobi, sest teised ei arva nii“, „mis teised minust mõtlevad“, siis raamidest me välja ei astu. Võtame näiteks valimised. Millest lähtume oma valikutes? Mõelge hoolega järele. Paljud süvenevad antavatesse valimislubadustesse? Kas mõtleme, on need reaalsuses toimivad, loogilised? Või valime lihtsalt isiku, sest ta oskab meid „ära rääkida“?  Imetlusest? Võimalusi on kui palju. Vaatame kõige pealt enda „kapsaaeda“, meie volikogu on meie endi, valijate nägu ja mitte kellegi teise.  Loe Palmaru ütlust uuesti, oluline on see, et meie tõekspidamistel on tagajärjed. Valikutest ja otsustest tuleneb tegevus. Aga sellest sõltub juba see, millises keskkonnas me elame, elama hakkame. Valijana mõtle oma valikute peale. Valituna ei anta sulle piiramatut võimu, vaid kohustust esindada oma valijat. Oma valijat esindades ei saa jääda ainult sellele suhtlustasandile, mis oli valimishetkel. Teadmisi tuleb pidevalt täiendada ehk siis aktiivselt suhelda oma valijaga.

Valitule: Kommunikatsioon on oluline. Kui otse suhelda ei oska ja taha, kasuta meediat.

Valija: mõtle, mida mina saan teha, et asjad paraneksid.

Signe

Mõttelao riiulis artikkel „Pärast tõde tuleb reaalsus“ ja „Meedia ja demokraatia“ Raivo Palmarult

Mida me tahame?

Nii nagu meri ei püsi muuli piirides, vaid ronib üle kivide, nii on ka inimesi, kes ei püsi kindlates piirides. Ühiskonna poolt on paika pandud kindlad käitumisnormid ja reeglid. Seadustega on reguleeritud paljutki, sest muud moodi ei saagi. Inimesi on ju igasuguseid, ka väga halbasid kahjuks. Kõike ikka teha ei või, mingid piirid peavad olema.

Mis saab aga siis, kui sa ronid üle „normaalsuse“ piiri mõnel teisel moel? Kui sa ei ole „asjalik“ sellisel moel, nagu sinult oodatakse? Halvimal juhul oled tõrjutute hulgas. Parimal juhul võetakse sind kui värskete ideede genereerijat ja elluviijat, kõik sõltub keskkonnast, mis antud momendil sinu ümber eksisteerib.

Meid koolitatakse kõikvõimalikul moel. Haridus on kohustuslik ning me peame õppima teatud asju. Meist vormitakse inimesed, kes vastaksid ühiskonna ootustele. Meist saavad kuldsed keskmised, kes oma ametites teevad kuldset keskmist tööd. Kõik toimib suurepäraselt. Ja kui siis juhtub tulema keegi, kes ei vasta sellele keskmisele tasemele, mis me siis temast mõtleme? Kui tema mõtte-ja tegutsemiskäik meile ei sobi, siis lükkame ta eemale, sest meie rahulik elu saab rikutud. Ta on segaja.

Kõige lihtsam on elus olla see keskmine.

Kas me ikka teame mida tahame? Kas olles see keskmine, elame äkki liiga tänases päevas? Tulevik meid ei huvita, sest tähtis on minu rahulolu siin ja praegu? Sellised mõtted tekkisid, kui üritasin endale restarti teha. Esitasin ka küsimuse, kas restart ikka toimus ja tekkis ka vaidlusi minu pooliku kirjutise üle. Üle muuli laiutav meri sai meelega pildiks pandud, sest alati pole võimalik takistada mõne teise „normaalsetes“ piirides olemist.

Piiridega või piirideta?

Seekordsele mõttele andis tõuke  Äripäevas ilmunud Janek Mäggi arvamusartikkel „Hallo, Eesti. Maga välja.“ http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/08/19/janek-maggi-halloo-eesti-maga-valja

Signe

Diktaator

Mul on kodus diktaator.

Kes see selline on? Piiramatu võimu kehtestanud kitsa ringkonna toel valitseja. Kas oskate nimetada mõnda diktaatorit? Mul tulid esmalt kohe meelde Hitler ja Stalin, aga ka Julius Caesar, Mao Zedong, Hussein, Castrod. Ja neid on veel. Kui me kaugemasse ajalukku läheme, siis diktaator oli ametikoht Rooma Vabariigis. Ametisse nimetati diktaator sõjalise hädaohu korral. Kes rohkem teada tahab, see uurib ajalugu.

Jajah, mul on kodus diktaator ning ma ei mõista, kuidas õnnestus tal kehtestada piiramatu võim, lisaks keski/miski toetab teda, et ta suudaks valitseda. Olen püüdnud vastu hakata, mõne võitluse/lahingu olen ka võitnud, kuid tundub, et sõda kui selline pole veel lõppenud. Ta on salakaval ja õel. Suudab allutada mind totaalselt enda kontrolli alla.

Eile näiteks tahtsin õmblusmasinaga ainult mõned õmblused teha. Millegi pärast lõppes see minu jaoks kehvasti. Pidin taluma diktaatori füüsilist jõudu. Sama seis on siis, kui mul on vaja autoga sõita. Keset sõitu tahaks lihtsalt kõva häälega karjuda, jäta mind rahule, kaua võib. Veel hullem, kui pean roolis olema mitu päeva järjest, siis tundub see piiramatu võim piiramatupiiramatupiiramatu. On hetki, kus minu diktaator suudab mu tuppa kinni naelutada, sest ma lihtsat ei saa temaga hakkama. Ta ei lase mul keskenduda loetusse, jälgida uudiseid, segab mu mõtteid ning takistab teksti trükkimist.

Karauul ütleks. Ma ei mõista, kuidas üks „rikkis“ käsi võib elu nii pahupidi pöörata. Käis korra paranduses, sai korda. Aitäh sõbranna, et minuga sõitsid. Tuli uus jama järgmisse kohta, siis käis käsi juba sanitaarremondis. Aitäh head inimesed, kes mind kooli-koju sõidutasid ning muul moel toda ühekäelist aitasid. No ja nüüd on siis kolmas jama, olen ootel, mis siis seekord ette võetakse. Aitäh kaaskannatajatele, kes peavad taluma krooniliste valude käes vaevlevat inimest.

See käsi on omandanud mu elus diktaatori rolli. Mida paganat ta mulle öelda tahab?

Ajalugu on näidanud seda, et iga diktaatori võim saab kord otsa. Halb ei jää kestma.

Positiivsust ja usku häädusesse

Signe

Restart

Istun ja mõtlen, et mis nüüd saab, peaks nagu midagi kirjutama? Mitte et mul mõtted otsas oleks, vaid neid on nii palju erinevaid peas, et tekkinud on segapudru ehk siis keegi on sahtlid korrast ära ajanud. Midagi on vaja olnud otsida ning mõned asjad on tõstetud valesse sahtlisse. Et neid kõiki üles leida, tuleb sahtleid koristama hakata  ja asjad oma kohale tagasi panna.

Tegelikult ei ole asi nii hull, nagu kirjeldasin. Hullem? Parem? Jätan Teie otsustada. Aegajalt kipub tempo minema „lolliks“ kätte. Samas see ei häiri mind. On asju, mis tuleb lihtsalt ära teha. On kohustusi, millest ei saa üle ega ümber. Võtan seda kui kogemust, uut teadmist, ka uusi tuttavaid, elamusi, tähelepanekuid. Need on tegelikult need momendid, kust tuleb ka inspiratsioon kirjutamiseks, kuigi jah, hetkeks tekib tunne, et nüüd on kõik peas segamini.

Mõnikord tuleb „juhe seinast välja“ tõmmata, et värskendada ennast ja oma mõtteid. Tegin seda korraks. Maalt ja hobusega nagu ma olen, külastasin esmakordselt elus spaad. Jajaa. Mitte kõik inimesed tänapäeval pole sellistest kohtades käinud. Proovitud, nähtud, kogetud. Lähemalt ma sellest ei muljeta, sest töötades ise klienditeenindajana ei jätnud „professionaalne kretinism“ mind maha. Üldine elamus on siiski positiivne.

Nüüd siis lükkan uuesti vaikselt hoo sisse ja hakkan „asjalikuks“. Kes on asjalik inimene? Tegelikust arvestav, tegelikkusest lähtuv inimene. Realist.

Lugesin oma kirjutatu uuesti üle. Tekkis küsimus, kas „restart“ ikka toimus? Vat selline mõtisklus seekord.

Signe

Võimalus?

Me anname teile võimaluse.

Seekord ma ei saagi Platonit tsiteerida, ma ei leidnud midagi. Viimaste postituste taustal ma muud ei näe, kui ainult selle härra ütluseid. Seekord kasutan Einsteini ütlust „Raskustes peitub võimalus“. Raskused elus on sellised asjad, mis mõjuvad meile väga erinevalt. Paljud meist tegelikult tunnevad ja tunnetavad raskust kui võimalust? Kui miskit juhtub, siis kipume ju mõtlema, et miks just minuga? Aga just sinuga, kellega siis veel? Seegi on tegelikult laenatud mõte kelleltki, kuid ma ei mäleta kellelt. Andestage mulle mu mittemäletamine. Raskus, see ongi võimalus. Sa kas õpid sellest või mitte. Enamuses me ei õpi. Vaevleme oma negatiivses olemises, et miks just minuga.

Me anname teile võimaluse. Lause, mis öeldi mu lapsele, 80% töövõimetule kui ta käis koolis vestlusel. Koju sõites jalutas öeldu häirivalt mu peas ringi. Kes praegu kellele võimaluse andis? Eelmine kool oli hoopis vastupidise suhtumisega. Jah tulge, see on meie võimalus ning nad näitasid, et on innovaatilised, teadlikud tänapäeva ühiskonna väärtustest, neis oleks justkui sees olnud kirg teha hästi, paremini ja väga hästi.

Innovatsioon – mis see on? Mitmeti mõistetav. Minu jaoks uued ideed, mõtted, lähenemised; oluline on just oskus piire liigutada. Pigem aga kipume olema oma piirides ning mugavuses kinni. Nii on lihtsam. Aga kes see ütles, et kerge peab olema?

Nihuta palun piire, oled ise pärast õnnelik, et seda tegid

Signe

Kulgemine

Istun pingil. Jälgin inimesi enda ümber. Ühel pool toimub koolitus seltskonnale, kuulan. Põnev. Teisel pool jälgin oma last, ta tuleb terapeudiga, ronib hobuse selga ja nad lähevad. Metsa.

Minul on aeg mõtiskluseks. Kulgemisest. Ma ei näe siin kiirustamist. Ma näen siin aega liikumas omas mõnusas tempos ja mul on hea olla. Ma tunnen ja tunnetan eesmärke. Siin ei ole segajaid, mis takistaks mõtete liikumist ja ma ei muretse, et miski ebaõnnestuks. Minu jaoks suurepärane hetk, jõudsin taipamiseni.

Kulgeme

Signe

Mida sina (mina) ka tead(n)?

Ei tea jah. Aga mõnda asja ikka tean ka. Ma tean seda, mida ma tean ja ei tea seda, mida ma ei tea. Lihtne. Mis on teadmine? Põhjendatud uskumused tegelikkuse kohta. Platoni ütlust mööda on „Teadmine tõene arvamus koos seletusega, aga arvamus ilma seletuseta pole teadmine“. (Meos, lk 11). Tõde?  Mõte, vaade, väide, mis teadmiste ja kogemuste põhjal vastab tegelikkusele ja faktidele. Mulle meeldib Meose teoses arutluskäik „Väide ma valetan on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan.“ (Meos, lk 50)

Arutlesin ükskord facebookis teadmise üle: Ma ei tea midagi, mida ma tean ja tean midagi, mida ma ei tea. Ma tean, et ma tean, et ma midagi ei tea ja mittemidagi teadmine paneb teadma, et ma tean midagi, mida ma tean. Mittemidagi teadmise teadmine paneb teadma teadmise teadmise millegi teadmisest. Teadmise teadmine mittemidagi teadmisest paneb teadma millegi mitteteadmisest. Teadmine on teadmine teadmise pärast.  Tean, ei tea?  Nii et mida ma ka tean.

Mõnda asja ei tahagi teada. Uudishimust jääb puudu.

Mõnda asja arvan? Kui seletust juurde ei lisa, siis pole teadmine.

Ma tean, kuidas kartuleid koorida. Ma tean, kuidas jalgrattaga sõita. Ma tean, et kevadel lähevad puud lehte. Mõni teadmine tuleb läbi kogemuse.

Ma ei tea, kas minu istutatud lilled lähevad kasvama. Ma ei tea, kuidas tehakse leiba. Ma ei tea, kas minu käsi saab kunagi terveks. Lihtsalt ongi asju, mida ma ei tea.

Väärt teadmist jagan.

Laoriiulis Indrek Meose "Filosoofia põhiprobleemid" 2010

Signe

Kuri

Olen kuri. Kuri nende peale, kes tegelevad lollide asjadega. Ning tänu nendele lollidele asjadele jäävad kannatajaks süütud inimesed, veel hullem – lapsed. Võiks ju arvata, et täiskasvanutel inimestel on mõistus peas, aga kus sa sellega. Arunatukese keerud-käärud on sirged kui veetorud. Jah, just veetorud ja vesi kah sees tarkuse asemel.

Miks nii kuri? Oskan olla küll. Kui ikka inimene oma isikliku elu elada ei oska, siis ajab tigedaks. See, kes minus kurjuse välja meelitas, on kurjusest piinatud inimene. Tegelikult ma ei tea ega tunne teda, seda inimest. Ta lihtsalt viskas ühe mu tuttava sülle suure hunniku ebameeldivat ollust, mida tuleb nüüd „nautida“.

Platoni ütlust mööda on rumalus kõige kurja algus ja lõpp. Kui inimene ei näe, mida ta oma lastele ja lastega teeb, siis on tegemist rumalusega. Omad lapsed peaks ju olema kõige kallim vara, armastus peaks olema tingimusteta. Ei saa näha ja vaadata oma liha ja verd kui vahendit kättemaksuks, sest endal ei ole hea olla.

Kurjusel on komme kombata sinu piire. Algul puudutab sind natukene ja kui saa seda ei adu ega aru saa, siis järgmine kord tuleb ta sinusse juba karmimal moel, kuniks oled täielikult kurjuse embuses.

Kurjuse vastu kurjusega ei saa. Iseendaga tuleb jääda sõbraks, olla aus ning tunnistada seda, mis on tõde. Tõde ei murra. Tõde üritatakse küll väänata, kuid tuleb loota, uskuda ja mitte unustada armastust. Headus on siiski olemas.

Usu ja looda.

Signe 

Muusa

Nüüd on paras aeg kirjutada muusast. Muusa? Inspiratsiooniallikas. Mõeldes muusadele, võime minna vanakreeka mütoloogiasse. Muusad olid seal kunsti ja teadust kaitsvad jumalannad ning neid kujutati noorte kenade neidudena. Kas teate, mitu neid oli? Mina ei teadnud, nüüd tean. Üheksa. Iga muusa spetsialiseerus omale teemale. Vot, sain targemaks. Kreeklased ise olid suured müütide loojad. „Ilias“, „Odüsseia“, ehk teate neid?

Inspiratsioon on üks selline huvitav asi. Sul võivad olla mõne asja kohta omad mõtted või arvamused ja siis juhtud tähele panema midagi, mis erineb sinu mõttekäikudest. Selleks peab olema keegi, kes oskab sind juhtida nägema asju ka teisiti, kui harjunud oled. Tegelikult tahtmist on ka vaja. Kui ikka tahan oma joru ajada, siis ei näe ma peale oma õiguse mitte miskit muud. Ja igapäevaelus on  seda inspiratsiooni vaja. Remonti tehes, reisile minnes, üritusel mängude läbi viimiseks või ürituse korraldamiseks ja nii edasi …

Mul on ka oma muusa. Mis siis et ma ei tee kunsti ega teadust. Aegajalt on meil aega rääkida. Tal on mingi omapärane omadus lasta lendu sõnu, mis mina kinni püüan koos kaasa lennanud mõttega ning lisan sinna oma mõtte juurde. Kokku saab lahe „gemüse“. Juba selle „gemüse“ pärast meeldivad mulle me vestlused.

Inspiratsiooni Teile mille iganes korraldamiseks, läbi viimiseks, kirjutamiseks, joonistamiseks

Signe

Kirjanik

Seekord pani mõttelao riiuleid korrastama sõna kirjanik. Teeme endale kõigepealt selgeks selle mõiste. Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust. Ma ei kirjuta ilukirjandust, ma laon mõtteid laoriiulisse. Nagu lubasin, on neid mõtteid seinast seina. Mõnikord paneb kirjutama loetud artikkel, mõnikord elus kuuldu, juhtunu, natuke kirjutan ka oma tegemistest, kogemustest, kuis muidu mõistate ja aru saate sellest, kust tulevad need mõtted. Miks see sõna kirjanik mind kummitama hakkas? Eks ikka kommentaarid, mis mööda inimesi mitmest kohast minuni on tulnud. Ei ma ei kurda, need on tegelikult väga positiivsed olnud. Aga ma ei ole kirjanik.

Mulle meeldib raamatuid lugeda. Kui hakkasin mõtlema, kas mul on oma lemmik kirjanikku, siis ega ikka ei ole küll. Samas lemmikuteks on Herman Sergo raamatud. Ma pole eriti ilukirjanduse lugeja, pigem on lugemisvaras muud huvitavad raamatud, momendil on käsil üks Joe Navarro ning Marvin Karlinsi kirjutatu „Kehakeelest“. Huvitav on lugeda. Mõnikord sirvin elulooraamatuid, meeldivad ka ajalooga seotud teosed. Ühe suure lugemiselamuse sain, kui kätte sattus Lennart Meri „Hõbevalge“ ning järgmisteks olid Herman Sergo „Vihavald“ ja „Randröövel“. See oli emotsioone tekitav raamatute järjestus. Head kolumnid meeldivad. Millised on head kolumnid? Jüri Pino kirjutab hästi ja mõnusalt. Ja need ivakesed nendes kirjutatud tähtedes on täppipanevad.

Kahtlesin kaua selles mõttes, et blogis kirjutama hakata. Tegin seda siiski, enda jaoks. Aegajalt ma targutan, aegajalt olen ka ninatark, enamus ajast tegelikult tahan öelda, et maailm on ilus ja värviline, mitte must ja valge. Kõik saab alguse meist endist. Negatiivsele tuleb pilk peale visata ning õppida sellest. Positiivse talletamine tahab õppimist, aga me saame sellega hakkama.

Värvilist maailma laotöölise seltsis 

Signe

Pariisi? Nuustakule? Ei, hoopis Kotkasse!

Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Pariisi vaevalt satun ja Nuustakul pole ka veel käinud. Aga jah, oleme katsunud igal suvel lastele mingit ilusat Eestimaa paika näidata. Seekord juhtus hoopis nii, et sihtmärgiks sai  Soomes Kotka.
Rahvas sai hommikul poole viieks üles aetud, et laevale jõuda. Laevas nägi pesamuna esimese asjana trepi all magavat Kalevipoega ja mul oli pikalt seletamist, miks see nii on ja miks ei pea alati selliseid asju vaatama halva pilguga.
Esimeseks sihtpunktiks sai Maritime Centre Vellamo ehk siis meremuuseum. Tegelikult meeldis mulle  Tallinna Lennusadamas nähtu rohkem, natuke huvitavam. Aga vaatamist oli üksjagu, targemaks sai ka. Ei saanud me muidugi ka ilma äpardusteta, poisid on poisid ning nende leidlikkusel pole piire.

peegeldus

Järgmiseks sihtpunktiks sai Langikoski Imperial Fishing Museum ehk siis koht, kus keiser kalastamas käis. See koht lummas mind oma iluga. Veevalajana armastan ma vett vaadata, ujuda ma kahjuks ei oska.

Kahjuks peab mu pere leppima ilusates kohtades sellega, et toimetan kuskil kaameraga

Ööbisime ilusas paigas, Hotel Patruunantalo. Ei saanud me siingi ilma pesamuna paukumiseta. Enne sai mainida, et ööbime hotellis ja kui noormees ööbimispaika nägi, tegi ta meile selgeks, et see pole hotell. Hotellid on suured majad valgete tubadega, mitte mingid vanad talumajad. Vot nii. Mis me täiskasvanud ka teame. Järgmisel hommikul noormehe arvamust küsides, jäi ta tegelikult kohaga väga rahule. 

Hotell, või siis vana talumaja?

Kuna meid on palju, siis saime enda kasutusse eraldi maja.

Enne kui järgmisel päeval edasi liikusime, külastasime hotelli kõrval olevat lindude varjupaika (Pühtään lintuhoitola). See on koht, kuhu tuuakse leitud vigastatud linnud, neid ravitakse siin ja osad jäävad siia ka elama.

See kena neiu (või noormees?) jalutas mööda aia äärt meiega kaasa, nii et kes keda vaatas?

Startisime edasi Kotka Maretariumisse.

Jätkasime jalutuskäiguga Sapokka Water Gardenis.

Kõrgust kartev inimene viidi ka kõrgustesse ehk siis tuletorni. Lahe teenindajaproua oli seal. Tööd tuleb teha mõnuga, kui pole vaja kliente aktiivselt teenindada, võib tegeleda kirjatöödega, kõrval veinipokaal.

Haukkavuoren Näkätorni

Vastu seina toetudes oli kindlam tunne, üle ääre eelistasin mitte vaadata. Vot nii!

Kui seltskonnas on ülekaalus naised, tuleb külastada ka kaubanduskeskust. Ja siis suund sadama poole. 

Laeva jõudes olime kõik vääääga väsinud. Kõht sai kah ääretasa täis pugitud, no on head toidud, eriti kui saad aga uuesti ja uuesti selle taldriku head paremat täis panna. Lõpuks noormees teatas, et ta läheb otsib trepialuse ja keerab magama. Jaksu oli tal ainult ühest trepist alla minna ning keeras ennast sinnasamasse trepinurka põõnama.
Pilte sai palju, eriti loodusest. Tegemist tavalise lihtsa ja odava  Pentaxi kaameraga. Koju jõudes sattus kätte Digi viimane number ja leidsin sealt odavate kaamerate testis hinnangu "kõige parem tööriist", õpi lihtsalt kaamerat kasutama. Ega ma taha ja vajagi miskit suurt ja vägevat pildiaparaati, emotsioonipiltide jäädvustamiseks on mu odav asi parim.

Korralikult järele mõeldes, olen küll Pariisis käinud. Eestimaal on olemas selline koht nagu Pariisi. 

Seni olete blogis mu enda tehtud fotosid saanud vaadata, antud postituses ei ole kõikide piltide autor mina.

Signe