Muljed, äkä, pigem kirjeldus

Küsiti. Proovin siis taas üle hulga aja kirjutada.

Ei noh, mõtteid on olnud juba sellest ajast peale, kui tööd pidi hakkama kodukontoris tegema. Aga tegelikult mul pole kodukontorit. On mõlemal lapsel oma töölaud ja neid ma hõivata ei saa. Lapsed õpivad praegu ju kodus. Vaatasin nõutult oma elutoas ringi, seejärel vaatasin küsivalt keskmisele lapsele otsa. Otsuseks oli see, et tõmbasime diivanilaua pikemaks, no selliseks, kuhu 10 inimest sööma mahub. Ladusin asjad süsteemis lauale, ainult minule arusaadavas süsteemis muidugi ning keskele kõige tähtsam töövahend distantstöö ajal – arvuti.

Aga kuidas luua muus elus süsteem, kui sul on kodus kaks õppurit ja üks distantstöö tegija – õpetajana. Esimese päeva lõunaks oli tegelikult katastroof käes juba. Ei, mitte õppimise ega töötegemise koha pealt, vaid kuna pere on täies koosseisus kodus, siis tahavad nad ju süüa. Kappasime noorimaga poodi külmkapi sisu täitma. Muidu on me elu ju selline, et üks laps on Tartus ja teine Haapsalus, kolmas oma elu peal. Kui korra nädalas sai poes käidud, siis oli hästi.

Enne kodusele tööle jäämist andis tunda närvipõletik. Viimase poole aasta jooksul külastab ta mind tihti, see tähendab sümptomaatilist ravi ja lõpuks leeveneb. Nädal töötamist diivanilaua taga, kus on laud vale kõrgusega, istumine ebamugav ja nii edasi, oh ..... Õudne öö, magada ei saanud, valuvaigistid leevendust ei pakkunud. Hommik, liigun magamistoast elutoa poole ja valud võtavad „pildi tasku“. Läbi häda hakkan siiski tööle, käsi ei liigu, tahaks lausa röökida. Kiiremad tööd tehtud, suhtlen perearstiga. Vaja on eriarsti konsultatsiooni, mida pean aga ootama, kuniks normaalne elu taastub, ehk siis kui ükskord erilolukord lõpeb. Kukun valude pärast ära ka ülejärgmisel päeval ja siis veelkord ülejärgmisel päeval. Valud valudeks, aga ega käsi ka ju ei taha liikuda. Vasak käsi niigi mul selline „pooletoobine“, nüüd siis parem ka. Poissi vaja koolitöös juhendada, tahan käega näidata PP-s, kust ta mingi vidina leiaks, kuid mu käsi sõna otseses mõttes ei liigu. Kaks nädalat sümptomaatilist ravi ja olemine hakkab normaliseeruma.

Aga kuidas muidu need päeva välja näevad? Alustan tööpäeva varem, kui tööl käies. Vähemalt tunnike saan segamatult tööd teha. Ülejäänud päeva pean suutma ennast jagada. Tuge ja nõustamist vajavad mõlemad isiklikud (lapsed), jookseb selle kunstikooli neiul vahest juhe kokku ja õpetamist vajab õpiraskustega noormees. Tegelikult on see noormees tubli. Esimene nädal oli keeruline ja raske, mõne aine õppimise lõpetasime alles õhtul kell üheksa. Aga teise nädala lõpuks hakkas tekkima mingi rütm ja rutiin ning asjad on enamvähem kontrolli all. Peaaegu. Eilne päev, no mäletaks siis kellaaega, no pääle lõunat aga enne tavainimese tööpäeva lõppu, asusime poisiga kolmanda õppeaine kallale, ehk siis noormees hakkas tegema PP põhja. Lihtsalt istusin korraks diivani nurgale, ärkasin tunni pärast telefonihelina peale. Olin padjahunniku otsa magama jäänud. Diivanile pikali visata ju ei saa. Sättisin küll tööasjad diivanilauale, kui millegipärast on pool diivanit ka neid asju  täis.

Telefonihelin tähendas seda, et sain poe nimekirja. Hoiame riskirühma niipalju kui võimalik, ehk siis käin poes ning viin toidukoti vanematele ukse taha.

Eile ja täna olid  niiiii ilusad ilmad, aga välja ma neid nautima ei jõudnud.

Püsi kodus!

Signe

Ratastoolitants

Kui suudad hakkama saada sellise pisiasjaga nagu kolmeastmelisest trepist alla kukkumine, mis lõppeb kipsiga, siis on tulemuseks uus ja huvitav elu. Ennast ma kobakäpsuses ei süüdista, süüdi oli trepp!!! Trepi kolmest astmest üks on vale kõrgusega, ehk siis madalam, lisaks väga hämar koht ning ei näinud ma trepil ka kollaseid triipe. Omaarust oled küll ettevaatlik, aga noh .... nii neid luid ja sidemeid lõhutakse sõltumata vanusest.

Positiivse ja entusiasmi täis inimesena arvasin, et mis see siis ära ei ole, küll hakkama saame. Kaks korda ju käsi kipsis olnud, polnud hullu midagi vaatamata miljonile viperusele 😊 . Aga oh õudust, päev küünarkarkudega komberdamist ja mis te arvate, mis või kes keeldusid minuga koostööst. Minu käed 😢 eriti see mitmeid kordi opereeritud käsi. Egas midagi, palusin vanaisa ratastooli endale mõneks ajaks, et õnnestub toaski natuke lihtsamalt ringil liikuda. Natuke harjutamist ja oligi manööverdamine selge, kuidas kitsast kohast läbi saada või kohapeal ringi keerata.

No õhtul moosisin „teistpoolt“, läheme nüüd õue ka, ma ju päev otsa „luku“ taga istunud. Eesmärk oli vaadata, kuhu ja kuidas ratastooliga liikuma pääseb. Oma maja juures kippus see ratastool ikka „kraavi“ ehk siis muru poole vajuma. Kohe sai selgeks, et kui oled ratastooli inimene, siis pead ikka väga kõva sportlane olema, et selle kõigega toime tulla. Uus kergliiklustee on ratastoolisõbralik. „Sebra“ ja tee keskel oleva saare ületus on enamvähem, sõltub tee kallakust – allamäge minnes saab sellest väiksest servakesest ilusti üles, ülesmäge on vaja kaaslase abi. Nii – Aravete „Meie“ pood, pangaautomaat ja muud asutused selles majas. Välsiukseni jõudmine ilma kellegi kaasabita välistatud kõrge serva tõttu, poe välisuksest sissesaamine eeldab ka kaaslase abi, sest ukseava täpselt nii kitsas, et jääd oma sõrmenukkidest ilma. Poe siseuks  - jälle abi vaja 😢. Õnneks on poes ruumi liikuda. Aravete A&O poodi sisse ei saa! Apteegi juures ei käinud, seal kaldtee olemas, proovisin järgi kooli kaldtee. Kaldtee on sisehoovis, sinna jõudmiseks tuli jälle võidelda pideva kraavi vajumisega. Ratastool on tundlik igasuguste konaruste, aukude, ebatasasuste, kallete suhtes. Kaldteest üles saamiseks peab olema sportlane!

Vaataks järgi ka valla teenuskeskuse – ukseni pääs eeldab tugevat füüsist ja siis võid ratastoolis istudes vaadata treppi. Teekonda kultuurimajani ma ette ei võtnud, olin juba kutu vaatamata pidevale füüsilisele kõrvalabile. 

Ohsinamajuudasejuudas 

Signe

Hei, hei

Pole ammu kirjutanud. Toimetused on sellised, et ega arvutisse kirjutama nii aega ei leiagi. Aga katsun mõne mõtte siiski kirja panna, sest tegemist siiski „Mõttelaoga“ 😊. Ega kirjutama pannud niisama mõte, vaid ka küsijate küsivad küsimused. Vastust pole ma kahjuks saanud sellele, mis teid kõidab? 😊 Ah, see selleks 😊.

Kas teate, et kevad on käes 😊, see toob naeratuse näole. Tunnen puudust sellest, et pole kaameraga metsa pildistama jõudnud. Plaanisin küll, aga kui oled tapvalt väsinud, siis on padi armsam. Sellel ühel puhkepäeval katsud teha neid koduseid toimetusi niipalju kui suudad-saad-jõuad, aga kui puhkepäeval ärkad ka kell kuus, siis lihtsalt kustud mingil momendil. Pühapäev ei ole enam puhkepäev – siis vaatad, et laps jälle kooli saaks. Terve laupäevase päeva tegeled õppimiste koordineermise, riiete pesemise, ja nii edasi selliste toimetustega. Pühapäeval viid ta nukralt-rõõmasalt jälle bussile, et ta kooli jõuaks. Ja oh kurja, miskit ühistegevust me ette ei jõudnudki seekord võtta, niipaljukest kui meil seda ühist aega on. Aga mul on veel kaks last ja .... .

Armastan oma tööd. Mulle meeldib töö lastega. Keegi ja elu suunasid mind sinna, mida poleks uskunud ennast elu sees tegemas.

Usalda elu. (Puutepunktide elulugu, mai 2019). Eks pean usaldama. Usalda Sina ka 😏.

Signe

Aja planeerimisest

Rõõmustan Teid nüüd vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast:  minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse  tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.

Tänane teemamõte tuli ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi, mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine – iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.

Nojah, tegelikult tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust, õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.

Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.

Aga tahaks rohkem jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis põed tegemata asjade pärast.

Inimene.

Lihtsalt inimene.

Mõnikord õnnelik, et jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.

Signe

:)

Ööpäevas on 24 tundi, nädalas seitse päeva ja nii edasi. 
Olen teadmata ajaks levist väljas...

Signe

Korraks kirjutan ka

Nonii, maja leidsin üles, mis mul vaja. Hoones sees jäin aga hätta. Maja plaan mind targemaks ei teinud. Siis tuleb käiku võtta loogika ning loogika toimis. Jõudsin sinna, kuhu mul vaja jõuda oli. Inimesi oli ukse taga üksjagu ja need inimesed olid kõik ninapidi nutitelefonis. Suhtlusajastu J. Me kõik pidime minema suhtlema, seekord silmast silma. Majast väljumisel aitas isiklikus ajus olev GPS.

Aga muidu möllan ehk siis viidan aega oma lapse korteris. Pahteldan ja krohvin, natuke värvin kah. Enamus värvimistöid tahab siiski teha see keskmine, ta lihtsalt on sinasõbram pintslite ja värvidega. Jama on selles, et üksi nokerdades on selline tunne, et ei jõua iialgi valmis. Teed ja teed, tahaks tulemust näha. Remondiks läheb vist sada aastat. Lisaks on töid, mis mehemõistuse ja käte jaoks. Aga seniks nokerdan edasi.

Vabal sekundil lõpetan poolikuid käsitööasju. Raamatud kahjuks ootavad ... neid on kaks, mis praegu pooleli, üks järjehoidjaga ühes toas ja teine teises – et siis sinna kuhu on aega tagumik maha potsatada, siis seda raamatut loen.

Korraks kirjutan ka. Siia.

Signe

Siiruviiruline maailm

Kes soovib suvel asjalik olla ning kirjutamisega tegeleda? Mina momendil mitte. Luban endale suviseid tegevusi nagu näiteks pahtliseid ja värviseid käsi 😊.

Selline see maailm ongi - siiruviiruline ning erinevates toonides. Asjalik olemine, see on täpselt nii nagu me ise enda jaoks mõtte selgeks mõtleme. Jah, mulle meeldib aegajalt mõtteid kirja panna. Samas meeldib mulle ka oma kätega midagi teha. Ok, ok, natuke muidugi läksin liiale ka nende remonttöödega - pean natuke puhkust oma kehvakestele käekestele andma, on nad mul sellised ullikesed oma olemuselt 😊. 

Kui puhkust näete siis puhake 😉
Signe