reede, 31. august 2018

Aja planeerimisest


Rõõmustan Teid nüüd vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast:  minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse  tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.

Tänane teemamõte tuli ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi, mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine – iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.

Nojah, tegelikult tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust, õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.

Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.

Aga tahaks rohkem jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis põed tegemata asjade pärast.

Inimene.
Lihtsalt inimene.

Mõnikord õnnelik, et jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.

Signe

Kommentaare ei ole: