Ratastoolitants

Kui suudad hakkama saada sellise pisiasjaga nagu kolmeastmelisest trepist alla kukkumine, mis lõppeb kipsiga, siis on tulemuseks uus ja huvitav elu. Ennast ma kobakäpsuses ei süüdista, süüdi oli trepp!!! Trepi kolmest astmest üks on vale kõrgusega, ehk siis madalam, lisaks väga hämar koht ning ei näinud ma trepil ka kollaseid triipe. Omaarust oled küll ettevaatlik, aga noh .... nii neid luid ja sidemeid lõhutakse sõltumata vanusest.

Positiivse ja entusiasmi täis inimesena arvasin, et mis see siis ära ei ole, küll hakkama saame. Kaks korda ju käsi kipsis olnud, polnud hullu midagi vaatamata miljonile viperusele 😊 . Aga oh õudust, päev küünarkarkudega komberdamist ja mis te arvate, mis või kes keeldusid minuga koostööst. Minu käed 😢 eriti see mitmeid kordi opereeritud käsi. Egas midagi, palusin vanaisa ratastooli endale mõneks ajaks, et õnnestub toaski natuke lihtsamalt ringil liikuda. Natuke harjutamist ja oligi manööverdamine selge, kuidas kitsast kohast läbi saada või kohapeal ringi keerata.

No õhtul moosisin „teistpoolt“, läheme nüüd õue ka, ma ju päev otsa „luku“ taga istunud. Eesmärk oli vaadata, kuhu ja kuidas ratastooliga liikuma pääseb. Oma maja juures kippus see ratastool ikka „kraavi“ ehk siis muru poole vajuma. Kohe sai selgeks, et kui oled ratastooli inimene, siis pead ikka väga kõva sportlane olema, et selle kõigega toime tulla. Uus kergliiklustee on ratastoolisõbralik. „Sebra“ ja tee keskel oleva saare ületus on enamvähem, sõltub tee kallakust – allamäge minnes saab sellest väiksest servakesest ilusti üles, ülesmäge on vaja kaaslase abi. Nii – Aravete „Meie“ pood, pangaautomaat ja muud asutused selles majas. Välsiukseni jõudmine ilma kellegi kaasabita välistatud kõrge serva tõttu, poe välisuksest sissesaamine eeldab ka kaaslase abi, sest ukseava täpselt nii kitsas, et jääd oma sõrmenukkidest ilma. Poe siseuks  - jälle abi vaja 😢. Õnneks on poes ruumi liikuda. Aravete A&O poodi sisse ei saa! Apteegi juures ei käinud, seal kaldtee olemas, proovisin järgi kooli kaldtee. Kaldtee on sisehoovis, sinna jõudmiseks tuli jälle võidelda pideva kraavi vajumisega. Ratastool on tundlik igasuguste konaruste, aukude, ebatasasuste, kallete suhtes. Kaldteest üles saamiseks peab olema sportlane!

Vaataks järgi ka valla teenuskeskuse – ukseni pääs eeldab tugevat füüsist ja siis võid ratastoolis istudes vaadata treppi. Teekonda kultuurimajani ma ette ei võtnud, olin juba kutu vaatamata pidevale füüsilisele kõrvalabile. 

Ohsinamajuudasejuudas 

Signe

Hei, hei

Pole ammu kirjutanud. Toimetused on sellised, et ega arvutisse kirjutama nii aega ei leiagi. Aga katsun mõne mõtte siiski kirja panna, sest tegemist siiski „Mõttelaoga“ 😊. Ega kirjutama pannud niisama mõte, vaid ka küsijate küsivad küsimused. Vastust pole ma kahjuks saanud sellele, mis teid kõidab? 😊 Ah, see selleks 😊.

Kas teate, et kevad on käes 😊, see toob naeratuse näole. Tunnen puudust sellest, et pole kaameraga metsa pildistama jõudnud. Plaanisin küll, aga kui oled tapvalt väsinud, siis on padi armsam. Sellel ühel puhkepäeval katsud teha neid koduseid toimetusi niipalju kui suudad-saad-jõuad, aga kui puhkepäeval ärkad ka kell kuus, siis lihtsalt kustud mingil momendil. Pühapäev ei ole enam puhkepäev – siis vaatad, et laps jälle kooli saaks. Terve laupäevase päeva tegeled õppimiste koordineermise, riiete pesemise, ja nii edasi selliste toimetustega. Pühapäeval viid ta nukralt-rõõmasalt jälle bussile, et ta kooli jõuaks. Ja oh kurja, miskit ühistegevust me ette ei jõudnudki seekord võtta, niipaljukest kui meil seda ühist aega on. Aga mul on veel kaks last ja .... .

Armastan oma tööd. Mulle meeldib töö lastega. Keegi ja elu suunasid mind sinna, mida poleks uskunud ennast elu sees tegemas.

Usalda elu. (Puutepunktide elulugu, mai 2019). Eks pean usaldama. Usalda Sina ka 😏.

Signe