Aja planeerimisest

Rõõmustan Teid nüüd vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast:  minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse  tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.

Tänane teemamõte tuli ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi, mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine – iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.

Nojah, tegelikult tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust, õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.

Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.

Aga tahaks rohkem jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis põed tegemata asjade pärast.

Inimene.

Lihtsalt inimene.

Mõnikord õnnelik, et jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.

Signe

:)

Ööpäevas on 24 tundi, nädalas seitse päeva ja nii edasi. 
Olen teadmata ajaks levist väljas...

Signe

Korraks kirjutan ka

Nonii, maja leidsin üles, mis mul vaja. Hoones sees jäin aga hätta. Maja plaan mind targemaks ei teinud. Siis tuleb käiku võtta loogika ning loogika toimis. Jõudsin sinna, kuhu mul vaja jõuda oli. Inimesi oli ukse taga üksjagu ja need inimesed olid kõik ninapidi nutitelefonis. Suhtlusajastu J. Me kõik pidime minema suhtlema, seekord silmast silma. Majast väljumisel aitas isiklikus ajus olev GPS.

Aga muidu möllan ehk siis viidan aega oma lapse korteris. Pahteldan ja krohvin, natuke värvin kah. Enamus värvimistöid tahab siiski teha see keskmine, ta lihtsalt on sinasõbram pintslite ja värvidega. Jama on selles, et üksi nokerdades on selline tunne, et ei jõua iialgi valmis. Teed ja teed, tahaks tulemust näha. Remondiks läheb vist sada aastat. Lisaks on töid, mis mehemõistuse ja käte jaoks. Aga seniks nokerdan edasi.

Vabal sekundil lõpetan poolikuid käsitööasju. Raamatud kahjuks ootavad ... neid on kaks, mis praegu pooleli, üks järjehoidjaga ühes toas ja teine teises – et siis sinna kuhu on aega tagumik maha potsatada, siis seda raamatut loen.

Korraks kirjutan ka. Siia.

Signe

Siiruviiruline maailm

Kes soovib suvel asjalik olla ning kirjutamisega tegeleda? Mina momendil mitte. Luban endale suviseid tegevusi nagu näiteks pahtliseid ja värviseid käsi 😊.

Selline see maailm ongi - siiruviiruline ning erinevates toonides. Asjalik olemine, see on täpselt nii nagu me ise enda jaoks mõtte selgeks mõtleme. Jah, mulle meeldib aegajalt mõtteid kirja panna. Samas meeldib mulle ka oma kätega midagi teha. Ok, ok, natuke muidugi läksin liiale ka nende remonttöödega - pean natuke puhkust oma kehvakestele käekestele andma, on nad mul sellised ullikesed oma olemuselt 😊. 

Kui puhkust näete siis puhake 😉
Signe

Maha kantud

Kevade hakul ühes blogipostituses kirjutasin vaid ühe lause: „Äraaetud hobused lastakse maha“. Rohkem ma seda teemat ei käsitlenud.

Võimalusel armastan lugeda. Minu lugemisvaraks ei ole ilukirjandus, ei viitsi armastusromaanidele kaasa elada. Pigem leian enda jaoks huvitavat enamuse inimeste jaoks imelikest raamatututsest. Nii ka seekord ajendas mõtteid kirja panema loetu.

Ma jõudsin sõnani loovus ning üllatusin. Hans J. Eysenck on loovust eristanud kahel viisil – loovus kui iseloomujoon ja loovus kui saavutus. Lühidalt öeldes loovus kui iseloomujoon näitab meie võimet olla looja ja loovus kui saavutus meie võimet oma tegevuse tulemusel teha midagi uut. Neid viimaseid on vähe.

Üldiselt ollakse loovuse defineerimisel suhteliselt üksmeeletus seisus.

Tänu targale raamatule tean oma peas nüüd loovuse levinumat käsitlust, kuid teile edasi ma seda anda ei oska. Veel. Pean mõtteid setitama.

Kui kirjutan loovusest, siis miks kirjutan maha kandmisest? Sest mõtted läksid laperdama lugedes lauset: „ ...kõik näivad ülistavat loovust, kuid ei armasta loomingulisi inimesi.“ („Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, lk108). Seletus sellele lausele oli üks, lihtsam on töötada inimestega, kes täidavad kiiresti ja täpselt ülesandeid.

Kas sellepärast siis kantaksegi meist mingil moel erinevad inimesed lihtsalt maha, sest nad on tülinaks? Sest meie mugav elu saab häiritud? Sest nad mõtlevad teistmoodi? Sest nad ohustavad meid ja meie edu ning saavutusi? Sest nad teevad asju teistmoodi? Sest nende loovuse tulemusel loodu võib olla midagi väga uut ning selle uue valguses näime me sõna otseses mõttes lollina? Valisin oma mõttekäikude lahti seletamiseks meelega Eysencki käsitluse loovusest 😉

Vastus ka Eysencki küsimusele, miks on nii vähe neid viimaseid?Sest me tapame nad eos.

Ei ole pessimist, olen täitsa optimist. Sellepärast kirjutangi.

Signe

Laoriiulis: https://et.wikipedia.org/wiki/Loovus ja

"Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“ Edgar Krull, 2018, Tartu Ülikooli Kirjastus

Maris joonistab, lõuend

Mõned pildid lõuendil.
Head vaatamist!

Emme unistus saada seinale silmad

Sünnikodu

Aitäh!
Signe

Koduleht: https://martsy.weebly.com/minust.html

Puhkuse ootel

Nojahnoh, ootan jah 😊

Töötaja õigus ja kohustus on puhata 😊, nii lugesin targast kohast. No õigus õiguseks, aga et lausa kohustus. Mnjaa. Ja minu plaanid -  mida ma puhkuse ajal teha kõik kavatsen. Esiteks on tekkinud üks raamatuvirn, mis tahab madalamaks ladumist ehk siis lugemist. Teiseks kulub osa minu ajast pahteldamise,värvimise, krohvimise ja muu sellise peale. Pole vist puhkust, kus ma poleks selliste asjadega tegelenud. Kuskil võiks käia kah, enamvähem on suund paika pandud, marsruut veel mitte.  Tavaliselt avastame Eestimaad. No ei tõmba mind soojad maad. Esiteks kardan lennata, teiseks mida ma selle kuumaga peale hakkan ja kolmandaks, kuskil niisama peesitades saab minust natukese ajaga närvipundar 😊.

Need on mõned asjad – aga nii umbes 777 asja on veel, millega hing ihkab tegeleda.

Lihtsalt segane inimene. Istuks kiiktooli ja ei teeks midagi. No ja siis kolmandal päeval hakkaks selle kiiktooliga kiikuma. Nii peab puhkama! Sest töötaja kohustus on puhata.

Nii vana ja ikka pole veel õppinud, kuidas peab asju tegema.

Signe

Tark koht: https://www.tooelu.ee/et/tootajale/toosuhted/puhkus/puhkuse-ajakava-ja-kestus

Karjumisest

Mõned päevad tagasi lugesin lehest fotograafist, kes sattus metsas silmitsi karuga. Ei taha endale ette kujutada seda olukorda. Ise olen korra metsaretkel kaameraga käies sattunud metsanotsude söömahetkele. Vaatamata sellele, et mul kaamera kaasas oli, ei teinud ma mitte ühtegi pilti. Mu ainus mõte oli tookord, et saaks tuldud teed tagasi mindud enne kui nad mind märkavad. 😊

Lugesin lookese juures olevat Aleksei Turovski kommentaari, mida teha siis kui mõmmik metsas sinu teele satub. Mis oli esimene nõuanne? „Karjuda ei ole vaja mitte kellegi peale“. Ja minul tekkis mõttekoht. Kui laps teeb pahandust või ei kuula meie sõna, mis me tavaliselt teeme? Karjume. Kui mõne inimesega ei saa kohe kuidagi suheldud, mis me siis teeme? Karjume. No mis pagana pärast me karjume? Hea küsimus. Me ei oska teistmoodi oma hetketundeid, emotsioone väljendada.

Turovski soovitab karuga rahulikul häälel rääkida, siis loom rahuneb ja läheb minema. Kui aga karjud, siis võib ta sind rünnata.

Ehk oled jälginud kasse või koeri omavahel hetk enne seda kui nad karvupidi kokku lähevad? Nad on turris ja kurja häälega.

 Räägi lapsega ka rahuliku häälega, siis ta rahuneb.  Mõnikord võib see  rahunemine  jupike aega võtta. Suppi sa naljalt tulisena ei söö, nii et tekkinud muret, pahandust saab lapsega arutada siis, kui ta on rahunenud. „Asjaga tuleb kohe tegeleda! Muidu arvavadki, et kõike võib!“ Jah, tulebki kohe tegeleda, aga suurema tõenäosusega leiame positiivsema tee siis, kui laps on rahunenud ning valmis meiega diskussiooni laskuma.

Natuke räägin siia juurde ka konfliktidest. Konflikti olemuse oskas kaasahaaravalt lahti seletada üks minu õppejõud. Tavaliselt kui küsida, mis on konflikt, siis vastatakse, et erimeelsus. Seda kindlasti. Aga kui minule maitseb seljanka ja lauanaabrile hernesupp, siis on meil erinev arvamus lemmiksupist ehk siis erimeelsus, kuid ometigi pole me selle pärast konfliktis. Supp pole põhjustanud peretülisid. Kui ma nüüd arvan, et lauanaaber peaks ka oma lemmiksupiks seljankat pidama, siis vististi on lahti kodusõda. Konflikt ja emotsioon, need on teineteise osad.

Karjuma hakataes valame vaid õli tulle. Mõlema osapoole emotsioonid vaid kerkivad ja kerkivad. Tulemuseks konflikt.

Minu ümber on tõsiselt vahvaid inimesi, kelle silmis on sära, ind, soov muuta maailm paremaks paigaks.

Mõnikord olen aga kurvemast kurvem. Oma üleolekut näidates näitad kahjuks enda kõige haavatavamat külge.

Signe

Laoriiulis: https://www.ohtuleht.ee/880446/fotod-mul-oli-toesti-surmahirm-kujutasin-endale-ette-kuidas-ta-tombab-mind-juba-lohki-

artikkel tasuline

KÄRSITU KÄRSITUS KÄRSITUSEST

Vaidlus. Vaidlus kärsituse teemal. Lõpptulemusena pandi mind fakti ette, et pead kirjutama kärsitusest. Okei, kui inimene on nii kärsitu, et on vaidlemises kärsitu ja siis soovib kärsitult lugeda sellest, mis ma kärsitusest kirjutan, eks ma siis teen seda 😉

Mis EKI räägib? Kärsitu on läbematu või kannatamatu millegi suhtes. No kui mina oma loomuselt olen selline aeglane inimene ja ei suuda nii kiiresti vaiba otsast kinni võtta ja teine pool järjekindlalt käsklusi jagab, siis on ta kärsitu käskluste jagaja. Lapsed on aeg-ajalt kärsitud. Piisab mõnest põnevast sündmusest või ettevõtmisest, mida ta peab ootama. Need väiksemad võivad su nii ära tüüdata oma küsimistega, et millal me läheme või millal me teeme. Eksamiootel noor on enne eksamit eleveil/ärevil ja tegelikult ootab, et oh oleks see ometi juba läbi. Ütleks, et natuke kärsitu, ega siis aeg sellest mõtlemisest kiiremini ei liigu.

Natukene kärsitust on hea, see paneb sind eesmärgi poole liikuma. Palju kärsitust ei ole hea, eesmärgi poole liikudes võid vigu teha. Liigselt kiirustades jäävad olulised nüansid kahe silma vahele või saabki asi tehtud uisapäisa ülepeakaela ning tulemus ei rõõmusta kedagi.

Kärsitusest kärsitu kärsitus 😊

Armastan sõnu ja sõnademänge

Signe

Pealkirjata

Ennelõuna 

Laps tegi tagumise autoakna lahti ja siis ma kuulsin jubedat häält – põnt-põnt-põnt ja ikka noh selline mehine põdin. Ajasin suure hirmuga auto tee äärde ning kiikasin kumme – täis, loksutasin kah – paigas. Edasi sõita ikka ei julge. Püüan mehele helistada aga telefon keeldub minuga koostööst – ei lase helistada. Kaasreisja telefoni abiga saan helistatud. Võtan riski edasi sõita, peale seda tuleb teha veel üks pikem sõit ja siis koju ka jõuda. Miks auto minuga põdistas, jäi selgusetuks ka peale kanali peal käimist. 

Õhtu 

„Emme, kuule, kui ma haiglas olin siis oli seal mees, kes oli õde“ ja mis laps minuga edasi rääkida tahtis jäi kuulmata, sest me ei suutnud naeru lõpetada.

Mõtteladu 

Üks päev ei sarnane kunagi teisega. Ühelgi hommikul ei tea, milliseks vormub päev. Rutiin pole teema millest rääkida. Teemaks on enese mobiliseerimine mõttelattu mõtete kirjutamiseks.

Päikeselist kevadet ning et oleks oskust leida igas päevas see sireliõie lõhnaline hetk, mida nautida 😉

Signe

Lapse arvamus

FB on koht, kuhu saab mõnikord oma mingeid mõtteid  kirja panna. Mõne päeva tagune kõlas sedasi: Täna lastega pikapäevarühmast sööma minnes küsisin lõpuks, miks te alati võitlete selle pärast, kes õpetajaga kõrvuti saab minna. Vastuseks öeldi, et sa oled nii hea õpetaja. Ja mind nüüd siis kummitab, milline on lapse jaoks lapse arvates hea täiskasvanu? Teooriaid ma tean, täiskasvanute arvamusi asjast kah. Aga lapse/laste arvamus? Uurisin kodus oleva lapse käest, ta ei viitsinud minuga "filosofeerima" hakata ja vastas: "Igaühel oma arvamus". ... nii et jooksin ikka ummikusse ja kirusin oma õpetusi, et igaühel oma arvamus, et lihtsalt peab oskama vaielda, arutleda ning vastaspoolt kuulata.

Vastukajana kuulsin muidugi kiituseid. Aitäh nende eest. Aga vastust küsimusele ei ole mul ikkagi.

Ega mu mõtted sellest siis seisma ei jää, nemad liiguvad ikka omasoodu.

Palju me küsime laste arvamusi, mõtteid, ideid? Muidugi küsime! Aga mõnikord jääb tunne, et küsime nende arvamust siis, kui see meie täiskasvanute jaoks kasulik või mingil muul moel oluline on. Sealsamas mõni pisiasi, mida mina täiskasvanuna arvan omavat otsustusõigust, võib olla lapse jaoks elulise tähtsusega ning tema hing võib tunda ennast solvatuna, et temaga pole arvestatud. No näiteks kui kortermajas elades keelatakse muruplatsil palli mängimine, sest muidu tallatakse muru ära. Kus see laps siis mängida saab? Või mida ta siis üldse mängida tohib, kui täiskasvanu otsustab ka lihtsate lastemängude üle? Miks näiteks emana keelata kaheaastasel lapsel liivakastis mängida, tuueks põhjuseks selle, et riided saavad mustaks? Keelata puu otsa ronimist kukkumise kartuses? Aga kuidas see vilumus siis tuleb, kui mitte harjutades. Ei tea, olen emana koos lastega porilombis pläterdanud, õpetanud ja julgustanud lausa puu otsa ronima, turninud koos lastega ning koos proovinud turnides "trikke" teha. 

Igas vanuses lapsel on tema jaoks olulistes asjades oma arvamus. 

„Te tahate lihtsalt minu arvamust teada? Ja sellepärast kutsusitegi mind siia?!” Selline oli ühe väikse poisi hämmeldus, kes osales arutelul koos lasteombudsmani nõunikega. (Reinomägi, A. & Aru, A.)

Mõtlemiseks artikkel ajakirjast Sotsiaaltöö, märts 2014 Reinomägi, A. & Aru, A. „Te tahate lihtsalt minu arvamust kuulda?“
Artikli leiate selle lehe pealt:

http://www.tai.ee/et/valjaanded/ajakiri-sotsiaaltoo/loe-artikleid

Signe

Vedurivile saatel

Istun laua taga ja ees on paperilipik, et kirjutada poe nimekiri valmis. Aga ma ei suuda sinna kohe mitte midagi kirja panna, sest pea on tühi. Tühi nagu kapsas, mille lehtede vahel on õhuvahed.

Poes suutsin ainult mõnda hädavajalikku asja meenutada, mis osta tuleb, sest ainult mõned hommikused mõtted meenusid, millest kodus puudus on.

Lasen nagu auruvedur, siuh siia suunda ja siuh teise suunda. Miks mitte nagu mõni moodne kiirrong? Teate mis, mulle meeldivad vana aja asjad. Mulle meeldib eriti kohe raudtee ajalugu. Nädalapäevad tagasi käisin selle kõige pesamunamaga Paides arstil, liiklusvahendiks ühistransport. Bussijaamas palusin lapsel lugeda, mis tänavaga tegemist on – Vaksali tänav. Laps isegi teadis, mis on vaksal. Selgitamist vajas see, et Paides on kunagi raudtee olnud ning imestus selle üle oli suur.

Ei ole need auruvedurid midagi papist poisid. Kiirusrekord on aastast 1938, kus 3. juulil auruvedur Mallard saavutas katsesõidul 202 km/h (osadel andmetel 203km/h) kiiruse.

Aga praegu lasen vedurist teile vilet.

Lihtsalt nii on J

Signe

Maali. Noored. Tulevik.

„Naabrinaine, oled sa kodus“ hõiskab keegi ukse vahelt.

„Jaa, jaa, olen siin, omas kiiktoolis. Tule aga siia, lapseke“.

„Me nüüd siis läheme, tulime head aega ütlema“.

Maali naabrinoored läksid maalt ära ... linna. Neil ju laps, kel erivajadus. Riigi seaduste järgi on kõik hästi „korraldatud“, määratud vastutajad ja nii edasi, aga kallis riik ei tea tegelikust elust midagi. Tundmatu on teema, et maal ja linnas on elu erinev ning maal ei olegi võimalik asju teha nii nagu linnas. Maaelul on omad võlud, aga maal elamine on tehtud raskeks.

Maalil on mõtted. Ta tunneb ennast nagu siis kui oli noor tüdruk ja pidi otsustama ameti ja muude asjade üle ehk siis paika panema oma tuleviku. Millegipärast on täna see mõtlemine raskem. Noored lahkuvad, nad olid Maali tugi, abilised, sõbrad ja seltsilised. Kas jääda nüüd üksi siia kaugele? „Kui jälle kuskil kukun, nagu mineva aasta? Ei ole ju siis minu noori, kes mind vaatamas käivad“. No poes saab käidud ja oma toimetused ka suudab Maali ise ära teha, aga ikkagi miski kripeldab ...

Aga siin on Maali kodu, siin on õunapuu akna taga, siin on mälestused ja palju, palju erinevaid lugusid.

Maali veel jääb. Maale. Oma koju.

Head!

Signe

Vahva tegelane

Laps andis ühel päeval mulle kaks mänguasja, kas tahad. Muidugi tahtsin, see ju Mašake. No ja eks neiu teadis kah, kellele pakkuda, sest Maša ju nii vahva tegeleane.

Selle vahva tegelase pärast sattusin õhtul vaidlusesse. Miks siis? No kuidas saab see Mašake vahva tegelane olla, kui ta kogu aeg mingite lollustega hakkama saab? No aga mõtle, Maša on laps, kellel on tohutult energiat. Kahjuks ei oska ta seda päris õigesti kasutada. Pea töötab nagu koorelahutaja, kogu aeg on mingi vahva „projekt“ mõtteis ja teoksil. Noooojah, see vahva „projekt“ toob tihtipeale palju pahandust või siis sekeldusi Medvedikesele. Medvet suur inime – suure, hea ja hella südamega. Ohjah, ja nii me neid väänikuid kasvatame.

Täiskasvanud inimestena peaksime olema natukene targemad kui laps. Tihtipeale võib aga kohata samasuguseid täiskasvanuid nagu Maša – siuh, säuh ja miski värk jälle kokku „küpsetatud“. No aga ikkagi, võiksime nii palju targad olla, et kui näeme sellist energiapalli, siis võiksime aidata seda energiat õigesse kohta suunata, eks!

Laps ei ole täiskasvanu aga täiskasvanu on mõnikord laps (meelega ja mittemeelega).

Signe

Kuidas kulgeb?

Kuidas Sul läheb?

Äraaetud hobused lastakse maha ....

Nädalakaja

Hommikul, kui magamistoast välja tulin, vaatas tumbal magav kass mind väga jahmunud näoga: „Emme, kas oled natuke lolliks läinud, et juba üleval? Mina küll sinuga koos kohvitama ei tule“. Selline siis kiisukese reaktsioon kella keeramisele. Nohjah, eks need esimesed hommikud on rasked ärgata -  inimestel ma mõtlen. Kass aga pole oma arvamust nädala jooksul muutnud, tema laseb jätkuvalt edasi talveajas.

Tööle sõites häiris tuisk, nähtavus oli tuisule kohane. Hetkeks mõtlesin, et mõned aastad tagasi tegin 23. märtsil pildi märtsikellukestest. Sel aastal ei tasu neid lillekesi tuisu seest otsima minna.

Tööpäeva hommiku rikkus ära telefonikõne pesamuna koolist. Laps oli haigeks jäänud. Sel kooliaastal on noormees nii tubli olnud, et on aegajalt avaldanud soovi mitte-bussi nädalal õpilaskodusse jääda. Nii oli ta ka sel nädalavahetusel seal. Tuli tegeleda transpordi organiseerimisega. Ise ma pikka maad ei sõida, autojuht 30 kilomeetri kaugusel ja tagatipuks auto ka minu käes. Ja väljas tuisk. Ok, lõpuks saime logistika paika. Koju tormates olin tormakas, jäin kahe rekka vahele sõitma. See oli tõsiselt ebameeldiv, sest tagumine rekka oli väga pepus kinni. Kui eesolev rekka pidurdas, siis lootsin, et ehk õnnestub tast mööda lipsata. Nii kui nina välja pistsin, vaatasin traktoriga tõtt, pidurdasin ja pugesin rekka taha tagasi, ise jäin ootama kõksu selja tagant, õnneks seda ei tulnud. Moraal – tegele selle asjaga, millega praegu tegeled, mitte ära ürita nii öelda järgmist võibolla juhtuvat probleemi oma peas lahendada.

167 kilomeetrit sinna ja siis 167 kilomeetrit tagasi. Tagasitulek  oli uinutav, eks seesama hommikune kellakeeramisjärgne uue kellarežiimiga harjumine võtab aega. 

Keerasime Ristile sisse. Seal on alles jäetud pisike jupike raudteed.

Igal järgneval päeval on mul olnud mingid erinevad tunded. Teisipäeval näiteks oli kärssanud ajude tunne, kolmapäeval oli lõuad väsinud tunne ja neljapäeval: mul on vist jalad ka olemas tunne.

Igatahes tüübil õnnestus 40 kätte saada, palavikukraadi ma mõtlen.

Paraneme, vist. Palaviku oleme saanud 39 peale.

Ärge haigeks jääge ning nautige algavat kevadet!

Signe

Üks osa päevast

Sõidan. Mõned lumehelbed sajavad taevast alla. Poole tee peal panen kojamehed tööle, sest mõnele lumehelbele on lisandunud veel mõned. Enne kojujõudmist sajab juba ilusti. Kevad.

Ajalehed on mitu päeva lugemata. Aga lehe lugemine on harjumus lapsepõlvest.

Otsin uudiseid netiavarustest. Ei jõua kaugele. Leidsin uudisnupu juures olevalt pildilt enda.

Tuli meelde, et tahtsin otsida ühe bändi videot. Leidsin.

Klõpsasin järgmist videot, mis tundus huvitav. Ahah, sain targemaks. Sajaanide mäestiku kahe künka vahel on üks monstrumehitis, mida ehitati 17 aastat.

Aga terve selle aja kummitab, miks täiskasvanud ära unustavad selle, et nad ka kunagi lapsed on olnud.

Lihtsam on mõista lapsi.

Signe

Mõtleme koos

Vaata, ma leidsin kaks tooli. Kas tuled istud mu kõrvale? Mis me teeme? Istume ja vaatame aknast välja. Loeme mööduvaid inimesi või autosid?

Mõtleme koos.

Kas oskame koos seda teha? Kas üldse oskame koos midagi teha? Oleme ju erinevad inimesed ja sinu mõtted jooksevad oma rada pidi ja minu omad enda rada pidi. Mis siis juhtub, kui me nüüd oma mõtete järgi toimetama hakkame ja teineteisega sõnagi ei vaheta? Mina tõusen ja otsustan uksest välja minna ning astuda lääne poole. Sina vaatad mind, tõused ja uksest välja astudes suundud ida poole. Me ei tea, mis teine teeb. Ainuke jama on selles, et tegelikult oli meil oma mõtetes ühine eesmärk – soovisime minna koju, ühte suunda. Miks me omavahel ei suhelnud? Koos tehes ja minnes oleks eesmärk juba võibolla täidetud, sest õige suund oli hoopis põhi.

Oluline on seada oma tegevuses eesmärke. Oluline on ka omavaheline suhtlus. Räägime, arutleme, vahetame infot, vajadusel vaidleme. Miks küll sõnal koostöö on hirmutav mekk man, kas tõesti kardetakse, et siis jääb isiklik ambitsioon täitmata?

Tule istu mu kõrvale toolile ja õpime koostööd tegema.

Signe

Jälle üks mõte

Mõnikord on nii, et mõtetes on tühjus. Mõnikord on seda tühjust vaja, et uus mõte saaks kuhugi idanema hakata. Mõtlesin peale ühte vestlust korraks oma kogemuste peale. Olen saanud tunda, mõtelda, otsustada, teha elus üksjagu selliseid asju, mis on rasked. Olen saanud tunda, mõtelda, otsustada, teha ka neid asju, mis teevad hinge rõõmsaks. Mälul on omadus jätta meelde positiivsed asjad. Ma ei mäleta kustkohast ma seda lugesin, no mõnikord ei tee peale lugemist tarkuseterade kohta märkmeid.  Aga mingid negatiivseid kogemusi keha mäletab ja jääbki mäletama. On asju, mis meenuvad siis, kui keegi vajab toetust, mõistmist, nõustamist ning läbi oma kogemuse saad edasi anda abi vajavale inimesele just selle, mida ta vajab.

Meile antakse elus kogeda ja läbi elada nii mõndagi. Oluline on teadmine, et kõik asjad tulevad õigel ajal. Mingis mõttes ei saa me elada minevikus, et oh – miks ma ei teinud nii või teisiti. Aga me saame õppida sellest kogemusest. Alati ei tule see mõistmine ja teadmine koheselt. Mõtleme ju, et milleks seda nüüd vaja oli. Mõne asja kohta võib see teadmine tulla väga palju aastaid hiljem. Miks? Sest arvatavasti oli sellele kogemusele midagi veel juurde vaja, et me jõuaksime asja tuumani.

Oskust peab olema mõtelda.

Signe

Harjumuse jõud

Käisin poes täna. Poest tagasi tulles jäin mõtlema ühe pisiasja peale. Kuskohast ehk siis mis marsruudil kulges mu teekond. Läksin oma tavalist rada, tipa-tapa suure tee peale, üle tee ja siis teepervel poeni. Miks ma sealt läksin, no ma ei tea. Tegelikult tean küll. Kodu poole marssides meenus ka see, et silmanurgast vaatasin meite kergliiklusteed ja mõtlesin, et eile on sellel vist lund lükatud.

Oleme teatud asju harjunud mingil moel tegema nii tööl, kodus ja kus iganes veel. Perenaisena teed mõnda toitu just nii nagu on sinu ema juba teinud. Selle kohta isegi üks naljalugu liikvel. Pereema paneb liha ahjupannile, aga enne lõikab ühe tüki ära ning sätib selle eraldi suure lihatüki kõrvale. Mees küsib, miks nii teed? Ma ei tea, õppisin liha tegemist emalt ja ta lõikab alati ühe tüki ära ning paneb selle eraldi juurde. Lähevad siis koos ema juurde küsima. Ema ei oska vastust anda, ütleb vaid, et õppis seda ema pealt ning ema lõikab alati tüki küljest ja sätib selle eraldi juurde. Lähevad siis kõik koos emaema juurde ning uurivad temalt. „Mul nii väike pann, et pean tüki ära lõikama, siis mahub kõik pannile ja pere saab söönuks“.

Meil on tekkinud harjumus, sellest harjumusest on saanud rutiin. Käitumis- või tegutsemismudel on kuskil ajusahtlites kinnistunud. Kas te pole tähele pannud, kuidas kõige uue vastu jõudsalt protesteeritakse? Olgu selleks siis uus nõue pangatoimingutes, mingite paberite-dokumentide täitmine. Või võetakse kasutusele töö juures näiteks uus programm, nähakse ette uued nõuded või otsustatakse mingi üritus/koosviibimine korraldada teisel moel. Esimene reaktsioon on kõvahäälne ei.

Meie kergliiklustee on valminud sügisel. Poodi olen sellel marsruudil jalutanud 20 aastat. Ja nii ma astungi järjekindlalt sissetallatud rada. Mõned üksikud korrad olen teadlikult suutnud jälgida, et keeran kergliiklusteele, mõned korrad olen otsa ringi keeranud, kui sammud on astunud harjumuspärast marsruuti ning suundunud kergliiklusteele. Enamus ajast toimin vanas rutiinis.

Rutiinist välja!!!

Signe

Mis on kassil muret?

Uni on, sest kell on tudiaeg. Ja minul ei ole Teile midagi kirjutatud. Kiikan ätiks kerinud kassi tugitoolis, põõnab isuga. No mis on kassil muret? Peaasi, et kõht on täis ja magada saab. Titena ärkas meite kiisu hommikul koos minuga ja nõudis koheselt süüa, ise mööda jalgu hõõrutades. Ja kui kohe ei andnud, siis hammustas. Oi ma olin siis kuri ja ütlesin alati, et ei anna ma enne midagi, kui pole oma kohvi ära joonud. Täna ta ärkab alles siis, kui olen oma hommikukohvi äratuseks ära saanud juua ning marsib alles siis kööki kõhutäit nõutama. Nii, et mis on kassil muret – peaasi, et kõht täis ja magada saab. Inimene on palju suuremate muredega. Ei piisa ainult hommikukohvist, vaja on palju muudki – vaja on teha, vaja on tarbida, vaja on suhelda, vaja on tööd teha, ja nii edasi ... . Sellest, mis vaja, teeme me valiku, kes mida tähtsaks peab. Nii võimegi lehtedest lugeda, et mõne inimese valik on hümniseadus, teisel igapäevane toimetulek – kellel oma tunnete ja emotsiooniedega, kellel peavarju, kellel sellega, mis toidulauale panna. Me oleme erinevad. Meie mured on erinevad. Meie võime asju mõista on erinevad.

Meie oskused, võimed, tahtmised kõike siin elus olevat ja juhtuvat lahendada, on erinev. Kogu selle muretsemise juures tunnen rõõmu nendest inimestest, kes oskavad naerda ja naeratada, kes näevad ka head ja positiivseid asju.

Jah, mure ei kao aga kui mure on elu sisu, siis kaod Sina.

Rõõmustage Eesti juubeli puhul!

Signe

Kuldsed hetked

Püüa kinni need kuldsed hetked, jäädvusta, jäta meelde ja pajata nendest hetkedest. Maailm on värviline, ole hea ja pane palun seda tähele.

Jah, ma saan aru, et igapäevaelu oma muredega ei lase paljutki teha. Upume selle negatiivsuse sisse, mida meile jõudsalt sisse topitakse. Sa ei pea seda omaks võtma, võta lihtsalt teadmiseks.

Isegi kui jõuetus tahab võimust võtta, usu mind, on olemas positiivseid lahendusi. Meenuta jõuetuse momentidel mõnda kuldset hetke, see annab energiat ning jaksad jälle edasi liikuda.




Ikka head!

Signe

Sõit, sõit talveilmas

Loen aga ajalehti ja kirutakse talvist teed, teehooldust. Igaüks manitseb mingi kandi pealt. Eriti  teravaks lähevad ütlemised vastastiku siis, kui kuskil on jälle mingi õnnetus olnud, keegi viga või lausa surma saanud. Üheltpoolt tuleb välja, et autojuhid ise süüdi oma kehvades sõiduoskustes, eriti just talvistes tingimustes. Teiseltpoolt tundub, et autojuht soovib 24/7 ideaalseid teeolusid, et ei oleks lund, libedust ja mida iganes veel.

Teate, mul ka oma arvamus. Elan maal, olen siin elanud terve elu. Näinud neid talviseid liiklusolusid mitme kandi pealt. Siin ei tule sahk kohe, kui lumehelbeke on maapinda puudutanud. Porinaid lugedes ja kuulates jääb aga tunne, et teehooldus peab olema tehtud momentaalselt ning kõrgtasemel. Mäletan lapsepõlvest seda, kuidas isa lapse tigedaks tegi. Ta töötas nn jumpsi peal, kui sai, siis lükkas  maja ümbert tee sõidetavaks, lapsel tuli selle peale tigedus sest polnud enam lahedat mängukohta 😊. Meile meeldis, kui külavahetee peegelsiledaks lükati, siis sai uisutama minna ja tigedus tuli peale, kui sellele jäisele/lumisele libedusele liiva peale puistati.

Mul sõitmiseks tagumiku all naisterahvale natuke turvalisemat sorti auto ehk siis nelikvedu. Lahkun hommikul vara ja pean nii mõnelgi hommikul läbitavat marsruuti altkulmu põrnitsema ehk siis teeolud ütlevad mulle, et ära kiirusta. Liigu turvaliselt ja vali kiirus vastavalt teeoludele. Elementaarne. Eile näiteks olid töölt tulles teeolud head, sõitsin lubatud kiirusel. Mis on lubatud kiirus? Üks volkari juht aga arvas, et tal oli vaja näidata, et tema auto on kõrgem, pikem ja kiirem ning mina tundsin ennast postina teeääres. Eks siis sellised sõitjad ongi need kõige suuremad vingujad meite teeolude üle.

Olen tänavu talvel kahel korral kirunud hooldamata teed. Pagan, valetan, ühel korral kirusin halba ilma. Kui olude sunnil peab liiklema kõige suurema lumetormi ajal, siis on see ekstreemsport. Ma ei kirunud teehooldust, sest torm oli alles täies hoos. Aga teisel korral tahtnuks küll teehooldajatele paar kõvemat sõna öelda. Kui ringtee läbimine võtab lumesulbi sees auto laulvalt tantsima ka väga ettevaatlikult liigeldes, siis leian ma, et viga pole tihendis, mis on rooli ja pedaalide vahel. Ei sujunud käiguvahetusedki ilma tantsuta. Kops lendas üle maksa siis, kui tuli läbida pikk laugjas järsk kurv. Vastu tuli pikk autode rodu, minul oli liiklemiseks sulp-sulp-sulp, mille all oli ilmselgelt jää, kiirust minimaalseks timmides pidin mõtlema, et ma mitte mingil juhul kurvi kraavis olevale majale endast märki mälestuseks ei jätaks. Ja siis tundsin südamest kaasa neile, kel ei ole nelikvedu ning kellel ei ole kõrge auto.

Aga tegelikult, me elame maal, naudime lund ja talveilma. Me ei virise, kui sahk ei ole minule sobival ajal teed lahti lükanud, sest ma tean, et see sahk toimetab arvatavasti naaberkülas alles. Aga kui riigitee on hooldamata ja sa iga päevaga näed, et see läheb aina hullemaks, siis võtab kukalt kratsima.

Uh, ära tegin, ikkagi kirusin meite teehooldust 😊

Nautige talve!

Signe

Vaesus, kokkuhoid, koonerdamine

Täna töö juures ütles üks töökaaslane, et vaesed on kõik need, kes saavad alla 1000 euro palka. Ta televiisorist kuulis. Ma ei vaata televiisorit, nii et ma ei oska kommenteerida. Kas ma tunnen ennast vaesena sellepärast, et ma pole kunagi sellist palka näinud? Ei. Ma ei saa endale lubada kõike mida tahan, samas leian, et ei peagi kõike endale lubama. Iga ost tuleb eelnevalt ikkagi läbi mõelda, kas seda asja on  vaja. Tühja kõhuga otse töölt tulles poodi minnes võib jah silmadega kõike süüa ja kätega korvi laduda, aga seda ei pea tegema. Ostude nimekiri telefoni vahele ja toimeta selle järgi.

Kui on vaja piskuga hakkama saada, siis õpid nii mõndagi. Ma ei lubanud kunagi omale emotsioonioste. Tegin valmis nädala menüü. Vaatasin alati seda, mida mul kodus on ning millised soodukad poes. Selle järgi koostasin nädala menüü ning poes käimise korrad. Kui tüdrukud väikesed olid, kudusin ise kindad, mütsid, kampsunid, õmblesin kleidid, püksid, isegi ühe jope ja tunkepüksid. Varemalt kirjutasin millalgi sellest, kui sul midagi ei ole ja mil moel see loomingulisusele hästi mõjus. Vanadest riietest sai teha voodikatted, pajalapid, kuumaalused pottidele-pannidele. Kodus olid ka mõnda aega kangasteljed, nii et kodu põrandad said vaipadega kenasti kaetud. Kudusin neid ka tellimise peale ja kingitusteks. Kangasteljed tõin sõbranna käest, kasutamiseks. Need olid lahti võetud. Ei teadnud ma midagi sellest, kuidas neid kokku panna, veel vähem teadsin ma kangakudumisest, lõime panemisest või käärimisest. Aga kõik on õpitav, kui on soov ja tahe. Omaette elama asudes kulus ära ka lapsepõlve seebikogu. Väärt kohad olid niinimetatud kaltsukotid, kust sai materjali lapitehnikas tööde jaoks ja ka riideid, mida sai ümber teha. Käisin aastaid ühe laheda villase mantliga, mille lihtsalt ringi tegin. Laste lasteaiakotid ja minu poekotid olid tehtud lapitehnikas, nii ei pidanud poest ostma kilekotte – igatepidi loodussäästlik ja keskkonnasõbralik lähenemine ju? Heegeldatud, tikitud linikud laudadele ja ristpistes tikitud padjad diivanile, hiljem ka lapitehnikas padjad. Kusjuures padi, mida tudides enam pea alla ei tahtnud panna, siis lapitehnikas kleit selga ja ilus küll 😉

Sinine vaip on alles, kasutusel senimaani. Aga kellele ma teised vaibad tegin või kinkisin, ei mäleta.

No jälle ma ei tea, kellele need sai, mälusopp kahtlustab, et said kingituseks.

Kudumiseks sai igasugust põnevat materjali kasutatud. Mulle meeldis see vaip väga, sest sai mõnusalt karvane. Aga kes omanikuks sai, no jälle ei mäleta.

Olen/olin ma vaene, kokkuhoidlik või kooner? Vastust ma ei saanudki 😊

Signe

Tuisk ja libe tee

No ma mõtlesin, et paneks kirja oma tubliduse. Oma arust olin väga tubli. Nii, ja kuskohas? Ikka tuisusel maanteel sõites 😊 ei, ma ei sõitnud kraavi, ausõna 😊 Minu jaoks on tuisuga sõitmine ekstreemsport. Teadjad teavad, milline on minu käe ja minu omavaheline koostöömudel 😊 Sellepärast on ka halvad teeolud minu jaoks ekstreemsport. No esiteks imestan ma alati neid rallijaid, kes minust mööda rallivad. Kui tee on libe-libe-libe, sulbine ja lisaks tuul kah sellne, mis kõrge auto kõikuma paneb, siis ei suuda ma kuidagi arendada kiirust 90 kilomeetrit tunnis 😊 Sõidan vastavalt teeoludele, sest oluline on jõuda sihtpunkti. Teiseks ... sama, mis esiteks ja kolmandaks, sama mis esiteks 😊 Tallinn-Tartu maanteele jõudes oli nautimiseks sõna otseses mõttes lumekeeris. Pärast uudistest lugesin õnnetustest Tallinn- Tartu maanteel ... 😡

Palun olgem ettevaatlikud, liikleme vastavalt teeoludele.

Turvalist liiklemist!

Signe