Kirjanik

Seekord pani mõttelao riiuleid korrastama sõna kirjanik. Teeme endale kõigepealt selgeks selle mõiste. Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust. Ma ei kirjuta ilukirjandust, ma laon mõtteid laoriiulisse. Nagu lubasin, on neid mõtteid seinast seina. Mõnikord paneb kirjutama loetud artikkel, mõnikord elus kuuldu, juhtunu, natuke kirjutan ka oma tegemistest, kogemustest, kuis muidu mõistate ja aru saate sellest, kust tulevad need mõtted. Miks see sõna kirjanik mind kummitama hakkas? Eks ikka kommentaarid, mis mööda inimesi mitmest kohast minuni on tulnud. Ei ma ei kurda, need on tegelikult väga positiivsed olnud. Aga ma ei ole kirjanik.

Mulle meeldib raamatuid lugeda. Kui hakkasin mõtlema, kas mul on oma lemmik kirjanikku, siis ega ikka ei ole küll. Samas lemmikuteks on Herman Sergo raamatud. Ma pole eriti ilukirjanduse lugeja, pigem on lugemisvaras muud huvitavad raamatud, momendil on käsil üks Joe Navarro ning Marvin Karlinsi kirjutatu „Kehakeelest“. Huvitav on lugeda. Mõnikord sirvin elulooraamatuid, meeldivad ka ajalooga seotud teosed. Ühe suure lugemiselamuse sain, kui kätte sattus Lennart Meri „Hõbevalge“ ning järgmisteks olid Herman Sergo „Vihavald“ ja „Randröövel“. See oli emotsioone tekitav raamatute järjestus. Head kolumnid meeldivad. Millised on head kolumnid? Jüri Pino kirjutab hästi ja mõnusalt. Ja need ivakesed nendes kirjutatud tähtedes on täppipanevad.

Kahtlesin kaua selles mõttes, et blogis kirjutama hakata. Tegin seda siiski, enda jaoks. Aegajalt ma targutan, aegajalt olen ka ninatark, enamus ajast tegelikult tahan öelda, et maailm on ilus ja värviline, mitte must ja valge. Kõik saab alguse meist endist. Negatiivsele tuleb pilk peale visata ning õppida sellest. Positiivse talletamine tahab õppimist, aga me saame sellega hakkama.

Värvilist maailma laotöölise seltsis 

Signe

Pariisi? Nuustakule? Ei, hoopis Kotkasse!

Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Pariisi vaevalt satun ja Nuustakul pole ka veel käinud. Aga jah, oleme katsunud igal suvel lastele mingit ilusat Eestimaa paika näidata. Seekord juhtus hoopis nii, et sihtmärgiks sai  Soomes Kotka.
Rahvas sai hommikul poole viieks üles aetud, et laevale jõuda. Laevas nägi pesamuna esimese asjana trepi all magavat Kalevipoega ja mul oli pikalt seletamist, miks see nii on ja miks ei pea alati selliseid asju vaatama halva pilguga.
Esimeseks sihtpunktiks sai Maritime Centre Vellamo ehk siis meremuuseum. Tegelikult meeldis mulle  Tallinna Lennusadamas nähtu rohkem, natuke huvitavam. Aga vaatamist oli üksjagu, targemaks sai ka. Ei saanud me muidugi ka ilma äpardusteta, poisid on poisid ning nende leidlikkusel pole piire.

peegeldus

Järgmiseks sihtpunktiks sai Langikoski Imperial Fishing Museum ehk siis koht, kus keiser kalastamas käis. See koht lummas mind oma iluga. Veevalajana armastan ma vett vaadata, ujuda ma kahjuks ei oska.

Kahjuks peab mu pere leppima ilusates kohtades sellega, et toimetan kuskil kaameraga

Ööbisime ilusas paigas, Hotel Patruunantalo. Ei saanud me siingi ilma pesamuna paukumiseta. Enne sai mainida, et ööbime hotellis ja kui noormees ööbimispaika nägi, tegi ta meile selgeks, et see pole hotell. Hotellid on suured majad valgete tubadega, mitte mingid vanad talumajad. Vot nii. Mis me täiskasvanud ka teame. Järgmisel hommikul noormehe arvamust küsides, jäi ta tegelikult kohaga väga rahule. 

Hotell, või siis vana talumaja?

Kuna meid on palju, siis saime enda kasutusse eraldi maja.

Enne kui järgmisel päeval edasi liikusime, külastasime hotelli kõrval olevat lindude varjupaika (Pühtään lintuhoitola). See on koht, kuhu tuuakse leitud vigastatud linnud, neid ravitakse siin ja osad jäävad siia ka elama.

See kena neiu (või noormees?) jalutas mööda aia äärt meiega kaasa, nii et kes keda vaatas?

Startisime edasi Kotka Maretariumisse.

Jätkasime jalutuskäiguga Sapokka Water Gardenis.

Kõrgust kartev inimene viidi ka kõrgustesse ehk siis tuletorni. Lahe teenindajaproua oli seal. Tööd tuleb teha mõnuga, kui pole vaja kliente aktiivselt teenindada, võib tegeleda kirjatöödega, kõrval veinipokaal.

Haukkavuoren Näkätorni

Vastu seina toetudes oli kindlam tunne, üle ääre eelistasin mitte vaadata. Vot nii!

Kui seltskonnas on ülekaalus naised, tuleb külastada ka kaubanduskeskust. Ja siis suund sadama poole. 

Laeva jõudes olime kõik vääääga väsinud. Kõht sai kah ääretasa täis pugitud, no on head toidud, eriti kui saad aga uuesti ja uuesti selle taldriku head paremat täis panna. Lõpuks noormees teatas, et ta läheb otsib trepialuse ja keerab magama. Jaksu oli tal ainult ühest trepist alla minna ning keeras ennast sinnasamasse trepinurka põõnama.
Pilte sai palju, eriti loodusest. Tegemist tavalise lihtsa ja odava  Pentaxi kaameraga. Koju jõudes sattus kätte Digi viimane number ja leidsin sealt odavate kaamerate testis hinnangu "kõige parem tööriist", õpi lihtsalt kaamerat kasutama. Ega ma taha ja vajagi miskit suurt ja vägevat pildiaparaati, emotsioonipiltide jäädvustamiseks on mu odav asi parim.

Korralikult järele mõeldes, olen küll Pariisis käinud. Eestimaal on olemas selline koht nagu Pariisi. 

Seni olete blogis mu enda tehtud fotosid saanud vaadata, antud postituses ei ole kõikide piltide autor mina.

Signe

Nauding

Pintsel käes, tuba rõvedat värvihaisu täis, aru ma ei saa, kuidas on võimalik sellise värvi otsa sattuda ning mäkerdis nagu ma olen, igatepidi ise ka värviga koos. Vot selliste asjadega tegelen praegu. Ma ei tea tegelikult ehitustöödest midagi. Aga ikkagi on nauding selliseid töid teha. Mõned aastad tagasi peale akende vahetust vahtisin neid aknapalesid nagu ilmaimet, et mis ma siis nüüd tegema pean aga lõpptulemusega jäin väga rahule. Saaks lõpuks selle esiku ka korda … see eelmiste elanike ajast, tapeet laste ja kasside poolt ära retsitud, laest värv koorub ja põrandast ma ei räägi … Tegelikult esiku remondini läheb natuke veel aega, praegu on saanud siin ainult väikeseid eeltöid teha, esmalt tuleb korda saada konku, siis on olemas väike panipaigakene.

Selline siis enne

Ah et nauding? Hea on ju teha oma kätega midagi, põnev on tegevus, kus pead midagi õppima ja teha enda jaoks ja enda rõõmuks.

Lily käis ka abiks

Nii pisikesesse ruumi riiuli leidmine oli paras "ooper", lõpuks leidsin  hoopis laoriiuli, mis vastas mu soovidele ja nõudmistele

Töökat olemist. Hahaa, mul töökas puhkus 

Signe

Pilvine taevas

Tahtsin seekord kirjutada kriisidest. Kuidas me mõistame sõna kriis? Reeglina kui räägitakse kriisidest, siis mõeldakse selle all mingit jama. Tegelikult on neid kriise mitmesuguseid. Kriisi definitsioon on: see on kohanemisvõimet proovilepanev muutus. On arengukriis ja on traumaatiline psüühiline kriis. Küsite kindlasti, mis on arengukriis? Inimese elukaar koosneb erinevatest perioodidest, on rahulikku aega, kus elus toimuvad väikesed muutused, aga on ka suurte muutuste perioodid, mida siis nimetatakse arengukriisideks. Arengukriisid on sellised seaduspärased kriisid, mis on seotud inimese kasvamise ja vananemisega. Lapse kodust iseseisva elu peale minek on näiteks üheks arengukriisiks, lapse sünd, abiellumine. Kriisid ei ole alati negatiivsed. Lapse sünd on ju positiivne sündmus, ainult et me peame õppima uue elu ja olukorraga toime tulema.

Kui on negatiivsed kriisid, siis nendel rasketel aegadel võib meie pagas tühjaks saada. Pagas selles suhtes, et igapäev elades omandame me uusi kogemusi ja oskusi, sealhulgas võimed keeruliste aegadega toime tulla. Mõnikord on aga olukord meie jaoks väga uus ning me ei oska sellega midagi peale hakata. Siin võib abi olla meile lähedastest inimestest. Aga mitte alati. Me ei pruugi osata aidata inimest, kes ei oska, suuda oma probleemiga hakkama saada. Ütlen ainult ühte, ära kunagi ütle, et ma mõistan, mida sa tunned. See lihtsalt ei ole võimalik, et sina suudad tunda teise inimese tundeid. Mõtle, et seisad peegli ees ja vaatad ennast. Mida sa näed? Pilti endast, õigemini on see kujutluspilt sinu ajus läbi sinu silmade nähtuna. Me näeme seda, mida me näha tahame. Teise inimese kujutluspilt sinust ei ole samasugune, nagu sina seda näed, see võib olla hoopis väga teistsugune. Nii et veel vähem on sul võimet tunda teise inimese tundeid, kui juba pildi vaatamine tekitab meis erinevaid arusaamu ja mõtteid. 

Aga kuidas siis ikkagi kriisidega toime tulla? Tegelikult peaksime jälgima oma mõtteid ja tegevusi, mis me teeme. Väldi negatiivset, positiivsus aitab. Negatiivne õõnestab meid igal moel. Olen oma igas postituses püüdnud rõhuda positiivsusele, uskuge mind, see aitab. Otsi keerulisel ajal omale mingi rahustav tegevus, mina näiteks leidsin sedasi tee fotograafia juurde. Ma ei pea ennast teab mis geeniuseks selles vallas, aga tegevus ise on juba rahustav ja mõnus. Õnnestunud pildid teevad lisaks hea enesetunde.

Vaata korra taevasse ja mõtle, mida sa näed.

Mina vaatan ka ja mõtlen, mida ma näen.

Signe

Kust tuleme, kuhu läheme

Mind on pikka aega vaevanud paar küsimust. Olin jõudnud Martti Paloheimo raamatu „Lapsepõlve mõjud“ lugemisega veerandi peale, kui mind tabas mõte – see on see info, mida otsinud olen. Kust tuleme ja kuhu läheme ning oskan nüüd ka nimetuse anda mind vaevanud teisele küsimusele – kodukahjustus.

Kodu on meie kindlus. Oma peret luues on meil head soovid ja mõtted. Millegipärast juhtub mõnikord nii, et asjad ei lähe hästi. Seda isegi siis, kui sinus on tahet, häid soove ja armastust. Kuskilt on meiega kaasa tulnud mingi vari, millele meie oska nime anda ja veel vähem oskame selle varjuga midagi peale hakata. Sain raamatut lugedes teada, et seda varju saab nimetada kodukahjustuseks. Armastuse puudumine, ma ei olnud kunagi nii mõelnud. Püüdsin seda teemat juba varemalt mõista ning sellest aru saada, sest nägin, kui ei ole kelleltki õppida, siis ei ole ka oskuseid. Samas paljud püüavad vaatamata oskuste puudumisele anda endast parimat. Elu võib aga pakkuda segadusse ajavaid, hirmu tekitavaid olukordi, mis tekitavad abitu inimese tunde ning oskuste puudumisel teeme inimestena asju, mis hiljem võivad väljenduda kodukahjustuse nimetuse all.

Ma arvan, et väga paljud inimesed pole mõelnud selle peale, kui palju paha võib elus põhjustada armastuse puudumine. Oleme isekad, enesekesksed ja nõudlikud. Näen viha, mida hoitakse elujõulisena, sest põhjust vihata leiab alati, millegipärast põhjust armastada ei osata leida. Inimesed eemalduvad üksteisest, sest viha talumine on lõpuks ränkraske ning tekitab vastuviha. Ka kõige mõistvam inimene lõpuks murdub ning vajab võimalust öelda: „Minus on viha“. Selle tunnistamine annab võimaluse edasi liikuda, sest vihale kulunud energia on nüüd vaba. Martti Paloheimo ütleb: „Armastus kas on või seda ei ole“ (Paloheimo, 2002, lk 25). Armastuse saamiseks ei saa esitada tingimusi. Neid tingimusi mittetäites võib sattuda vihaobjektiks, tekib halvav hirm. Aga vaja on öelda EI, kuskilt tuleb leida julgus.

Viha on imelik sõna ja viha on raske teema. Me kõik oleme seda tundnud, seda välja näidanud, samas olen kindel, et paljud ei julge seda tunnet endale tunnistada ja mõned kardavad seda ka välja näidata. Meid on ju kasvatatud selliselt, et viha on paha asi ning paha tunde tundmine on vale, selle välja näitamine veel halvem. Aga on inimesi kes keevad vihast ning ei hoia seda  enda teada, samas eitavad oma viha. Viha võib meid muuta kättemaksuhimuliseks või hoopis hirmunuks. Me ei tea, mis meid vaevab ning kuskohast on pärit see tunne. Selleks, et selline tunne, nagu viha tekkida saaks, peab olema midagi halba juhtunud. See ei pruukinud olla eile, või üleeile, see halb võis olla palju varem, võib-olla oli see halb nii ammu, et meil pole sellest teadliku mälestust. Enda vihast kinni hoida on nagu kuumade süte hoidmine, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina. Need on Buddha sõnad. Tahaks öelda, et jäta see vihatunne maha, aga nii pole seda võimalik teha. Proovida ronida selle tunde juurteni, teada saada selle tunde põhjus ning lubada endale põletushaavadeta olemist. Tahtsin öelda, et viha ei ole tegelikult keelatud tunne ja selle pärast ei pea ennast halvasti tundma, mõistes seda tunnet endas kahjustame nii ennast kui ka teisi vähem. Mõistmata/teadmata selle tunde põhjustajat hävitame iseend, halvimal juhul kahjustame ka enda ümber olevaid inimesi.

Kodukahjustus ja alkohol, omavahel seotud rohkem, kui arvata võib. Alkohol võib teha väga palju kurja. Vähe sellest, et see võib majanduslikult laostada, kaob ka inimene ise ära. Eks sellepärast põgenetaksegi, et see tekitab tunde, et maailm ei ole jube, kaob ära pinge, mis tekib lõputu üksindustunde pärast. Tahetakse peitu saada selle  painava varju eest, millele nimetust anda ei osata. Aga lähedastel võib olla raske, kui alkoholi mõjul muututakse agressiivseks, hakatakse tüli norima, minnakse  vägivaldseks. Elada hirmus, tunda seda kontrollimatut kätevärinat, üle õla pilguga otsides taganemisteed.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Kui seda meenutad, siis jääb meelde ju memme musi ja papa süle. Kui oligi midagi negatiivset, siis mõtled, ju oli põhjust vitsa saamiseks, tutistamiseks. Seni kuni valdavaks on teadmine, et sind on armastatud, on kõik hästi. Kõigil ei ole nii hästi läinud, on ilma jäädud paljudest õigustest, mida laps peaks saama – hoolimist, armastust, hellust. Martti Paloheimo nimetab neid vältimatuks heaks. Aegade jooksul on muutunud arusaamad nii lapsepõlvest, lastest ning samuti kasvatusmeetodid. Aga ei ole muutunud see, et me kõik saame täiskasvanuks ning meie kujunemist mõjutab meie lapsepõlv. Tänasel päeval on õnneks hakatud tähelepanu juhtima sellele, kui tähtis on suhtumine lastesse kodus. Nendele vigadele on tähelepanu suunanud Anne Kleinberg, kes on täheldanud, et oleme läinud mugavaks ning ei viitsi oma lastega tegeleda. (Rattus, 2015) Aja jooksul on probleemid lihtsalt muutunud.

Laste jaoks on oluline siiras südamest tulev armastus. Olla peresse oodatud mõlema vanema poolt, tunda, et teda aktsepteeritakse täielikult ning tingimusteta, õigus omada sõpru, olla ära kuulatud kõiges ja ka õigus olla suunatud teadmises, mis on õige ja mis vale. 

Hellust, armastust ja hoolimist!

Signe


Riiulis Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" ja

http://www.pealinn.ee/tervis/psuhhiaater-vanemad-on-lainud-mugavaks-ja-ei-viitsi-lastega-tegeleda-n150819