Rõõmustan Teid nüüd
vahepeal ka kirjutamisega. Paus tekkis taaskord tingituna ajast: minu oskusest, tahtmisest oma aega planeerida. Jätsin valikusse tegevused, mis ei olnud kirjutamisega seotud. Kuigi päris
kirjutamiseta ei saanud, tegin seda nö poolunesena ja mitte blogisse.
Tänane teemamõte tuli
ühe inimese suust kuuldud lausest „aega laialt käes“. Meil ei ole kellelgi aega
laialt käes, sest aeg liigub oma kindlas tempos ja kõigi jaoks ühtemoodi. Ei liigu minu aeg
kiiremini Sinu omast ega ka vastupidi. Päeva jooksul me teeme mitmeid tegevusi,
mis on seotud nii töö, pereelu, kodu, õppimise ja teate – ka mittemidagi
tegemisega. Minu jaoks on aeg väärtus. Mul on kahju kulutada oma aega
mittemidagi tegemise peale. Samas olen kõvasti arenenud ning selgeks teinud, et
tuleb leida aega ka mitte midagi teha. Samas see mõiste – mittemidagi tegemine –
iga inimene mõtestab selle enda jaoks lahti erinevalt. Kui loen raamatut, siis
ühe minu tutvusringkonda kuuluva inimese arvates on see mittemidagi tegemine. Kui
ma mitte midagi ei tee (noh, kui ma teile niimoodi ütlen, et ma ei tee praegu
midagi), siis loen raamatut. Mulle on alati lugemine meeldinud, olen pidanud
põdema selle pärast, et ma ei tee midagi ehk siis loen 😊. Enam ei põe.
Nojah, tegelikult
tahtsin aja planeerimisest rääkida. Aegajalt tabad ennast mõttelt, et tegevusi
on liiga palju, samas on elu õpetanud igat minutit kasulikult kasutama. Kui ma
tean, et siin või seal tuleb tegevusse kasvõi kaheminutiline paus, siis kasutan selle ära. Kooliajast meenutades: kui laps kuskil uuringul oli või mingeid
teste talle tehti, mis kaua aega võtsid – lugesin kohustusliku kirjandust,
õppisin eksamiks või töötasin materjale läbi sealsamas arsti ukse taga. Mäletan
ühes korrast, kui arst uksest väljudes kummardus, et näha loetava raamatu
pealkirja 😊 käsil oli tookord raamat laste agressiivsusest.
Aega ei saa samas alati minuti täpsusega päevas ära planeerida. Noh, laste emad peaks seda teadma ju. Vahet
pole, on nad suured või väikesed. „Emme, kas sa mind sinna viid“(sõidutad autoga
kuhugi), „Emme, kas sa lauamängu mängid minuga?“ jne. „Jah, ikka. Aga kas sa aitaksid
mul käsiloleva töö ära lõpetada?“.
Aga tahaks rohkem
jõuda teha, väga palju rohkem. Kui inimesele on antud pea mõtlemiseks, siis mõne
kodaniku pea jahvatab ideid rohkem välja kui keha neid teostada jõuab. Ja siis
põed tegemata asjade pärast.
Inimene.
Lihtsalt inimene.
Mõnikord õnnelik, et
jõudis mõtted teostada, mõnikord vihane, et ei tulnud toime tegevuste
planeerimisega aega. Ja mõnikord "paganapärast" väsib ära kah.
Signe
