Pealkirjata

Ennelõuna 

Laps tegi tagumise autoakna lahti ja siis ma kuulsin jubedat häält – põnt-põnt-põnt ja ikka noh selline mehine põdin. Ajasin suure hirmuga auto tee äärde ning kiikasin kumme – täis, loksutasin kah – paigas. Edasi sõita ikka ei julge. Püüan mehele helistada aga telefon keeldub minuga koostööst – ei lase helistada. Kaasreisja telefoni abiga saan helistatud. Võtan riski edasi sõita, peale seda tuleb teha veel üks pikem sõit ja siis koju ka jõuda. Miks auto minuga põdistas, jäi selgusetuks ka peale kanali peal käimist. 

Õhtu 

„Emme, kuule, kui ma haiglas olin siis oli seal mees, kes oli õde“ ja mis laps minuga edasi rääkida tahtis jäi kuulmata, sest me ei suutnud naeru lõpetada.

Mõtteladu 

Üks päev ei sarnane kunagi teisega. Ühelgi hommikul ei tea, milliseks vormub päev. Rutiin pole teema millest rääkida. Teemaks on enese mobiliseerimine mõttelattu mõtete kirjutamiseks.

Päikeselist kevadet ning et oleks oskust leida igas päevas see sireliõie lõhnaline hetk, mida nautida 😉

Signe

Lapse arvamus

FB on koht, kuhu saab mõnikord oma mingeid mõtteid  kirja panna. Mõne päeva tagune kõlas sedasi: Täna lastega pikapäevarühmast sööma minnes küsisin lõpuks, miks te alati võitlete selle pärast, kes õpetajaga kõrvuti saab minna. Vastuseks öeldi, et sa oled nii hea õpetaja. Ja mind nüüd siis kummitab, milline on lapse jaoks lapse arvates hea täiskasvanu? Teooriaid ma tean, täiskasvanute arvamusi asjast kah. Aga lapse/laste arvamus? Uurisin kodus oleva lapse käest, ta ei viitsinud minuga "filosofeerima" hakata ja vastas: "Igaühel oma arvamus". ... nii et jooksin ikka ummikusse ja kirusin oma õpetusi, et igaühel oma arvamus, et lihtsalt peab oskama vaielda, arutleda ning vastaspoolt kuulata.

Vastukajana kuulsin muidugi kiituseid. Aitäh nende eest. Aga vastust küsimusele ei ole mul ikkagi.

Ega mu mõtted sellest siis seisma ei jää, nemad liiguvad ikka omasoodu.

Palju me küsime laste arvamusi, mõtteid, ideid? Muidugi küsime! Aga mõnikord jääb tunne, et küsime nende arvamust siis, kui see meie täiskasvanute jaoks kasulik või mingil muul moel oluline on. Sealsamas mõni pisiasi, mida mina täiskasvanuna arvan omavat otsustusõigust, võib olla lapse jaoks elulise tähtsusega ning tema hing võib tunda ennast solvatuna, et temaga pole arvestatud. No näiteks kui kortermajas elades keelatakse muruplatsil palli mängimine, sest muidu tallatakse muru ära. Kus see laps siis mängida saab? Või mida ta siis üldse mängida tohib, kui täiskasvanu otsustab ka lihtsate lastemängude üle? Miks näiteks emana keelata kaheaastasel lapsel liivakastis mängida, tuueks põhjuseks selle, et riided saavad mustaks? Keelata puu otsa ronimist kukkumise kartuses? Aga kuidas see vilumus siis tuleb, kui mitte harjutades. Ei tea, olen emana koos lastega porilombis pläterdanud, õpetanud ja julgustanud lausa puu otsa ronima, turninud koos lastega ning koos proovinud turnides "trikke" teha. 

Igas vanuses lapsel on tema jaoks olulistes asjades oma arvamus. 

„Te tahate lihtsalt minu arvamust teada? Ja sellepärast kutsusitegi mind siia?!” Selline oli ühe väikse poisi hämmeldus, kes osales arutelul koos lasteombudsmani nõunikega. (Reinomägi, A. & Aru, A.)

Mõtlemiseks artikkel ajakirjast Sotsiaaltöö, märts 2014 Reinomägi, A. & Aru, A. „Te tahate lihtsalt minu arvamust kuulda?“
Artikli leiate selle lehe pealt:

http://www.tai.ee/et/valjaanded/ajakiri-sotsiaaltoo/loe-artikleid

Signe

Vedurivile saatel

Istun laua taga ja ees on paperilipik, et kirjutada poe nimekiri valmis. Aga ma ei suuda sinna kohe mitte midagi kirja panna, sest pea on tühi. Tühi nagu kapsas, mille lehtede vahel on õhuvahed.

Poes suutsin ainult mõnda hädavajalikku asja meenutada, mis osta tuleb, sest ainult mõned hommikused mõtted meenusid, millest kodus puudus on.

Lasen nagu auruvedur, siuh siia suunda ja siuh teise suunda. Miks mitte nagu mõni moodne kiirrong? Teate mis, mulle meeldivad vana aja asjad. Mulle meeldib eriti kohe raudtee ajalugu. Nädalapäevad tagasi käisin selle kõige pesamunamaga Paides arstil, liiklusvahendiks ühistransport. Bussijaamas palusin lapsel lugeda, mis tänavaga tegemist on – Vaksali tänav. Laps isegi teadis, mis on vaksal. Selgitamist vajas see, et Paides on kunagi raudtee olnud ning imestus selle üle oli suur.

Ei ole need auruvedurid midagi papist poisid. Kiirusrekord on aastast 1938, kus 3. juulil auruvedur Mallard saavutas katsesõidul 202 km/h (osadel andmetel 203km/h) kiiruse.

Aga praegu lasen vedurist teile vilet.

Lihtsalt nii on J

Signe

Maali. Noored. Tulevik.

„Naabrinaine, oled sa kodus“ hõiskab keegi ukse vahelt.

„Jaa, jaa, olen siin, omas kiiktoolis. Tule aga siia, lapseke“.

„Me nüüd siis läheme, tulime head aega ütlema“.

Maali naabrinoored läksid maalt ära ... linna. Neil ju laps, kel erivajadus. Riigi seaduste järgi on kõik hästi „korraldatud“, määratud vastutajad ja nii edasi, aga kallis riik ei tea tegelikust elust midagi. Tundmatu on teema, et maal ja linnas on elu erinev ning maal ei olegi võimalik asju teha nii nagu linnas. Maaelul on omad võlud, aga maal elamine on tehtud raskeks.

Maalil on mõtted. Ta tunneb ennast nagu siis kui oli noor tüdruk ja pidi otsustama ameti ja muude asjade üle ehk siis paika panema oma tuleviku. Millegipärast on täna see mõtlemine raskem. Noored lahkuvad, nad olid Maali tugi, abilised, sõbrad ja seltsilised. Kas jääda nüüd üksi siia kaugele? „Kui jälle kuskil kukun, nagu mineva aasta? Ei ole ju siis minu noori, kes mind vaatamas käivad“. No poes saab käidud ja oma toimetused ka suudab Maali ise ära teha, aga ikkagi miski kripeldab ...

Aga siin on Maali kodu, siin on õunapuu akna taga, siin on mälestused ja palju, palju erinevaid lugusid.

Maali veel jääb. Maale. Oma koju.

Head!

Signe