Ennelõuna
Laps tegi tagumise autoakna lahti ja siis ma kuulsin jubedat häält – põnt-põnt-põnt ja ikka noh selline mehine põdin. Ajasin suure hirmuga auto tee äärde ning kiikasin kumme – täis, loksutasin kah – paigas. Edasi sõita ikka ei julge. Püüan mehele helistada aga telefon keeldub minuga koostööst – ei lase helistada. Kaasreisja telefoni abiga saan helistatud. Võtan riski edasi sõita, peale seda tuleb teha veel üks pikem sõit ja siis koju ka jõuda. Miks auto minuga põdistas, jäi selgusetuks ka peale kanali peal käimist.
Õhtu
„Emme, kuule, kui ma haiglas olin siis oli seal mees, kes oli õde“ ja mis laps minuga edasi rääkida tahtis jäi kuulmata, sest me ei suutnud naeru lõpetada.
Mõtteladu
Üks päev ei sarnane kunagi teisega. Ühelgi hommikul ei tea, milliseks vormub päev. Rutiin pole teema millest rääkida. Teemaks on enese mobiliseerimine mõttelattu mõtete kirjutamiseks.
Päikeselist kevadet ning et oleks oskust leida igas päevas see sireliõie lõhnaline hetk, mida nautida 😉
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar