Küsiti. Proovin siis taas üle
hulga aja kirjutada.
Ei noh, mõtteid on olnud juba
sellest ajast peale, kui tööd pidi hakkama kodukontoris tegema. Aga tegelikult
mul pole kodukontorit. On mõlemal lapsel oma töölaud ja neid ma hõivata ei saa.
Lapsed õpivad praegu ju kodus. Vaatasin nõutult oma elutoas ringi, seejärel vaatasin
küsivalt keskmisele lapsele otsa. Otsuseks oli see, et tõmbasime diivanilaua
pikemaks, no selliseks, kuhu 10 inimest sööma mahub. Ladusin asjad süsteemis
lauale, ainult minule arusaadavas süsteemis muidugi ning keskele kõige tähtsam
töövahend distantstöö ajal – arvuti.
Aga kuidas luua muus elus
süsteem, kui sul on kodus kaks õppurit ja üks distantstöö tegija – õpetajana. Esimese
päeva lõunaks oli tegelikult katastroof käes juba. Ei, mitte õppimise ega
töötegemise koha pealt, vaid kuna pere on täies koosseisus kodus, siis tahavad
nad ju süüa. Kappasime noorimaga poodi külmkapi sisu täitma. Muidu on me elu ju
selline, et üks laps on Tartus ja teine Haapsalus, kolmas oma elu peal. Kui korra
nädalas sai poes käidud, siis oli hästi.
Enne kodusele tööle jäämist andis
tunda närvipõletik. Viimase poole aasta jooksul külastab ta mind tihti, see
tähendab sümptomaatilist ravi ja lõpuks leeveneb. Nädal töötamist diivanilaua
taga, kus on laud vale kõrgusega, istumine ebamugav ja nii edasi, oh .....
Õudne öö, magada ei saanud, valuvaigistid leevendust ei pakkunud. Hommik,
liigun magamistoast elutoa poole ja valud võtavad „pildi tasku“. Läbi häda
hakkan siiski tööle, käsi ei liigu, tahaks lausa röökida. Kiiremad tööd tehtud, suhtlen perearstiga. Vaja on eriarsti konsultatsiooni, mida pean aga ootama,
kuniks normaalne elu taastub, ehk siis kui ükskord erilolukord lõpeb. Kukun valude
pärast ära ka ülejärgmisel päeval ja siis veelkord ülejärgmisel päeval. Valud valudeks,
aga ega käsi ka ju ei taha liikuda. Vasak käsi niigi mul selline „pooletoobine“,
nüüd siis parem ka. Poissi vaja koolitöös juhendada, tahan käega näidata PP-s,
kust ta mingi vidina leiaks, kuid mu käsi sõna otseses mõttes ei liigu. Kaks
nädalat sümptomaatilist ravi ja olemine hakkab normaliseeruma.
Aga kuidas muidu need päeva välja
näevad? Alustan tööpäeva varem, kui tööl käies. Vähemalt tunnike saan segamatult
tööd teha. Ülejäänud päeva pean suutma ennast jagada. Tuge ja nõustamist
vajavad mõlemad isiklikud (lapsed), jookseb selle kunstikooli neiul vahest juhe
kokku ja õpetamist vajab õpiraskustega noormees. Tegelikult on see noormees
tubli. Esimene nädal oli keeruline ja raske, mõne aine õppimise lõpetasime
alles õhtul kell üheksa. Aga teise nädala lõpuks hakkas tekkima mingi rütm ja
rutiin ning asjad on enamvähem kontrolli all. Peaaegu. Eilne päev, no mäletaks
siis kellaaega, no pääle lõunat aga enne tavainimese tööpäeva lõppu, asusime
poisiga kolmanda õppeaine kallale, ehk siis noormees hakkas tegema PP põhja. Lihtsalt
istusin korraks diivani nurgale, ärkasin tunni pärast telefonihelina peale. Olin
padjahunniku otsa magama jäänud. Diivanile pikali visata ju ei saa. Sättisin küll
tööasjad diivanilauale, kui millegipärast on pool diivanit ka neid asju täis.
Telefonihelin tähendas seda, et
sain poe nimekirja. Hoiame riskirühma niipalju kui võimalik, ehk siis käin poes
ning viin toidukoti vanematele ukse taha.
Eile ja täna olid niiiii ilusad ilmad, aga välja ma neid
nautima ei jõudnud.
Püsi kodus!
Signe
