reede, 17. veebruar 2017

Kas te ...

… õnnest teate midagi? On ta Teile tee peal vastu jalutanud, Teid teretanud ja ütelnud: „Siin ma nüüd olen, sinu õnn“? Äkki pole lihtsalt tähele pannud õnne sosinat?

Oskus olla teel, hoomata maailma enda ümber ja taibata, sinu tee on sinu õnn. Tean, tahad vaielda, sest kui elus on asju, mis õnnetuks või haiget teevad, siis mis õnn see on? Ikka on. Õnn on oskus olla teel, õppida neist asjust, mis meile jagatakse. Mõnikord tuleb taipamine kohe, mõne asja saame teada hiljem, milleks see hea on.

Meie elus on hetked, milledest me kirjutame ajaloo. Need hetked kulgevad ajas ning need hetked ei kordu. Kas Herakleitose ütlust teate: „Sa ei saa astuda kaks korda samasse jõkke“. Jälle tahad vaielda. Ma seisan jõe ääres ja astun üks ja teine ja kolmas kord siia jõkke, see jõgi pole siit ära läinud. Jaa. Aga see vesi, millesse sa enne astusid, on ammu juba allavoolu läinud ja aeg, ka see on teine – eelmise astumise aega sa tagasi ei too.

Kas me teame õnnest midagi? Ta ei tule meie juurde ja ei ütle, siin ma nüüd olen. Õnn on sinu oskus olla teel ning kirjutada nendest hetkedest ajalugu.

Ilusaid hetki!

Signe

reede, 10. veebruar 2017

Ei kakle


Oma eelmise kirjutise peale jäin mõtlema, ega ma riiakas polnud? Meil kõigil tekivad mingitel hetkedel kahtluse momendid. Ei ma polnud väga riiakas, juhtisin tähelepanu sellele, et inimestena oleme väga erinevad. Ja palusin arvestada selle erinevusega. Me ei saa kunagi olema kõik ühtemoodi inimesed.

Mida põhjustab aga erinevus – konflikte. Olin puudutatud sellest, et minu aastatega tehtud töö ja saavutatu võis lihtsalt nelja tuule poole lennata. Minus sai võitu negatiivne emotsioon.

On siis kaklus hea või halb? Sirvisin Golemani raamatut „Emotsionaalne intelligentsus“ ja leidsin pealkirja, „Hea tüli“. No järelikult võib konflikt ka hea olla. Järele mõeldes oli minu tunne, et mind rünnatakse hea, sest see sundis mind kirja panema mõned mõtted. Oluline on oskus toime tulla konfliktsituatsiooniga. Mõnikord on see raske, sest mina näiteks olen kohati keskmisest natuke temperamentsem, eriti kui asi puudutab lähedasi. Aga ma olen õppinud seda, et tuleb sellel vihastumise/solvumise momendil ennast situatsioonist „välja tõsta“ ning katsuda vaadata tekkinud olukorda asjaga mitteseotud inimese pilguga. Tekib palju selgem pilk ning edasise tegutsemise otsused on loodetavasti mõistlikumad ja ratsionaalsemad.

Ma ei tea, kas suutsin ennast mõistetavaks praegu teha. Konfliktid on elu osa. Sest me oleme erinevad ja meil on emotsioonid. Mõtle sellele energiakogusele, mis sa vihastumise peale kulutad. Äkki ma saanuks seda energiat kasutada kusagil mujal? Mõnes endale palju meelepärasemas tegevuses.

Käime selle mõtte nüüd uuesti läbi. Ma tundsin ennast puudutatuna ja minus sai võitu negatiivne emotsioon – õhus oli konfliktioht, tahtnuks inimest koheselt rünnata. Astusin korra olukorrast välja ja vaatasin asja teise inimese pilguga – jõudsin tõdemuseni: see kaklus ei vii kuhugi, panen kirja mõned õpetussõnad, et rohkem nii ei juhtuks. Lõppkokkuvõttes kasutasin tekkinud vihaenergia positiivse asja tegemisele, mitte teisega kaklemise peale.

Et inimest muuta, tuleb alustada tema vanaemast. (Victor Hugo)
Aga me võime muutuda ja muutumegi, kui püüdleme millegi  poole.

Signe

Laoriiulis Daniel Goleman „Emotsionaalne intelligentsus“

reede, 3. veebruar 2017

Ei saa mitte vaiki olla

Seekord pani mind kirjutama hoopis see, et tundsin ennast halvasti. Mind oleks justkui rünnatud, aastatega tehtu ja saavutatu sattus ohtu.

Teadjad teavad mu tütre valikulise mutismi lugu. See teekond ei ole lihtne olnud, sest mul pole olnud õpetajat, nõuandjat, pole olnud õpetusi ega juhiseid. Ei ole minul inglise keele oskust, et natukenegi sel teemal targemaks saada ja ei olnud 14 aastat tagasi saada ka muid materjale, mis tutvustanuks ärevushäiret. Elu oli kui pidev jalgratta leiutamine. Aga mul oli usk, mul on usk täna ja mul on usku homsesse.

Tahan anda mõned lihtsad nõuanded. Need võivad endalgi ununeda aegajalt.

Me kõik soovime, et meid võetakse sellisena nagu me oleme. Kui sa soovid, et ma muutuksin, siis küsin, kas ma ei meeldi sulle. Miks soovid mind muuta? Andestan sulle, sest sul on üllad eesmärgid, aga see kelleks sa mind muuta tahad, ei ole mina. Tegelikult ma muutun kogu aeg. Igal päeval saan mingi uue kogemuse või teadmise  võrra rikkamaks. Ma ei ole homme see, keda sina tundsid eile. Aga kui sul on siirast pilku minu jaoks, siis sa näed seda muutust. Mis ma öelda tahan? Oleme inimestena väga erinevad, oleme erineva temperamenditüübiga. Mõni meist tormab ja toimetab pidevalt ringi, suhtleb palju, alustab pidevalt mingite uute projektidega, kaasab, suunab, õpetab. Aga meie seas on ka märksa rahulikumaid inimesi, kes ei vaja pidevat melu. Me arvestame ju sellega ning ei sunni neid tegema asju, mis on nende jaoks raske. Tööl näiteks ei saa ju panna läbirääkimiste laua taha inimest, kes on loomult väga leebe. Palun ära püüa mind muuta sinu sarnaseks, ära ütle, et ma pean, sest see on mulle hea ja kasulik. Selline sund võib hoopis mulle liiga teha. Sest kõige selle tegemine, mis sa soovid, ei ole  minu jaoks lihtne.

Ole mõistev!
Ära kiirusta!
Ära nõua!
Ära küsi MIKS? MILLAL? Palju on selliseid küsimusi, millele sooviks isegi vastust saada.

Enne kui tegutsed, pea palun nõu mõne asjatundjaga või vii ennast teemaga korralikult kurssi, muidu võid teha rohkem halba kui head ning ära nullida teiste aastatega tehtud töö.

Usu!
Usalda!
Kuula!
Mõtle kaasa!
Ole loov!
Ära halvusta, sunni, nõua! Pigem aita meelde tuletada  positiivseid ja tugevaid külgi. Ehk on vaja hoopis sinu pilku ja loovust nende tugevate külgede kasutama õppimisel/õpetamisel. Aga samm haaval! Ära sunni ja nõua …

Mõtle enne kui tegutsed. 

Signe