Kuule ...

... miks sa mind sellise pilguga vaatad? Kas mu tundlad pole ühepikkused? Või olen liiga kortsus? Või on mu maja liiga suur, tekitab kadedust? Või äkki hoopis väike, kuidas küll sellises uberikus elada saab?

Tahtsin kirjutada millestki muust aga teen seda mõni teine homme. No ma lihtsalt avastasin selles kuupäevas ja kuus ühe olulise asja, mis ütleb mulle, et ma tulin kunagi siia maailma. Päikest vaatama, tähti taevas lugema, metsast maasikaid ja mustikaid otsima, raamatutest tähti kokku lugema, pilte joonistama, õpetama ja õppima, huvituma ajaloost või hoopis tegelema spordiga. Me kõik teeme midagi, mis meile meeldib. Ja need asjad on nii erinevad, mis meeldib ühele, see ei meeldi teisele.

Ah … ära vaata mind sellise pilguga. Ma ei viitsi täna mingit mõistujuttu ajada. Aga ma igaks juhuks kontrollin üle, kas mu tundlad on ühepikkused.

Ma tegin endale halvaatorti, kingitus endale. Mmmmm

Tee ka enda olemine mõnusaks, kasvõi hetkeks … teetass näppu, mõnusalt tugitooli ja …

Signe

Südameasi

Usk on Sinu südameasi.
See sõltub Sinu pilgust, kuidas asju vaatad ja mida Sa näed.


Signe

Autoga tangot tantsimas

Sellel kõige tuisusemal päeval ja tuisusemal hetkel oli mul ühel päeval vaja ema juures käia. Sest ema palus poest ja apteegist mõnda asja.

Tee ei olnud väga tuisanud, sõitmiseks oli tee keskel lausa lumevabakene ala. Ja sellel momendil keset tuisku ei tulnud mul mõttessegi, et võiks ju sahaga selle lahti keegi ajada, sest möllukene polnud väga pikalt kestnud ning tegemist külavaheteega. Õnnetuseks oli tee libe kah selle värske lume all. Kurvides olid tantsuliigutused kindlustatud. Tegelikult ei midagi hullu, täitsa tavaline talvine olemine ja liiklemine. Minu mõistus sai otsa hoopis siis kui vastu tuli mõni auto. Et kui kesk teed on lumevaba kohakene liiklemiseks, siis see ongi mõeldud „minu“ jaoks, vastutulev auto mingu kuhu tahab? See siis tähendas korduvalt enese tõsist lumevaaludesse sõitmist nii et auto tantsis tangot. Korra tekkis isegi selline olukord, kus vaatamata sellele, et ennast ikka väga lumevaalu surusin, möödus teine auto nii ligidalt, et hää meel selle üle, et peeglid alles jäid. Õnneks nägin mäkke sõites auto tulevihkusid ning võtsin hoo maha, suurema hoo korral olnuks tango märksa energilisemate liigutustega ja vaevalt siis mööduv autogi koksamiseta jäänuks.

Egod laksuvad igal pool. Minu ego laksub ka praegu, palun arvesta ka teiste liiklejatega. Kiitsin ema, et selliste teeoludega ise poodi ja apteeki ei läinud. Ja ei ole mõtet riidlema hakata, mis ronid siis  liiklema kui nii koba oled. Jama hakkab sealtmaalt, et pooleteisekäeline inimene peab ka elama ja toimetama. Ja kui ühte kätt terviklikult olemas pole, siis olen sinu ja teiste jaoks „koba“.

Jälle kogemuse võrra targem.

Vat selline pahur põrsas olin seekord.

Signe

Tõmma pidur pääle

Elu, tuul ja kaamera. 

Jah, just tõmma, mitte tõmba. Mõnikord on valesti öeldud-räägitud sõnal lihtsalt rohkem jõudu. Aaa, et millele pidur pääle tõmmata? Ma eluaeg olnud alakaaluline ja tahtnud kah inimesekaaluliseks saada. Kuna aasta 2016 on minu jaoks olnud suht „sitt“, kus mind on teenida suutnud vaid üks käsi, siis enamus sellest aastast olen veetnud operatsioonidest taastumisega, mitte töölkäimisega. Ainus positiivne lugu kogu selles asjas on see, et ma olen tervelt 10 kg raskem. Aga rohkemat küll ei soovi, aeg pidur pääle tõmmata. Lihtsalt uue riietekapi sisu hankimine ei ole minu meelistegevus, sest ei suuda tegeleda šoppamise ja asjade valimisega.

Nonäed, unistused vahel ka täituvad. Mulle ei meeldinud olla alla 50 numbriline, nüüd olen üle 50 numbriline. EI ME EI RÄÄGI VANUSEST, VAID KAALUST.

Signe