Mis on kassil muret?

Uni on, sest kell on tudiaeg. Ja minul ei ole Teile midagi kirjutatud. Kiikan ätiks kerinud kassi tugitoolis, põõnab isuga. No mis on kassil muret? Peaasi, et kõht on täis ja magada saab. Titena ärkas meite kiisu hommikul koos minuga ja nõudis koheselt süüa, ise mööda jalgu hõõrutades. Ja kui kohe ei andnud, siis hammustas. Oi ma olin siis kuri ja ütlesin alati, et ei anna ma enne midagi, kui pole oma kohvi ära joonud. Täna ta ärkab alles siis, kui olen oma hommikukohvi äratuseks ära saanud juua ning marsib alles siis kööki kõhutäit nõutama. Nii, et mis on kassil muret – peaasi, et kõht täis ja magada saab. Inimene on palju suuremate muredega. Ei piisa ainult hommikukohvist, vaja on palju muudki – vaja on teha, vaja on tarbida, vaja on suhelda, vaja on tööd teha, ja nii edasi ... . Sellest, mis vaja, teeme me valiku, kes mida tähtsaks peab. Nii võimegi lehtedest lugeda, et mõne inimese valik on hümniseadus, teisel igapäevane toimetulek – kellel oma tunnete ja emotsiooniedega, kellel peavarju, kellel sellega, mis toidulauale panna. Me oleme erinevad. Meie mured on erinevad. Meie võime asju mõista on erinevad.

Meie oskused, võimed, tahtmised kõike siin elus olevat ja juhtuvat lahendada, on erinev. Kogu selle muretsemise juures tunnen rõõmu nendest inimestest, kes oskavad naerda ja naeratada, kes näevad ka head ja positiivseid asju.

Jah, mure ei kao aga kui mure on elu sisu, siis kaod Sina.

Rõõmustage Eesti juubeli puhul!

Signe

Kuldsed hetked

Püüa kinni need kuldsed hetked, jäädvusta, jäta meelde ja pajata nendest hetkedest. Maailm on värviline, ole hea ja pane palun seda tähele.

Jah, ma saan aru, et igapäevaelu oma muredega ei lase paljutki teha. Upume selle negatiivsuse sisse, mida meile jõudsalt sisse topitakse. Sa ei pea seda omaks võtma, võta lihtsalt teadmiseks.

Isegi kui jõuetus tahab võimust võtta, usu mind, on olemas positiivseid lahendusi. Meenuta jõuetuse momentidel mõnda kuldset hetke, see annab energiat ning jaksad jälle edasi liikuda.




Ikka head!

Signe

Sõit, sõit talveilmas

Loen aga ajalehti ja kirutakse talvist teed, teehooldust. Igaüks manitseb mingi kandi pealt. Eriti  teravaks lähevad ütlemised vastastiku siis, kui kuskil on jälle mingi õnnetus olnud, keegi viga või lausa surma saanud. Üheltpoolt tuleb välja, et autojuhid ise süüdi oma kehvades sõiduoskustes, eriti just talvistes tingimustes. Teiseltpoolt tundub, et autojuht soovib 24/7 ideaalseid teeolusid, et ei oleks lund, libedust ja mida iganes veel.

Teate, mul ka oma arvamus. Elan maal, olen siin elanud terve elu. Näinud neid talviseid liiklusolusid mitme kandi pealt. Siin ei tule sahk kohe, kui lumehelbeke on maapinda puudutanud. Porinaid lugedes ja kuulates jääb aga tunne, et teehooldus peab olema tehtud momentaalselt ning kõrgtasemel. Mäletan lapsepõlvest seda, kuidas isa lapse tigedaks tegi. Ta töötas nn jumpsi peal, kui sai, siis lükkas  maja ümbert tee sõidetavaks, lapsel tuli selle peale tigedus sest polnud enam lahedat mängukohta 😊. Meile meeldis, kui külavahetee peegelsiledaks lükati, siis sai uisutama minna ja tigedus tuli peale, kui sellele jäisele/lumisele libedusele liiva peale puistati.

Mul sõitmiseks tagumiku all naisterahvale natuke turvalisemat sorti auto ehk siis nelikvedu. Lahkun hommikul vara ja pean nii mõnelgi hommikul läbitavat marsruuti altkulmu põrnitsema ehk siis teeolud ütlevad mulle, et ära kiirusta. Liigu turvaliselt ja vali kiirus vastavalt teeoludele. Elementaarne. Eile näiteks olid töölt tulles teeolud head, sõitsin lubatud kiirusel. Mis on lubatud kiirus? Üks volkari juht aga arvas, et tal oli vaja näidata, et tema auto on kõrgem, pikem ja kiirem ning mina tundsin ennast postina teeääres. Eks siis sellised sõitjad ongi need kõige suuremad vingujad meite teeolude üle.

Olen tänavu talvel kahel korral kirunud hooldamata teed. Pagan, valetan, ühel korral kirusin halba ilma. Kui olude sunnil peab liiklema kõige suurema lumetormi ajal, siis on see ekstreemsport. Ma ei kirunud teehooldust, sest torm oli alles täies hoos. Aga teisel korral tahtnuks küll teehooldajatele paar kõvemat sõna öelda. Kui ringtee läbimine võtab lumesulbi sees auto laulvalt tantsima ka väga ettevaatlikult liigeldes, siis leian ma, et viga pole tihendis, mis on rooli ja pedaalide vahel. Ei sujunud käiguvahetusedki ilma tantsuta. Kops lendas üle maksa siis, kui tuli läbida pikk laugjas järsk kurv. Vastu tuli pikk autode rodu, minul oli liiklemiseks sulp-sulp-sulp, mille all oli ilmselgelt jää, kiirust minimaalseks timmides pidin mõtlema, et ma mitte mingil juhul kurvi kraavis olevale majale endast märki mälestuseks ei jätaks. Ja siis tundsin südamest kaasa neile, kel ei ole nelikvedu ning kellel ei ole kõrge auto.

Aga tegelikult, me elame maal, naudime lund ja talveilma. Me ei virise, kui sahk ei ole minule sobival ajal teed lahti lükanud, sest ma tean, et see sahk toimetab arvatavasti naaberkülas alles. Aga kui riigitee on hooldamata ja sa iga päevaga näed, et see läheb aina hullemaks, siis võtab kukalt kratsima.

Uh, ära tegin, ikkagi kirusin meite teehooldust 😊

Nautige talve!

Signe

Vaesus, kokkuhoid, koonerdamine

Täna töö juures ütles üks töökaaslane, et vaesed on kõik need, kes saavad alla 1000 euro palka. Ta televiisorist kuulis. Ma ei vaata televiisorit, nii et ma ei oska kommenteerida. Kas ma tunnen ennast vaesena sellepärast, et ma pole kunagi sellist palka näinud? Ei. Ma ei saa endale lubada kõike mida tahan, samas leian, et ei peagi kõike endale lubama. Iga ost tuleb eelnevalt ikkagi läbi mõelda, kas seda asja on  vaja. Tühja kõhuga otse töölt tulles poodi minnes võib jah silmadega kõike süüa ja kätega korvi laduda, aga seda ei pea tegema. Ostude nimekiri telefoni vahele ja toimeta selle järgi.

Kui on vaja piskuga hakkama saada, siis õpid nii mõndagi. Ma ei lubanud kunagi omale emotsioonioste. Tegin valmis nädala menüü. Vaatasin alati seda, mida mul kodus on ning millised soodukad poes. Selle järgi koostasin nädala menüü ning poes käimise korrad. Kui tüdrukud väikesed olid, kudusin ise kindad, mütsid, kampsunid, õmblesin kleidid, püksid, isegi ühe jope ja tunkepüksid. Varemalt kirjutasin millalgi sellest, kui sul midagi ei ole ja mil moel see loomingulisusele hästi mõjus. Vanadest riietest sai teha voodikatted, pajalapid, kuumaalused pottidele-pannidele. Kodus olid ka mõnda aega kangasteljed, nii et kodu põrandad said vaipadega kenasti kaetud. Kudusin neid ka tellimise peale ja kingitusteks. Kangasteljed tõin sõbranna käest, kasutamiseks. Need olid lahti võetud. Ei teadnud ma midagi sellest, kuidas neid kokku panna, veel vähem teadsin ma kangakudumisest, lõime panemisest või käärimisest. Aga kõik on õpitav, kui on soov ja tahe. Omaette elama asudes kulus ära ka lapsepõlve seebikogu. Väärt kohad olid niinimetatud kaltsukotid, kust sai materjali lapitehnikas tööde jaoks ja ka riideid, mida sai ümber teha. Käisin aastaid ühe laheda villase mantliga, mille lihtsalt ringi tegin. Laste lasteaiakotid ja minu poekotid olid tehtud lapitehnikas, nii ei pidanud poest ostma kilekotte – igatepidi loodussäästlik ja keskkonnasõbralik lähenemine ju? Heegeldatud, tikitud linikud laudadele ja ristpistes tikitud padjad diivanile, hiljem ka lapitehnikas padjad. Kusjuures padi, mida tudides enam pea alla ei tahtnud panna, siis lapitehnikas kleit selga ja ilus küll 😉

Sinine vaip on alles, kasutusel senimaani. Aga kellele ma teised vaibad tegin või kinkisin, ei mäleta.

No jälle ma ei tea, kellele need sai, mälusopp kahtlustab, et said kingituseks.

Kudumiseks sai igasugust põnevat materjali kasutatud. Mulle meeldis see vaip väga, sest sai mõnusalt karvane. Aga kes omanikuks sai, no jälle ei mäleta.

Olen/olin ma vaene, kokkuhoidlik või kooner? Vastust ma ei saanudki 😊

Signe