reede, 25. august 2017

Segadus

Sõbranna kinkis mulle kooli lõpetamise puhul raamatupoe kinkekaardi. Tuuslasin siis netipoes omale põnevat lugemisvara, seda mis mind huvitaks ja sattusin tegelikult hätta. Raamatuid palju, ainult loe ja saa targaks. Ainus mure, mis mul tekkis ... kas ma ikka tahan? Kätte sattus raamatuid, kus aga õpetatakse, kuidas olla edukam, säravam, kuidas jõuda tippu ja mil moel olla motiveeritud. Hetkeks tekkis tõrge, sest ainus mõte, mis pähe tekkis: õpetatakse olema naabrist parem.

Kuidas olla aga õnnelik siin ja praegu ning just seda tehes, mida sa praegu teed? Olla kulgemises, tehes asju, mis on südamelähedased, tundmata süümepiinu selle pärast, et sa ei kuulu nende tõmblejate sekka, kelle elu ülesanne on osta kalleim auto, ilusamad riided, uhkeim maja? Edu, edu, edu ... kas edukas on tõesti vaid see, kelle saavutusi saab lugeda rahas, varanduses?

Omale lugemist leidsin, aga mitte nende raamatute hulgast, kus õpetatakse edukas olema. Filosoofid on põnevamad minu jaoks. Hea, kui mõnikord tõrge tekib, see tuletab meelde, et meil igaühel on käia just oma tee. Muidugi on hea lihtne astuda kellegi sissekäidud rajale. Mõnikord välise hiilguse säras kipume oma väärtused ära  unustama ja kappama pimesi sinna, kuhu teised ees on läinud ...

Kõik ei ole alati selge. Ei peagi olema.

Signe 

reede, 18. august 2017

Porilomp

Äikesepilved kogusid ja kogusid ennast. Tundus, et ehk läheb mööda ja siis sisuliselt vastassuunast keris pilve ikka väga kiiruga kodu kohale. Jägisin, kas tuua oma kaamera või mitte, no lõppkokkuvõttes jooksin lausa selle järgi, sest kõik käis nii kiiresti. Välku mul pildile saada ei õnnestunud, pigem filmisin seekord, mida ma tavaliselt ei tee. Seisin rõdul ja toetusin vastu aknalauda ja olin kolme sekundiga märg, kaamerast ma ei räägi, objektiiv oli lausa läbipaistmatu. Läksin välja, nagunii kleit tilkus vihmast, vahet pole, kus olen.

Lapsed väiksemad olid, siis peale äikest kamandasin nad porilopi 😊
Vanem tütar liitus peagi minuga vihmases olemises, pläterdasime lombis.
Pärast läksid nooremad ka õue. Sadas aga see ei häirinud neid. Kiikasin üle rõdu ääre, pläterdasid lombis J
Imelik emme? Ei ole. Täitsa tavaline. Mul ei ole probleemi riideid pesta.

Mina: Mul on jalanõud märjad.

V: Miks?
Mina: Ma käisin lombis.
V: Mis sul sinna asja oli 😊?
Jah, mis on ühel 42 aastasel porilompi asja?
Elektrit pole juba mitu tundi. Kell on pool üksteist, väljas ladistab vihma ja lapsed läksid õue. Õues on pime, välk näitab vahepeal valgust ka 😊 õnneks on see eemal. 
Igast hetkest on võimalik leida midagi 😊
Ära kiru ilma, see on selline nagu ta on.


Päikeselist olemist ka vihmas!

Signe

neljapäev, 10. august 2017

Lennus kogu aeg

Mulle meeldib lugeda paberajalehte. Päevasündmuste ja uudisetga püüad küll kursis olla veebiuudiseid sirvides, lugedes ja vaadates .aga vat ajalehel on mingi oma võlu. Mis siis, et selleks ajaks, kui leht köögilauale jõuab, on mõni uudis minu jaoks juba vana ehk siis nii öelda läbi loetud. Mäletan lapsena, et ootasin kohe seda kellaaega, kui leht postkasti jõudis, et siis sokkis trepist alla joosta ja postkastist ajaleht võtta, see lahti lüüa ning lugeda. Kui mõni ajakiri lehe vahel oli, siis oli tegemist lausa pidupäevaga. Ons siis see harjumus lapsepõlvest?

Igatahes juhtus augusti esimesel nädalal selline lugu, et nädalajagu lehti ootab aknalaual virnas, sest sirvida pole neid aega olnud, uus nädal käimas ..... Ja ega netiväljaandeidki polnud aega, no kui aus olla, siis võimalust kah vaadata. Võib öelda, et lisaks netivabale ajale oli periood ka ajalehevaba.

Perega käisime Saaremaal, muljetamisringist saite lugeda eelmisest postitusest. See oli üks väheseid asju, mis arvutis kiiruga tehtud sai. Nädala lõpul põrutasin koos ühe ütlemata laheda seltskonnaga Vana-Võitu Maapäevale. Kuidas küll sellisesse kohta sattusin? Aegajalt vabatahtlikult erinevates kohtades tasa ja vaikselt toimetades märgatakse sind, see tähendab kui oled andnud korra sõrme siis võetakse lõpuks kõik ja ikka positiivses mõttes. 😉

Maapäevad toimusid 4.- 6. augustil Vana-Võidus Viljandimaal. Kolmeks päevaks oli korraldajate poolt kokku pandud tihe programm. Esimese päeva enne- ja päälelõuna olid tutvusmisreisid küladesse – käisime Vana-Karistes
 Uue-Karistes
ja Rimmu külas

Uue-Karistes tundsin ennast kui koolilaps. No kui teada sain, et meiega vestleb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, siis mõistsin oma tunnet. Tema kõnelusest – teate, ELU käib mööda poeteed siiski. Egas ma ise poleks osanudki sattuda suure tee pealt kõrvale vaatma meite külasid. Meie Eesti külad on ilusad ja inimesed nendes vahvad ja ettevõtlikud. Tuntakse rõõmu väikestest asjadest, luua ilu enda ümber ning eestlasele omaselt toimetades viia elu külas edasi. Kell kolm algas rongkäik Viljandis ja isamaalise kõne pidas C. R. Jakobson Viljandi Kesklinna kooli õuel.
Õhtul oli Vana-Võidus peale avatseremooniat õhtusöök delegatsioonidelt, kus iga maakonna delegatsioon oma laua hea ja paremaga täitis. Oh, vaatasin saarlaste pakutud suitsulestasid ja jätsin maitsemata, sest olin ju just Saaremaalt  tulnud ja ennast lestaks söönud.


Laupäevane päev algas inspiratsioonitunniga, mille moderaatoriks oli Urmas Vaino. Minule jäi märksõnana tallele omavaheline suhtlemine, sest isegi püüan aegajalt targutada teemal – märgakem, suhelgem. Järgnesid teemakojad. Osalesin Ahti Bleive ja Kaja Juuliku poolt läbi viidud teemakojas: „Kogukonna koostöömudelid kohalike omavalitsustega“. Väga sisukas, päevakohane ning uusi mõtteid andev. Päälelõunasel ajal osalesin „Mille peal püsib Eesti küla elujõud – ürgses rütmis" teemakojas. Kaasa tulid minuga märksõnad: teeme koos, oleme koos, perekond, traditsioonid ja laul.

Õhtu  eel toimus pärnade istutamine iga maakonna delegatsiooni poolt.
Eriliseks tegi pärnade istutamise see, et saabus  meie president ja istutas ka oma pärna. President pidas  kõne maapäevalistele. Tuleb vaid tõdeda, et väga hea kõne oli ja esitas ta selle suurepäraselt. Õhtu lõppes simmaniga Untsakate saatel. Teate, ma noor inime, aga polka võttis ikka võhmale küll. Siis kui väsimus võimust võtma hakkas, ei tulnud magama minekust midagi välja, sest Moldova delegatsiooni liikmed oma laulu ja tantsuga köitsid kõik meeled, see oli võimas.

Järgmise päeva hommik algas debatiga „Maaelu arengu suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti?“, mille moderaatoriks oli Märt Treier. Jäin sellest kahjuks ilma, sest osalesin samal ajal maakondade võistumängul „Turvaline küla“. Kuuldavasti oli debatt teravaks läinud. Lõputseremoonial osalesid peaminister Jüri Ratas ja maaeluminister Tarmo Tamm, üle anti Eesti maakogukondade manifest.

Enne kojutulekut saime maitsta meistrite tehtud võileivatorti – 19 tundi tihedat tööd Eesti naistelt. 

Enne kojutulekut ühika poole marssides püüdis üks osalenutest mu kinni ja kostitas suure ja kõva kalliga ning ütles.“Kuni su küla veel elab, elad sina ka, aga mina hoopis ütlen, et kuni mina veel elan, elab mu küla ka“. Natuke edevust on hea!

Olin koju jõudes megaväsinud aga silmad säravad senini.
Sära silmisse!!!


Signe

reede, 4. august 2017

Muljetamisring. Saaremaa

Tunne oma Eestimaad. Seekord võtsime ette Saaremaa. Oleme küll aastat viis tagasi ringi saarele pääle teinud, aga kuna Muhus ka sugulased, siis osutus valik Saaremaa kasuks. Meil oli aega kaks päeva. Tahtsime minna kahe perega ning selle sobiva aja leidmine ei olnudki nii lihtne. Puhkused on erinevatel aegadel ja minagi vaatamata momendisele kodusele olekule olen suutnud oma aja niimoodi ära planeerida, et puhkamiseks nagu polegi aega 😊. Juba see kahe päeva marsruudi paika panemine oli paras töö. Soov oli palju näha ja võimalikult erinevaid asju. Lisaks pidasin oluliseks nii mõnegi vaatamisväärsuse looga ennast kurssi viia, et oskaksin perele ühte-teist pajatada. Õnneks on olemas härra Google ja lisaks Maps, kus nii mõnegi marsruudi eelnevalt läbi sõitsin.
Peale laevalt maha tulemist võtsime suuna Pädaste peale, sugulastele külla. Sealt lahkudes jäid tee äärde Mäla kalmed.
Tegemist ajaarvamise vahetusse dateeritava kiviristkalmega.
Seejärel suundusime surnuaeda, soov oli onu haual ära käia. 
Võtsime suuna edasi Üügu pangale. See on Muhu suurim pank. Jajaa, ei ole rahapank, see ilus looduses olev pank 😉
Nagu näha, uudistamine võib olla ohtlik.

Sellegipoolest olin julge. Ja tuleb välja, et ma polnud ainuke julge. Üleval uudistajad lihtsalt olid teistmoodi julged.

Kui Muhust ja Saaremaast rääkida, siis ei saa üle ega ümber Väikese väina tammist.

Vaatan ja vaatan seda tammi ning imestan, kuidas küll see liiklus kunagi sellele tammile peale mahtus. Nojah, õnneks polnud enne uue tammi avamist see liiklus nii tihe ka, kui tänasel päeval, kus Saaremaa suvisel ajal vallutanud turistide vool.
Orissaares tegime väikese einepeatuse ja suundusime edasi Maasi maalinna. Otsisin neid maalinnasid, neid on saartel üksjagu ja kas teate ka, miks? Mina tean. Ootan vastuseid 😊😊 Maasi on üks, millest on tänaseks päevaks midagi ka vaadata. 

Kogu selle maanteelõigu peal mööda saare põhjarannikut köitsid mind tee ääres "asjad", mis sundisin lõpuks auto peatama ja pilti tegema. 
Ei saa mööda, üle ega ümber Angla tuulikutest. Kas Teie teate, mis vahe on Hollandi tüüpi tuulikul ja pukktuulikul?


Ööbisime Pidula Forellis. Julgen julgelt seda ka Teile soovitada. Majakesi mitut sorti, kus ööbida, kohapeal saab õhtul fantastilise õhtusöögi ja tellimisel ka hommikueine.


Järgmine hommik algas mul operatsiooniga "Puuk". Õnneks oli vanemal tütrel kaasas pintsetid, et see imepisike elukas kintsust kätte saada.
Kuna olen genealoogiahuviline ja ema isapoolsed sugupuu otsingud viisid Saaremaale "Mustjalga" 😊 siis ajaloolisest huvist käisime surnuaias otsimas esivanemate haudasid. Leidsime Mägisid. 
Kiikasime ära siis ka selle kurikuulsa Karujärve. Ahah, ütleks. Too järv lainetas sel päeval hullemini kui meri.
Sõrve säär. Seal jäi kaldale minust:
Järgmisel suvel pidavat lubatama ka tuletorni, nii et tuleb millalgi uuesti see reis ette võtta.


Tagasi sõites jääb tee äärde Tehumardi. Leidsin sealt metsa alt viinamäe teo 😊 
Kehakinnitust otsisime Kuressaarest, ema kohtus oma ammuse tuttavaga ning siis oli järgmiseks peatuspunktiks Pöide kirik. 


Tollel kirikul pole torni. Kirik on ehitatud kunagiste Pöide ordulinnuse varemetele 14. sajandi keskel, ümber hoone jalutades on seda ka näha, ehk siis tegemist kindluskirikuga. Võimas.
Kuidagi kiirelt läksid need kaks päeva.

Avastamisrõõmu Eestimaal Teilegi!
Signe