Mulle meeldib lugeda paberajalehte. Päevasündmuste ja
uudisetga püüad küll kursis olla veebiuudiseid sirvides, lugedes ja vaadates .aga vat ajalehel on mingi oma võlu. Mis siis, et selleks ajaks, kui leht
köögilauale jõuab, on mõni uudis minu jaoks juba vana ehk siis nii öelda läbi
loetud. Mäletan lapsena, et ootasin kohe seda kellaaega, kui leht postkasti jõudis,
et siis sokkis trepist alla joosta ja postkastist ajaleht võtta, see lahti lüüa
ning lugeda. Kui mõni ajakiri lehe vahel oli, siis oli tegemist lausa
pidupäevaga. Ons siis see harjumus lapsepõlvest?
Igatahes juhtus augusti esimesel nädalal selline lugu, et
nädalajagu lehti ootab aknalaual virnas, sest sirvida pole neid aega olnud, uus
nädal käimas ..... Ja ega netiväljaandeidki polnud aega, no kui aus olla, siis
võimalust kah vaadata. Võib öelda, et lisaks netivabale ajale oli periood ka
ajalehevaba.
Perega käisime Saaremaal, muljetamisringist saite lugeda
eelmisest postitusest. See oli üks väheseid asju, mis arvutis kiiruga tehtud
sai. Nädala lõpul põrutasin koos ühe ütlemata laheda seltskonnaga Vana-Võitu
Maapäevale. Kuidas küll sellisesse kohta sattusin? Aegajalt vabatahtlikult
erinevates kohtades tasa ja vaikselt toimetades märgatakse sind, see tähendab
kui oled andnud korra sõrme siis võetakse lõpuks kõik ja ikka positiivses
mõttes. 😉
Maapäevad toimusid 4.- 6. augustil Vana-Võidus Viljandimaal. Kolmeks
päevaks oli korraldajate poolt kokku pandud tihe programm. Esimese päeva enne- ja päälelõuna olid tutvusmisreisid küladesse – käisime Vana-Karistes
Uue-Karistes
ja Rimmu külas
Uue-Karistes tundsin ennast kui koolilaps. No kui
teada sain, et meiega vestleb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, siis mõistsin
oma tunnet. Tema kõnelusest – teate, ELU käib mööda poeteed siiski. Egas ma ise
poleks osanudki sattuda suure tee pealt kõrvale vaatma meite külasid. Meie Eesti külad on ilusad ja inimesed nendes vahvad ja ettevõtlikud. Tuntakse
rõõmu väikestest asjadest, luua ilu enda ümber ning eestlasele omaselt
toimetades viia elu külas edasi. Kell kolm algas rongkäik Viljandis ja
isamaalise kõne pidas C. R. Jakobson Viljandi Kesklinna kooli õuel.
Õhtul oli
Vana-Võidus peale avatseremooniat õhtusöök delegatsioonidelt, kus iga maakonna
delegatsioon oma laua hea ja paremaga täitis. Oh, vaatasin saarlaste pakutud
suitsulestasid ja jätsin maitsemata, sest olin ju just Saaremaalt tulnud ja ennast lestaks söönud.
Laupäevane päev algas inspiratsioonitunniga, mille
moderaatoriks oli Urmas Vaino. Minule jäi märksõnana tallele omavaheline
suhtlemine, sest isegi püüan aegajalt targutada teemal – märgakem, suhelgem.
Järgnesid teemakojad. Osalesin Ahti Bleive ja Kaja Juuliku poolt läbi viidud
teemakojas: „Kogukonna koostöömudelid kohalike omavalitsustega“. Väga sisukas,
päevakohane ning uusi mõtteid andev. Päälelõunasel ajal osalesin „Mille peal
püsib Eesti küla elujõud – ürgses rütmis" teemakojas. Kaasa tulid minuga märksõnad: teeme
koos, oleme koos, perekond, traditsioonid ja laul.
Õhtu eel toimus
pärnade istutamine iga maakonna delegatsiooni poolt.
Eriliseks tegi pärnade
istutamise see, et saabus meie president ja istutas ka oma pärna. President pidas kõne maapäevalistele. Tuleb vaid tõdeda, et väga hea kõne oli ja esitas ta
selle suurepäraselt. Õhtu lõppes simmaniga Untsakate saatel. Teate, ma noor
inime, aga polka võttis ikka võhmale küll. Siis kui väsimus võimust võtma hakkas, ei tulnud magama minekust midagi välja, sest Moldova delegatsiooni liikmed oma laulu ja tantsuga köitsid kõik meeled, see oli võimas.
Järgmise päeva hommik algas debatiga „Maaelu arengu
suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti?“, mille moderaatoriks oli Märt
Treier. Jäin sellest kahjuks ilma, sest osalesin samal ajal maakondade
võistumängul „Turvaline küla“. Kuuldavasti oli debatt teravaks läinud. Lõputseremoonial
osalesid peaminister Jüri Ratas ja maaeluminister Tarmo Tamm, üle anti Eesti
maakogukondade manifest.
Enne kojutulekut saime maitsta meistrite tehtud
võileivatorti – 19 tundi tihedat tööd Eesti naistelt.
Enne kojutulekut ühika poole marssides püüdis üks
osalenutest mu kinni ja kostitas suure ja kõva kalliga ning ütles.“Kuni su küla
veel elab, elad sina ka, aga mina hoopis ütlen, et kuni mina veel elan, elab mu
küla ka“. Natuke edevust on hea!
Olin koju jõudes megaväsinud aga silmad säravad senini.
Sära silmisse!!!
Signe