Pole ammu kirjutanud. Toimetused
on sellised, et ega arvutisse kirjutama nii aega ei leiagi. Aga katsun mõne
mõtte siiski kirja panna, sest tegemist siiski „Mõttelaoga“ 😊.
Ega kirjutama pannud niisama mõte, vaid ka küsijate küsivad küsimused. Vastust
pole ma kahjuks saanud sellele, mis teid kõidab? 😊 Ah, see selleks 😊.
Kas teate, et kevad on
käes 😊,
see toob naeratuse näole. Tunnen puudust sellest, et pole kaameraga metsa
pildistama jõudnud. Plaanisin küll, aga kui oled tapvalt väsinud, siis on padi
armsam. Sellel ühel puhkepäeval katsud teha neid koduseid toimetusi niipalju
kui suudad-saad-jõuad, aga kui puhkepäeval ärkad ka kell kuus, siis lihtsalt
kustud mingil momendil. Pühapäev ei ole enam puhkepäev – siis vaatad, et laps jälle
kooli saaks. Terve laupäevase päeva tegeled õppimiste koordineermise, riiete
pesemise, ja nii edasi selliste toimetustega. Pühapäeval viid ta nukralt-rõõmasalt jälle bussile,
et ta kooli jõuaks. Ja oh kurja, miskit ühistegevust me ette ei jõudnudki seekord
võtta, niipaljukest kui meil seda ühist aega on. Aga mul on veel kaks last ja
.... .
Armastan oma tööd. Mulle
meeldib töö lastega. Keegi ja elu suunasid mind sinna, mida poleks uskunud
ennast elu sees tegemas.
Usalda elu. (Puutepunktide
elulugu, mai 2019). Eks pean usaldama. Usalda Sina ka 😏.
Signe
