Õhuloss

Eelmises postituses pidite leppima ainult pildiga. Täna saate natuke mõtteid ka juurde. 

Katsuks kõigepealt lahti mõelda sõna õhuloss - minul assotseerub see vanarahvatarkusega "Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi". Olen elus palju kohtunud selliste inimestega. Seepärast olengi vist realist. Mis on reaalsus? Albert Einstein ütles: "Reaalsus on illusioon, kuid püsiv illusioon". Illusioon? Tegeliku objekti moonutatud taju. Julgust peab olema, et vaadelda seda maailma moonutatud pilguga. Kas teate, et sedasi võib leida nii paljudele probleemidele, mõtetele, lahendamist vajavatele asjadele julgeid ja toimivaid lahendusi. 

Aga miks just õhuloss? Ega see reaalsuse ja illusiooni vahel olemine on justkui köielkõnd, olemine kindel ja ebakindel korraga, kuskil ja mittekuskil. Aga vaade on seda väärt.

Realist, kes elab oma illusioonides.

Risk ...

Signe

Trepp minu õhulossi

Mul on oma loss, õhuloss :)
Minu loss ei ole illusioon, see on reaalsus. Ilustamata.
Tere tulemast ;)

Signe

Miks sa arvad, et ma tark olen?

Kindlasti tekkis juba sul pealkirja lugedes mingi oma mõte? Jäta see mõte momendil oma mõtetesse. Meil kõigil on kindlasti inimestest enda ümber omad arvamused. Aga kas me mõnikord pole mõtelnud, miks kellestki just niimoodi arvame? Vaata, kuidas see inimene riides käib, arvatavasti ei tea ta moest midagi! Näe, selle laps ei saa kuidagi koolis hakkama, eks ta on laisk ja rumal! Kui inimestega suhtleme, siis lähtume mingitest stereotüüpidest, sest nii on lihtsam ja ei pea asjasse, inimesesse, teemasse süvenema. Omal moel tegeleme inimeste sildistamistega. Aga mis meist  tavalistest inimestest tahta, võtame eeskuju poliitikutest, kus lastetu 27 aastane naine on ühiskondlikult ohtlik element.

Kas meil on ikka õigust avaldada kellegi kohta arvamust, teadmata tegelikku olukorda? Arvamusel ja arvamusel on suur vahe sees. Vabandusena tuuakse väide, et meil on sõnavabadus, kuid jäetakse tähelepanuta fakt, et sa ei tohi oma arvamusega riivata teise inimese au, head nime, õigusi ja vabadusi. Nii et mõelgem enne, kas stereotüübid meie peas on ikka õiged, äkki me solvame ja alandame teist inimest hoopis?

Vat näe, kui laps ei saa koolis hakkama, siis ongi ta laisk ja rumal. Lihtne. Ning too inimene, kes moest mitte midagi ei tea, ei suuda ajaga kaasas käia. Kah lihtne. Minu jaoks on probleem lahendatud. Miks peaksin oma pead vaevama veel ma ei tea millega, mõeldes mingite põhjuste peale? Aga miks sa mõtled just halba, mitte head?

See oli mõned aastad tagasi, kui mu pesamuna viibis täiskasvanute seltskonnas ja siis järsku ühe härra käest küsis: "Mis sa suust välja ajasid?" Härra ei suutnud oma "habemest" midagi leida ja nii mitu korda järjest, kuni lõpuks poisiga pahandas. "Aga sa ajasid ju rumalat juttu suust välja?!" Lapsesuu ei valeta. Tema kogemus elust ja asjadest on vahetu. Täiskasvanul on juba tekkinud kõigest mingid stereotüübid ning nende järgi ta kõike ka hindab.

Nüüd mõtle uuesti selle pealkirja peale, mis kirjutasin. Mis mõtted sul minust tekkisid?

Kurjusesse usume kohe, headusesse alles pärast järelmõtlemist. Kas see pole kurb? (D.Deluzy).

Tegelikult on meil kõigil headus südames olemas, lihtsalt oskustest jääb puudu.

Signe