Loomingulisus

Oleme me loovad? Jah, igaüks omal moel. Mõni on millegipärast loomingulisem, kui teine. Mõni oskab kohe asjadele lahendusi leida, uusi ideid välja pakkuda, läheneda teemale mõne huvitava nurga alt. Ja ometigi oleme inimesed ühel moel.

Miks mõni suudab? Eks olen natuke mõelnud selle peale. Oma elus olen olnud majanduslikult väga kitsastes oludes. Aga elada oli vaja. Sellises hädaolukorras pidin oma pea nii mõnigi kord korralikult tööle panema. Hoian senini oma „ajaloo“ kastis alles lapsele õmmeldud kilepükse. Kõigil teistel lastel olid kilepüksid, minu lapsel mitte ning alatasa oli ta isuga märg. Õnnetuseks läks ühel päeval mul vihmavari katki ja nii, et mingil moel seda parandada polnud võimalik. „Kaltsu“ hulka oli kogunenud erinevaid jopede imeväikseid jääke, millest midagi tegelikult teha polnud võimalik. Aga mina õmblesin nendest jääkidest ja vihmavarjust lapsele kilepüksid. Kas piiratus teeb meid loomingulisemaks?

Samuti meeldib mulle „sattuda“ aruteludesse, kus teema algab millestki ning lõpptulemus pole etteennustatav. Tihtipeale võib selliste arutelude tulemusel jõuda mõne probleemi lahendamisel fantastiliste tulemusteni. Loomingulisus? Tegelikult ei ole ju nendes aruteludes midagi uut, igal inimesel on arutlusel oleva teema kohta miski oma kogemus või arvamus ning koostööd oskavad inimesed suudavad need erinevad arvamused kokku miksida ühtseks ideeks. Sina tead midagi, tema teab midagi, meie teame midagi, mina tean midagi. Ja me ei pruugi olla käsitletava teema eksperdid.

Piiratus võib olla tee vabadusele.

Loomingulisus võrdub vabadus. Vaba hing leiab loovaid lahendusi.

Mõtisklemist.

Signe

Kadunud? El ole

Üks küsib, teine ka ja kolmas, kas oled kadunud, kas ta on kadunud, kus Signe panite. Olen olemas, täitsa alles, lihtsalt liikumistrajektor natuke teistsugune ja toimetused tegemisel. Kes teab, see teab.

Mida tähendab sõna „kaduma“? EKI armas koht, annab seletused: teadmata paika sattuma – ma ei ole teadmata paigas. Eestis arvatavasti polegi selliseid teadmata paikasid? Või on? Või siis lakkama nähtav olemast – pole sellist imerohtu leiutatud, mis inimese nähtamatuks teeks. Olen jätkuvalt lihast ja luust inime 😊😊.

Momendiks jah on kadunud minule iseloomulikud kirjutised, sellised kergelt vimkaga ja mitmetasandilised, aga eks olen ennegi kirjutamisega pausi pidanud. Ma pole kirjanik, kes tähtaja pääle raamatu valmis vorbiks 😊. Kirjutan pigem erinevatest mõtetest, ja kui aus olla, ega nedest mõtetest puudus ei ole, lihtsalt mõned asjaolud natuke segavad. Asi ei ole ainult ajaplaneerimises, mõned teist teavad, et olen vasaku käega hädas olnud ja tegelikult sellele ka parimat abi saanud. Aga pean leppima sellega, et lapitud asi on lapitud ning praegusel moel autoga sõitmised ei ole sellele käele meeltmööda. Nii et arvuti taga teksti trükkimine, oh ... üritan kodus sellest viilida. Natuke peab ju taastumise ja puhkamise võimalust ka jätma.

Oh pagan, jälle ma virisen ja kirjutan negatiivsetest asjadest. Huvitav, kas mingi kriis vanusega seoses? Võiks ju kirja panna mõned mõtted kuldsest sügisest, hommikusest ilusast udust või viimastest sügisestest lilledest.

Nautige sügist, ilus on ju 😏

Signe

Õelus

Natuke sellest, miks tuleb aegajalt ennast tagasi tõmmata. Tütar otsustas blogi pausile panna, sest Eesti inimene on õel. Mitte lihtsalt õel, vaid üliõel. See on elu, reaalne elu. Ma ei saa aru sellest, kuidas sellised inimesed oma „maitsva“ tunde sees „hapuks“ ei lähe? Ja kui lähevad, ega siis haput lõhna ise ei tunne, on ju ütluski selle kohta: oma s....haisu ei tunne. See õeluse tase tegelikult näitab, milline on meie suhtumine erivajadustega inimestesse. Ja see on masendav. Erivajadusega inimene ei nõua erikohtlemist vaid aktsepteerimist ja arvestamist selle eripäraga. Ära sõida oma „teadusega“ sajaga selga, sest tihtipeale jääb sinu „teadus“ väga kehvakesele tasemele.

Niipalju kui on inimesi, on erinevaid mõtteid, tundeid, tegemisi, ütlemisi. Inimestena nõuame aga, et minuga tuleb arvestada. Oma häält teeme kuuldavaks igal moel ja nõuame õigust. Õiguse nõudmise juures jätame kõrvale ühe pisiasja: egas me juhuslikult enda kõrval olevale inimesele liiga ei tee. Me ei hooli sellest, sest see pole minu asi. ... aga süüd oskame pärast küll näha, kui see meie kõrval olev inimene ei tee nii öelda minu tahtmist mööda. Egoism.

Muu tegevus, mis selle blogi teemaga seotud on, ei lähe pausile. Tekkinud olukord annab lihtsalt mõtteid juurde ja paneb aju tööle, kuidas väljapääsmatutest olukordadest ikkagi välja pääseda.

Olen ka egoist. Ma ei jätnud antud teema kohta arvamust enda teada.

Anname hingetõmbepausi õelutsejatele 😉

Signe

Sotsiaalne mobiilsus, peamised probleemid Eestis

Sotsiaalse mobiilsusena võib mõista ükskõik millise inimtegevuse poolt konstrueeritud nähtuse liikumist ühelt sotsiaalselt positsioonilt teisele. On kaks põhilist sotsiaalset mobiilsust. Horisontaalse mobiilsuse all mõistetakse indiviidi liikumist ühest sotsiaalsest grupist teise, mis asub samal tasemel, näiteks liikumine babtistlikust metodistlikusse kogudusse, ühest perest teise lahutuse ja kordusabielu korral. Liikumine toimub ilma märgatava sotsiaalse staatuse muutumiseta. Vertikaalse sotsiaalse mobiilsuse all mõistetakse olukorda, kus indiviid või objekt liigub ühest sotsiaalsest kihist teise. Sõltuvalt liikumise suunast eristatakse tõusvat või langevat mobiilsust (Сорокин, 1991, lk 373).

Eesti regionaalolukorda iseloomustab suurenenud siseränne, kus koondutakse linnapiirkondadesse paremate töö-, õpi- ja eneseteostusvõimaluste pärast (Eesti regionaalarengu ... , 2014, lk 8), kuna majanduses on peale Eesti taasiseseisvumist investeeritud eelkõige Tallinna linna ja sadamatesse (Raagmaa, 2002). Kahe rahvaloenduse andmed näitavad, et linnapiirkondade rahvastikus on suurem just nooremaealiste ja naiste osatähtsus (Eesti regionaalarengu ... , lk 8). Maalt linna lähevad just aktiivsed ja andekad noored, kes ei ole eluaseme omandamisega veel seotud (Raagmaa, 2002). Maaelanikkond vananeb. Kirjeldatud probleem töötab aga hoolivama kogukonnaidee vastu (Wilken, 2016 a, lk 10).

Tööga seotud mobiilsus on Eestis oluliselt suurenenud (Eesti inimarengu ..., 2014-2015, lk 107), seda nii riigisiseselt kui välisriikide suunal. Rohkem kui kolmandik Eesti hõivatutest töötab elukohast erinevas omavalitsusüksuses või pendeldab tööle välisriiki. Eestisiseselt toimub pendeldamine enamasti maalt linna (ibid., lk 100). Üheks põhjuseks kodust mittelahkumiseks on sotsiaalne võrgustik, sugulussuhted ja emotsionaalne side kodukohaga ning seda vaatamata sellele, et pikkade vahemaade läbimine vähendab perekonna ja sõpradega veetmise aega (ibid., lk 105). Üheks põhjuseks läbida pikki vahemaid on motivatsioon teha karjääri, leida oskustele sobivaim rakendus või tasuvam töö, säilitades samal ajal turvaline, rahulik ja ilus elukeskkond maal (Tööjõu siseriikliku ... , 2011, lk 20).

Eesti ühiskonnas on osa inimeste potentsiaal alakasutatud: nad kas lahkuvad Eestist või jäävad väärtuste loomisest kõrvale ja tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna. Seega ei suudeta täielikult rakendada haridust Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamiseks (Eesti inimarengu ... , 2014-2015, lk 133).

Laoriiulis: Eesti inimarengu aruanne. (2014-2015) link eelmises postituses

Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020. (2014). http://www.fin.ee/regionaalareng-ja-poliitika

Raagmaa, G. (2002). Eesti regionaalne ja kohalik areng globaliseeruvas maailmas. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-5/eesti-regionaalne-ja-kohalik-areng-globaliseeruvas-maailmas/

 RAKE. (01. november 2011. a). Tööjõu siseriikliku mobiilsuse uuring.  (tänaseks ei leidnud enam veebist)

 Wilken, J.-P. (2016 a). Sotsiaaltöötaja kodanikuühiskonnas. Mõtisklusi sotsiaaltööst, 9-11.

Сорокин, П. А. (1991). Человек. Цивилизация. Общество . Москва: Политиздат

Kõik, teema lühidalt lahatud.

Signe