Õelus

Natuke sellest, miks tuleb aegajalt ennast tagasi tõmmata. Tütar otsustas blogi pausile panna, sest Eesti inimene on õel. Mitte lihtsalt õel, vaid üliõel. See on elu, reaalne elu. Ma ei saa aru sellest, kuidas sellised inimesed oma „maitsva“ tunde sees „hapuks“ ei lähe? Ja kui lähevad, ega siis haput lõhna ise ei tunne, on ju ütluski selle kohta: oma s....haisu ei tunne. See õeluse tase tegelikult näitab, milline on meie suhtumine erivajadustega inimestesse. Ja see on masendav. Erivajadusega inimene ei nõua erikohtlemist vaid aktsepteerimist ja arvestamist selle eripäraga. Ära sõida oma „teadusega“ sajaga selga, sest tihtipeale jääb sinu „teadus“ väga kehvakesele tasemele.

Niipalju kui on inimesi, on erinevaid mõtteid, tundeid, tegemisi, ütlemisi. Inimestena nõuame aga, et minuga tuleb arvestada. Oma häält teeme kuuldavaks igal moel ja nõuame õigust. Õiguse nõudmise juures jätame kõrvale ühe pisiasja: egas me juhuslikult enda kõrval olevale inimesele liiga ei tee. Me ei hooli sellest, sest see pole minu asi. ... aga süüd oskame pärast küll näha, kui see meie kõrval olev inimene ei tee nii öelda minu tahtmist mööda. Egoism.

Muu tegevus, mis selle blogi teemaga seotud on, ei lähe pausile. Tekkinud olukord annab lihtsalt mõtteid juurde ja paneb aju tööle, kuidas väljapääsmatutest olukordadest ikkagi välja pääseda.

Olen ka egoist. Ma ei jätnud antud teema kohta arvamust enda teada.

Anname hingetõmbepausi õelutsejatele 😉

Signe