Jõulumõtisklus

Jõulud on kiire aeg. Olen aastaid teinud tööd kaubanduses ja tegelikult ma enam ei tea, mis on jõulutunne. See aasta ma ei pannud isegi seda tähele kui jõulukaunistused üles pandi, olin novembri lõpus ühel päeval pool päeva juba tööl olnud kui alles märkasin, et ahaa, meil on jõulukaunistused pandud. Tänavu aasta on mu jõulud natuke teistmoodi, saan kodus olla ja seda tänu käe operatsioonile. Loodan, et sellest oli kasu ning saan tagasi normaalselt toimiva käe.

Hooldekodus eakate jõulupeolt meeldis mulle jõuluvana mõte, mõelge häid mõtteid ja saatke head soovid oma mõtetes teiste poole teele. Uskuge, see teeb head ja need head soovid saadetakse teile ka tagasi. Vaatamata sellele, et ma ei oska jõulutunnet enam tunda, pole ma kunagi loobunud uskumast headusesse. Isegi siis, kui mul oli väga raske. Sel ajal oli inimesi, kes tahtsid mulle kaasa tunda, ütlesin neile alati, et kindlasti on neid kellel on veel raskem, mina püüan hakkama saada. Ma pole kunagi loobunud uskumast, et saan oma laste tervised korda, seda isegi siis kui mu ööd jäid väga lühikeseks. Pesamuna perthes näitab paranemise märke, me ei pea suvest saadik enam karkudega käima, endokrinoloog tegi ka meile jõulukingituse, seda arsti me ei pea enam külastama. Usu ja sinu usk täitub. Usu head ja sa saad selle. Mõnikord lihtsalt läheb aega, tuleb kannatlik olla.

Märgakem inimesi enda ümber, kallistame neid, hea sõna ütlemine ei võta tükki küljest ära. Paneme tähele mures inimest enda kõrval. Tehkem head ka muul ajal, mitte ainult jõuluajal.

Leidke palun aega! Tean, et on kiire, liigagi hästi tean, sest mulle on öeldud, et sa ei püsi vist pudeliski paigal.

Signe

Õnn

Üheks minu hobiks on pildistamine, kaameraga looduses ringi käimine. Aegajalt saan ka mõne hea ja huvitava pildi. Üks minu lemmikutest, mille allkirjaks sai: õnn ei ole sihtpunkt, vaid teelolemisviis.

Mis on õnn? Eks igaüks meist defineerib seda omamoodi.

Kuidas õnne defineerida?

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn“, ütles dalai-laama.

Kuskohast ja kuidas leida õnn?

Õnne teooriaid on palju.

Ma ei ole oma sihtmärgiks seadnud õnne, õnn on olla teel. Just nüüd ja praegu ning sellisel moel. Dalai-laama väidab aga, et ülim eesmärk on leida õnn, mina nagu väidaks vastupidist? Ei! Kes millest selle õnne leiab, nii lihtne see ongi. Õnne võib leida ka konarlikust ja auklikust teest … 

Tundkem rõõmu pisiasjadest!

Signe

Operatsioon, kirurgiline ja mittekirurgiline

Süst õlga ja oota. Mingi hetk mõtlesin, et ma ei jätnud ju oma kätt kõhu peale, hakkasin teise käega seda siis ära tõstma. Otsi kuskohast tahad aga kätt ei olnud, ainult tühi koht. Piilusin teki alla, kus siis käsi on? Täitsa olemas. Tuimestatud.
Opi ajal narkoosiarst uuris vahepeal, kuidas läheb? Mulle oli linadest müür ette ehitatud. Hästi läheb, vaatan kaamerast, kuidas kirurg oma tööd teeb. Sa oled uudishimulik, tahad teen su käest pilti? Tahan küll. See käsi oli nagu notsu üles riputatud ja toimetati selle kallal.



Nüüd olen natukeseks ajaks kipsis. Kolm pluss kolm nädalat. Remonttööd olid vajalikud, ehk saan tagasi sellise normaalselt toimiva käe

 Käisin perearsti juures sidumas, käel on kümme õmblust.

Seni õpin täitsa ühe käega elama. Jope lukku kinni ei saa, saapapaelu siduda ei saa. Mütsi proovisin mitu korda ühe käega pähe tõmmata, ei õnnestunud peanuppu mütsi sisse saada. Õnneks koti lukku saab hammastega tõmmata ja puhast pesu sorteerides olid ka hambad abiks, tekikott oli ju vaja kokku lapata ja sokid paarilistega ühendada. Pead pesta ei oska ühe käega, ei saa ju ühe käega kahte asja teha. Paistab, et riietekapist lähevad loosi ainult dressipüksid ja T-särgid. Ja teate see jope luku kinnitõmbamine - kui riie otsustab luku vahele minna, kus ei saa enam jalgupidi kah jope seest välja ronida, siis istud tugitoolis ja nikerdad nii et nahk märg.

Aga tegelikult pole häda midagi, kõik on hästi.

Signe

Igavusest

Mul ei ole igav, minuga juhtub kogu aeg midagi. Ma ei kurda, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Täna näiteks „unustati“ mind bussist maha ühele üritusele sõites. Üritusele siiski jõudsin, sest lahendamatuid olukordi pole olemas. Minnes sinna kuhu minema pidin, pahvatasin välja: „Mul ei ole kunagi igav“. Ja ma sain inspiratsiooni.

Victor Hugo kirjutas oma „Hüljatutes“: „Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.“ Minul seda põrgut pole. Eks tegelikult saab palju alguse me mõtteviisist, kirjutasin sellest kirjatükis „Pluss ja miinus maailm“. Kõik mis me elus juhtub, saab ju tõlgendada mitmeti. Miinusmõtlemisega oleksin jalutanud lihtsalt koju …. . Éks neid juhtumisi, mis me elus toimuvad, on ju mitmesuguseid. On naljakaid ja lausa halenaljakaid asju, mille peale me naerame ennast ribadeks, siia alla võin näiteks panna oma päris esimese rulluiskudel sõitmise. See protsess polnud kohe üldse mitte igav, naerda sai isuga. Aga kui inimene mu selja taga mulle isuga noa selga viskab, mis on väga valus, siis keeran ennast lihtsalt ringi ja ütlen: „Aitäh, et mu elu huvitavaks tegid, mul pole nüüd aega igavust tunda“. See muidugi ei tähenda seda, et ma seda noa selga löömist aktsepteerin ja heaks kiidan, see on ülimalt alatu tegu. Kõik sõltub meist ja meie mõtlemisest.

Tihtipeale on tänapäeva laste suust kuulda, et mul on igav. Minul küll lapsena igav ei olnud. Kogu aeg pea töötas, kuhu minna, mida teha, kuidas teha. Isegi keskkooli ajal võtsin eksamite ajal aega, et minna sõbrannaga rattaga krossirajale sõitma, kusjuures kahekesi ühe ratta peal. Lõbu oli laialt, sest tegemist oli krossirajaga, rada raske ja ettearvamatu. Mina olin muidugi see, kes seisis pakiraamil püsti ka veel, veneaegne kokkukas oli selline hea ratas, kus sai nii seista. Meie sõit ja uperkuuti lendamised olid head naeruteraapiad. Pärast oli jaksu jälle eksamiteks õppida. Nii et minu jaoks on igavus fantaasiapuudus. Alati on midagi võimalik välja mõelda, teha, toimetada. Laskem lastel ise mõelda, ärgem piirakem nende vabadust sellisel moel, kus nende eest kõik asjad ära mõtleme. Kui ema oleks kuulnud minu sellisest rattasõitmisest, kas te arvate, et ta oleks seda lubanud või veel vähem, sellist ettepanekut teinud, et minge krossirajale niimoodi sõitma? 

Nii et igavus on üks väga huvitav asi. Ma kohe nüüd mõtlen selle peale pikemalt. Mõelge Teie ka.

Signe