Loen ja imestan. Ei, tegelikult ei imesta

Jah, ma loen ja ei suuda ära imestada. Imestama paneb inimese mõttekäik. Eks ikka see laineid löönud Barbi Pilvre mõttekäik maainimestest.

Ma kah maainimene. Millegipärast muretsen hoopis sellepärast, kas pääsen liiklema kui on vaja linna arsti juurde minna või siis oma töölesõidu marsruudi pärast, kas tee on libe või mitte – pean ise sõitma, ühistransporti lihtsalt pole sinna suunda. Muretsen, kas jõuan-saan apteegis käidud. Muretsen ka sellepärast, mismoodi üldse saab arstil käidud. Muretsen ka laste hariduse pärast. Muretsen, sest erivajadusega laps peab väga kaugel koolis käima. Muretsen paljude lihtsate igapäevaasjade pärast. Ainus, mille pärast ma ei muretse, on too kodulähedase jooma kättesaadavus. Veel vähem pakub mu elu mulle aega, raha ja võimalust selle kraami järele Lätti minna.

Sildistamine.

Kuskohast tulevad sildid?

Eelarvamustest.

Mis on eelarvamus?

See on hoiak, kus tegelikkusega pole mingit pistmist.

Mis õigusega .... ma parem ei küsi.

Miks tekkivad eelarvamused? Sest me ise kuulume kuhugi. Ja see sildistatud pool kuulub ka kuhugi. Seekord siis nimetusega maaelu elav inimene. Hoiak ja tegelikkus. Silt on jagatud hoiaku põhjal, tegelik olukord on nägemata.

Kas sa arvad või tead, et maainimese elu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses?

Signe

Laoriiulis: Tõnu Lehtsaar „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“

ja

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/barbi-pilvre-kui-maaelu-seisneb-kodulahedases-joomises-ja-mugavas-suitsupopsimises-olekski-ehk-parem-kui-tuhjenev-eesti-jaaks-loomadele?id=80240686

Maali ja õunapuu köögi akna taga.

Maali istub oma köögis. Tal on ajast aega olnud köögilaud akna all, nii hea on seal istuda ning vaadata õuele. Õunapuu on talve ootel. Seal paremal oli kunagi suur lillepeenar. Maali ei jaksa enam kevadel omale lillepeenart teha, lilleilu jääb vaatamata.

Naabrinoored käisid poes ja tõid seekord ise Maalile leiba. Maali ei jaksa enam niipalju käia, aina viletsamaks läheb see olemine. Aga Maali ei muretse enda pärast. Muretseb naabrinoorte pärast. Neil on raske ja ikka ja alati leiavad  Maali jaoks aega, uurivad poodi minnes, kas tuled ka või toome midagi.

Aeg. Kuhu see aeg lennanud on? Maali on elus nii mõndagi näinud. Kas see möödunud aegade meenutamine, ons sellel mingi tähendus? Peab vist hakkama mõtlema homse päeva peale, sest naabrinoored ei jaksa muidu varsti sedasi enam.

See õunapuu on ainus, mis alles jäänud. Siia majja tulles sai aeda neid vist oma kümme istutatud. Nüüd on jäänud köögi akna all olev puu. Selle all on pink, kus kevadest sügiseni hea istuda ja mõtteid mõlgutada. Talvel ja külmal sügispäeval peab leppima köögiaknal olemisega.

Noored, vanad. Meenutused, kui Maali noor oli ja õunapuid istutas, nüüd ainult rõõm oma ainsast allesjäänud õunapuu vaatamisest.

Seal kuskil metsaveerel elab Maali ja mõlgutab oma mõtteid ...

Signe

Vanad asjad

Lapsel oli vaja ükspäev kooli kaasa võtta üks vana asi, pereajalooga seotud vana asi. Jäin hätta. Mul ei ole sellist asja majas. Ja ei ole sellepärast, et minu elu ajaloos on sündmus, kus ajalooga seotud perereliikviad võeti ära. Mälestuseks on tänaseks vaadata ainult varemetes maja.

Aga mulle meeldivad vanad asjad. Mul on kodus üks kastike, kus on peale kirjutatud „ajalugu“. Sinna olen pannud mõned enda tehtud asjad, ehk need kunagi saavad olema „pereajalooga“ seotud asjadeks. Olen sinna pannud ka mõned sugulaste antud asjakesed, mis on pika ajalooga. Need on kindlas kohas.

Ajalugu meeldib mulle. Oma pereloo olen uurinud välja nendesse aegadesse, mille kohta kirjalikke andmeid leidub. Olen leidnud tänu sellele uurimisele sugulasi kuskilt ja ka kaugelt. Geneaoloogia on väga huvitav.

Kui me ei tea midagi oma minevikust, kus siis teame kes me üldse oleme?

Mis on see sinu vana asi, mida alles hoiad?

Signe

NAISED ROOSA TÖÖRIISTAKOHVRIGA

Pesumasin ei funka, pesu vajab pesemist. Meespool remondib autot ning auto näeb üpriski lombakas välja ehk siis vajaks karkusid liikumiseks. Abiväge pole loota. Naised otsivad roosa tööriistakohvri välja. Õnneks on vennaraas vaba, keda jõumeheks appi kutsuda. Ja üleüldse, tegelikult pääsesin suuremast jamas, mehekäed tegid remondi ära.

Möödub päev. Laps hüüab vannitoast emmet appi, vett ei tule dušist. No selge, peaaegu et mäletan, mis remontida vaja oli. Kraamime välja roosa tööriistakohvri ja asi saab korda.

Möödub jälle üks päev. Laps helistab sõbranna juurest, et emme, pesumasin laseb sealt ja sealt vett läbi. Juhendan natuke. Laps marsib koju, võtab roosa tööriistakohvri ja läheb.

Hea kohver, sinder. Mulle meeldib kui asjalikult mehed selle kohvriga ringi käivad, ei saa ühtegi tööriista vedelema jätta, sest naine näeb ja saab seejärel olema kurja või kõva häälega inimene.

Uh, vägevad naised majas. Vähemalt olen õpetanud meie maja naisi käsitlema asju roosast tööriistakohvrist 😊

Signe