Maris joonistab

Tänan, et oled uudishimulik 😊 head vaatamist

september 2015

Portree Least, 2015

august 2014

Portree emmest 😊, 2015

juuli 2014

märts 2015

2014

detsember 2014

august 2014

http://martsy.weebly.com/minust.html   Koduleht 

Signe

Millega sa tegeled?

Kui aus olla, siis tegelen sellega, mis antud momendil mind huvitab. Kirjutamine see hetkel ei ole. Aga paar rida panen kirja sellegipoolest, endal kah hea pärast lugeda, millega siis aega veedetud on ning millega hakkama saadud. Tavaliselt saan hakkama lollustega. Eip, vale sõna, pigem juhtub minuga alatasa midagi. Ja kui ei juhtu, siis ei tegele ma ka järelikult millegagi. Lihtne ja loogiline. Vähemalt minu loogikale vastav loogika.

Aga kui aus olla ja järele mõtlen, siis polegi ma lollustega viimasel ajal hakkama saanud. Kõik mis ette võtan, saab ilusti äpardusteta ära tehtud. Noh, maasikal käies autoga kahe kraavi vahel ukerdades ja autol otsa ringi keerates pelgasin näiteks seda, et jõuan sinna kraavi põhja. No mis teha, kui nii mõtled, kuigi tegelikult ju seda ei juhtunud ja sedasi mõeldes keerad  ilma asjata enda närvid taeva poole krussi. Tegele probleemiga siis, kui probleem käes, mitte ära mõtle häda ette.

Paistab, et minu igasuviseks lemmiktegevuseks on saanud remondi tegemine. Võtsin seekord ette koha, kus kuningas jala käib, ehk siis WC. Ega ta just hää välja ei näinud, torusid väga mitu tükki seinas ning minu mõistus seni ei teinud tööd, mida selle seinaga ette võtta. Ühel momendil käis plõks ning ma teadsin täpselt, mis tahan. Vaja läks segu, et suured ebatasasused ja augud likvideeritud saaks, seejärel pahteldamist, mida ühe käega on tüütu teha. Värvimisel suutsin oma hella selja ka valutama saada, sest see enese väänutamine ruumis, kus ruumi ei ole, oli ikka üks paras kunsttükk. Lapse soovil sai ruum armsalt hele-heleroosa. Hätta jäin kah, ei ulatanud kõige kaugemat nurka mingil moel värvima. Ei aidanud redel ega enese pikemaks venitamine – kui ei ulata, siis ei ulata. Õnneks leidis ka see olukord lahenduse. Pintslivarre pikemaks meisterdamine jäi ära, appi tõttas minust mõned sentimeetrid pikem inimene.

Enne

Pärast

Vähe sellest, et kodus mökerdan pahtlite-värvidega, võtsin ette ema juures rõdu seina. Isa pandud soojustus vajas krohvimist. Ja natuke krohvi kulub ju igale naisele ära. Ok, minu puhul küll kulus aeg seina krohvimisele. Ootan nüüd, millal selle värvi alla panna saab.

Hakkaks äkki nüüd asjalikuks?

Signe

Hetk

Me elame tulevikus ja minevikus. Minevikust õpime, mõnda asja ei unusta, mõni mälestus püsib. Tänasel päeval toimetame tuleviku pärast, et meil oleks parem, lihtsam, kergem või ka rohkem asju, parem majanduslik seis ja nii edasi.

Ärgem unustagem ära praegust hetke. Õppigem seda nautima, sest ka igas praeguses hetkes on midagi head ja ilusat, kui oskad vaid vaadata. Kui Sa ei oska praegust hetke nautida, siis milleks meile mineviku õppetunnid või rabelemine tuleviku pärast.

Ka tänane päev on tähtis, ära palun unusta seda!

Signe

Linnapäev

Kirjutan Teile enamasti mingitest oma mõtetetest, mis mind kuskilt kummitama jäävad, aegajalt viskan lugemiseks mõne loo oma igapäevastest tavalistest tegemistest. Eile öösel kell kaksteist mõtlesin, et soh, lugu kirjutamata ja asi jääb teil lugemata ja ainult sellepärast, et mu silmad otsustasid minu eest magamamineku üle.

Meil oli linnapäev suure tüdrukuga täna. Kevadel millalgi arst helistas ja ütles, et paneb psühholoogi aja meile, jutt oli põgus ning miks ta selle aja paneb, aru nagu ei saanudki. Me maainimesed käime linnas rongiga, ei tule minul kätesse seda julgust autoga Tallinna linna sõitma minna. Aga mulle meeldib isegi rohkem see ühistranspordi variant, sest teate, näeb ja kuuleb rohkem. Linnas liikleme ka jala, sest need agulimajad, kust me läbi jalutame, tekitavad mõnusaid mõtteid. Seekord oli tunda, et viimatine loetud raamat Herman Sergolt „Meri kutsub“ mõjutas neid mõtteid. Vaatasin neid maju ja silme ette tuli pilt tänavast ja inimestest, mis võis siin olla sada aastat tagasi.

Polikliinikusse jõudes sain šoki, saabusime 20 minutit enne vastuvõttu ning kui ma registratuuri järjekorra pikkust nägin, siis sain aru, et õigeks ajaks kabineti ukse taha me ei jõua. Järjekord liikus teo tigi-tigu sammul. Vastuvõtuajast oli juba kümme minutit möödas, kui mu telefon helises. Helistajaks tundmatu number. Võtsin vastu. See oli meid ootav doktor, ütlesin kus olen ja tulen, ei tea millal. Lõpetasime kõne. Minuti pärast nägin, kuis registratuuri proua tõusis ja pistis nina ukse vahelt välja ning jõudis küsida, kellel on arsti aeg? Meil. Vaatas otsa ja sõnas, lipake üles. Tütrele oli kavas arstil teha mingi test, mille tegemine võtab kaua aega. Peale vestlust läksime teisele korrusele, tüdrukule anti juhtnöörid kätte. Mainisin tüdrukule, et lähen koridori, nurga taha raamatut lugema.

Käisime enne poest läbi ja piiga ostis kolm raamatut. Võtsin need kotist välja, kiikasin ning valisin Jesper Parve „Minu Bali“ . Hakkasin lugema. Ega ma enne silmi ei tõstnud raamatult, kui see läbi oli. Vaatasin kella ja pidin ehmatusest istuli kukkuma, ah mis istuli, ma ju istusingi, polnud kuhugi kukkuda. Kahmasin ennast püsti ja läksin kiikasin ukse vahelt, kus tüdruk pidi olema. Kabinet tühi!!!. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin alla. Tüdrukud polnud ka siin. Saatsin sõnumi. Peale veerand tundi ootamist polnud vastust ikka veel. Läksin õue ja helistasin, enne märkasin, et aku kohe-kohe läheb tudule. Oh, õnneks tuli helistamise peale sõnum vastu ja siis pistis mu telefon oma pea padjale. Piiga polnud lihtsalt tähele pannud seda, kus ütlesin, et jään koridori lugema ja kuna kabinetist välja astudes ei olnud mind võimalik näha, siis läks ta mind maja peale otsima.

Raudteejaama poole jalutades vaatasin aga seda ühte agulimaja, mis mul iga kord silma jääb. Maja on täitsa viltu juba vajunud. Ülemisel korrusel paistab, et elanike ei ole, üks aken on lausa eest ära vajunud, aga esimesel korrusel on majal lausa aknad vahetatud ning elatakse sees. Huvitav lääpas maja.

Rongis olime juba peatusevahe sõitnud, kui piletimüüja meieni jõudis. Neiu ostis pileti enne mind, ta saab sooduspiletiga sõita. Klienditeenindaja pöördus minu poole.

Mina: „Aegviidu palun“

Klienditeenindaja: „Täis?“

Mina: „ Jah, äää, eee, ei!!! Ma olen täitsa kaine!!“

Klienditeenindaja: „Õhtu pikk ees, küll jõuab veel“ ja siis vaatab ehmunult mulle otsa. Nüüd oli tema kord ääää ja eeee teha „Appi, ma ei saanud kohe pihta“, saan oma täispileti ja lahkub minu juurest laginal naerdes. No teate, see eesti keel.

Koju jõudes ootas mind hernesupp, uh, milline nälg on kallal. Supp söödud, jõuab ema minu juurde ja viin ta kontserdile. No kui suvetuur koju kätte tuleb, siis tuleb ema välja viia. Kuna mulle meeldib tantsida, siis ei jää sellel kontserdil tantsud tegemata, oma jala sain keerutatud.

Kell on kaksteist, vaatan kella ja ei jaksa kirjutama hakata. Ütlen, et homme hommikul postitust ei saa. Mulle vaadatakse ümmarguste silmadega otsa ja lausutakse umbes sellised sõnad: „Olgu hommikul valmis kirjutatud ja kogu lugu!“

Nojah.

Ilusat päeva!

Signe