Kõrvaltee

Me kõik mõtleme. Oleme inimesed. Kuidas mõelda aga nii, et endale liiga ei teeks st kuidas mitte üle mõelda? Elu on aegajalt ikka väga karm, kohustusi on rohkem kui teha jõuab. Mõnikord üllatatakse sind tõsiste ebameeldivustega, nendega peab kuidagi toime tulema. Katsumused võivad jalust ikka väga ära niita, jääb vaid mõte – milleks kõik see. Siin tuleb appi positiivne ja negatiivne maailm, millest kirjutasin eelmises postituses.

Kuidas juhtida oma mõtteid? Vaata neid kõrvalteelt. Las sinu mõtted lähevad oma rada, ise astu samm kõrvale ning liigu paralleelselt oma mõtetega. Jälgi neid kõrvalseisja pilguga. Vaata, kas need on negatiivsed või positiivsed. Kui vajadust näed siis korrigeeri neid kõrvalseisja pilguga. Kuidas see võimalik on? Me maailm kipub kohati väga negatiivne olema. Ajalehed kirjutavad ainult sellest, mis müüb ning reeglina on see negatiivne uudis. Oma läbielamistest kipub ka ju meelde jääma millegipärast negatiivne. Kui keegi meile midagi räägib, kipume arvustama, miks nii ja naa, maha tegema ja laitma. Kui astud „ kõrvalteele“, siis tegelikult jälgi oma mõtteid natuke kriitilise pilguga. Iga kord kui kipud negatiivsuse poolele, püüa suunata mõtted positiivse poole peale. Võta ohjad enda kätte ja astu samm sammult nende mõtetega kaasa, nagu astuksid maad kündva hobuse kõrval. Jälgi ja juhi. Tahad ju et töö saaks korralikult tehtud, siis ei saa sa hobuse kõrvalt lahkuda enne kui töö tehtud. Vahel on vaja ohjata oma mõtteid ratsanikuna, siin hoia meeles märksõnu – rütm, lõdvestus, kontakt. Rütm – jälgi, et su mõtted liiguksid korrapäraselt. Rütm on seotud lõdvestuse ja kontaktiga, hobuse puhul suudab rahulik ja pingevaba loom hoida rütmi. Hea kontakt on hobuse puhul vajalik, et suudaksime teda vaevumärgatavate võtetega juhtida ning et tekiks usalduslik suhe. Proovi  neid võtteid kasutada oma mõtete peal. Ole kontaktis oma mõtetega, kui need kipuvad negatiivseks minema siis peab olema sul oskust neid vaevumärgatavate võtetega juhtida. Sinul kui kõrvalseisjal peab olema hea tasakaal. Kui kaotad tasakaalu, võib ka mõtetes tekkida tasakaalust välja minek.

Tegelikult saab juhtida ju mitmeti - kõrvalt, selja tagant, vedada ka eest. Aga kui oma mõtteid eest vedada, siis sa ei näe parandamist vajavaid asju. Selja tagant juhtides võib sinust saada ainult vigade parandaja. Kõrvalt juhtides on võimalik suunata ja õpetada kui vaja. Koolis tuleb ka õpetaja ju õpilase kõrvale ning juhib tähelepanu kuhu vaja või suunab sind lahenduse leidmisel.

Kindlasti on kuskil ka mingi teooria selle kohta olemas, ei tea, pole lugenud. Olen ennemgi pidanud jalgratast leiutama, ju see on minu tee. Aga ma olen rahul oma teega, see on mind rikastanud. Isegi siis kui olukord tundub lootusetu, on tegelikult olemas kuskil mingi lahendus. Jälgi oma mõtteid ja luba endal ennast aidata.

Mõnikord tasub astuda kõrvale, hetkeks.

Signe

Pluss ja miinus maailm

Räägime seekord matemaatikast. Plussist ja miinusest. Kuidas need valemid olid? Ma ei ole matemaatik, numbrid mulle küll meeldivad, kuid mitte sellisel kujul nagu neid koolis õpitakse – valemid, valemid ja veelkord valemid. Samas olen Leale õpetanud, et matemaatika on kõige alus, kõik meie elus on seotud matemaatikaga. Üritan nende valemiteni hiljem jõuda.

Inimesi on väga erinevaid. Osa on ääretult positiivsed, mõned on negatiivsed. Millisena kujutate ette positiivset inimest? Rõõmsameelne, heatahtlik, energiline, tegus, aktiivne? Mitte ainult. Positiivne inimene ei pruugi alati olla selline, ka tema võib vahel olla kurb, täiesti energiatühi, laisk jne. Pigem on asi maailmavaates, tema maailmatõlgenduses. Elu ei ole alati „lill“, tuleb  meil kõigil ette negatiivseid olukordi ja asju, mida me ei tahaks kogeda ning läbi elada. Positiivne inimene õpib sellest. Püüab ennast parandada, mõtleb kuidas asju teisiti teha, leiab lahendusi. Positiivne inimene ei lähe oma vaenlasega tülli, sest ta teab, et vaenlane võib olla kõige suurem õpetaja. Mis mõttes? Vaenlane teab su nõrkasid kohti või vähemalt püüab neid tabada. Sinu asi on siis oma nõrkused tugevusteks arendada. 

Negatiivne inimene? Kuidas teda kirjeldada? Pahatahtlikus, õelus, silmakirjalikus – eks võib siingi seda nimekirja teha. Samas ma ei ütleks, et negatiivne inimene on selline. Pigem on asi oskustes, teadmistes, tahtmises. Negatiivne inimene suudab ka kõige positiivsemad asjad sulle rääkida väga negatiivselt. Asi, mille üle peaks rõõmu tundma – leiab tema ikka mingi negatiivsuse. Halvad asjad, mis juhtuvad, võtab ta karistusena.

Positiivne – pluss

Negatiivne- miinus

Matemaatika – pluss ja pluss = pluss

                        Pluss ja miinus = miinus

                       Miinus ja pluss = miinus

                      Miinus ja miinus = pluss

Mismoodi see inimestega seotud on?

Kui kokku saavad positiivsed inimesed, siis on arvatavasti ka tulemus positiivne. Asju omavahel arutades, analüüsides, koos mõeldes on tõenäoliselt tulemas näiteks mõnele probleemile või juhtumile lahendus. Samuti võib sündida ka mõne hiilgava ürituse idee. Kuulates teineteist võib õppida oma kaaslaselt. Positiivne kaaslane tunnustab sind sinu saavutuste eest ning sa tunned ennast hästi. Positiivne kaaslane on su kõrval ka siis kui on raske ning ei halvusta, ta toetab ja aitab – tegutseda, mõelda.

Kui üks osapooltest on negatiivne ning teine positiivne, kipub tulemuseks olema miinus. Plussil lihtsalt ei jätku lõpuks neid plusse, mida miinusele vastu panna. Plussil puudub ka negatiivne rünnakuoskus, et ennast maksma panna. Ta lähtub pigem mõttest, et targem annab järele.

Miinus ja miinus, no kuidas sellest on võimalik siis pluss saada? Hea küsimus ja kuidagi ebaloogiline? Läheme natuke tagasi, kus üritasin kirjeldada positiivset inimest. Miinustest tuleb õppida, asju parandada, täiustada. Kaks negatiivset inimest ei pruugi tegelikult selle plussini  jõuda, kuid see keegi kõrvalseisja suudab seda ning leiab miinustest asju, mida saab parandada, parendada. Mingi aja pärast võime plussi eest leida.

Kõik sõltub sellest, kuidas me asju vaatame. Pärleid kõik ei näe.

Kuidas see valikulise mutismiga seotud on? See on seotud teemaga, kuidas toetada valikulise mutismiga inimest: õpi kohal olema! Pluss maailmaga inimene võib sellega hakkama saada, miinusmaailm ei pruugi selleni jõuda …. . Kuidas oma mõtteid kõrvalt vaadata ning suunata – ehk teen järgmise postituse eemal „ Kõrvaltee“.

Tegelikult ei ole minu kirjutatu uus mõte, lõpus meenus lõiguke mingist ütlemisest aga ma ei mäleta seda täpselt – miinus ja miinus annavad plussi, minu vaenlase vaenlane on minu sõber (kes mäletab, see kirjutab selle lõpuni).

Hoidkem üksteist!
Signe

Tarkus tarviline vara

Tutvustuses mainisin, et käin koolis. Natuke tarkust juurde saada ei ole liiast. Esimene koolinädal jäi oktoobri algusesse, rõõm oli taaskohtuda oma kursusekaaslastega. Meil on üks ütlemata tore ja vahva grupp, selline ühtehoidev. 

Esimese päeva emotsioonid aga ei ole mul üldse kooliga seotud. Käin kodust, see teeb päeva kilometraažiks 120 km. Kusjuures sõitmine ja tee pikkus mind ei häiri, kuigi minu "rikkis" käele on see tõsine koormus. Küsimusi tekitas hoopis muu asi. Sõidan lubatud kiirusega ja see on ju 90? Või olen millestki valesti aru saanud? Millegipärast kipun teistele jalgu jääma. Kui aus olla, ega ma kiiremini ei julgegi sõita ja liigun ka edaspidi mõnede jaoks „tigukiirusel“. Teistel päevadel ma jalgu ei jäänud, ju siis oli lihtsalt põhjus esmaspäevas. Reedel kohtusin autoga sõites põdraga. Hommikul kell seitse on ikka veel meeldivalt pime. Aravetelt tankla poolt tulles olin peale laugjat kurvi saanud just hoo üles, kui nägin ühte naist tee ääres lehvitamas kätega, momentaalselt võtsin hoo maha, peast käis läbi mõte, et keegi on kraavi sõitnud. Järgmisel momendil vaatasin põdraga tõtt, kes seisis teepeenral. Arvan, et mind päästsid auto katusel olevad „põdraviled“, ta jäi neid kuulama ning hüppas kraavi poole koos oma seltsilisega. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Küll see põder on suur loom.

Teisipäevane tarkus oli minu jaoks huvitav, tuleb välja, et ma olen tegelenud enese teadmata ümberdefineerimisega – ehk siis refreimine või refreimimine. Kumb sõna oleks õige? Seda nii poja käitumisprobleemide korral kui ka valikulise mutismiga. Refreimine on aidanud väga paljude asjadega hakkama saada, mõnedest asjadest olen juba kirjutanud tütre valikulise mutismi blogis, lisan millalgi postitused ka siia.

Kolmapäeval toimus praktikaseminar, jess – tehtud. Samas on see alles algus, neid praktikaid tuleb veel ja veel ja veel.

Ma ei hakka muljetama, mida õppisin. Hea on teada, et paljud tõdemused ning järeldused mis olen teinud, on olnud õiged. Oma teadmistele olen saanud taha nii öelda teoreetilise pagasi. Nii mõnedki teemad, mida olen käsitlenud tütre blogis, ei ole tegelikult midagi uut, teooria on täitsa olemas, lihtsalt mina olen pidanud tegelema jalgratta leiutamisega ja siis olen üritan teile ta siia loetavaks ja mõistetavaks kirjutada. Aga leiutaja saatus ei kurvasta mind, see hoiab vaimu virge.

Väga positiivne nädal oli. Nautige ka Teie õppimist.

Signe

Rõõmud ja mured

Rõõmud ja mured on sellised huvitavad asjad, et kui nendest rääkima hakkad, siis ei ole kohe kumbagi pidi hea. Kellele ei meeldi, kui oma rõõmudest pajatad, et näe kekutab kui hästi tal läheb. Või kui muredest rääkima hakkad, siis näe, jälle halab ja kurdab. 

Mis on rõõm ja mis on mure? Rõõm on meeldiv tunne. Mure rahutuse ja hirmu tunne. Eesti vanasõnagi ütleb, et rõõm ja mure on kaksikvennad.

Käisin ükspäev külas ühel perel. Pensionärist pereema oma täiskasvanud poegadega. Poegadel tõsised terviseprobleemid, nooremal määratud 100%-ne töövõimetus. Olin kuulajaks. Tegelikult on need mured mulle kõik tuttavad, sest olen nende murede sees ju isegi. Aga on ka rõõmu. Inimesed, kes on vaevelnud suurte murede käes, mis on seotud tervise, sissetulekute, väljaminekute, liikuma pääsemisega, oskavad tegelikult rõõmustada väga väikeste pisiasjade peale. Rõõmu tuntakse, kui on saadud arstidelt häid uudiseid, kui mõni probleem või mure on lahenduse leidnud. Rõõmu võib tunda külalise üle, kes on sind lihtsalt kuulama tulnud. See on nii oluline, kui sind lihtsalt ära kuulatakse, ei halvustata, ei näidata näpuga, ei hakata kohe õpetama. Lahendusi võib leida ka lihtsalt vesteldes. Hea kui kuulajal on oskust vestlust selliselt suunata, et vestluspartner suudaks ise mingite lahendusteni jõuda.

Inimesed, kes on palju muresid näinud, ei kurda aukliku tee peal vaevaliselt edasi liikudes aegluse pärast, nad rõõmustavad mittekiirustamise pärast, sest neil on aega näha seda, mis rõõmustama paneb. 

Selline siis oli minu seekordne kogemus. Õppigem rõõmustama, õppigem rõõmu pakkuma.

Signe

Tähelepanuvajadus

Kas teda vaevab tähelepanuvajadus? Ise ridagi lugenud pole. Ma veel ei vasta, vaevab siis või ei vaeva. Aga ma saan sellistest avaldustest inspiratsiooni ja see on hea.

Kas tädi Maali, kes räägib oma lastelastest kogu aeg, vaevleb tähelepanuvajaduse käest? Kas proua Juuli, kes kurdab kogu aeg oma rahamuresid, vaevleb tähelepanuvajaduse käes? Kas härra Kaarel, kes räägib oma autodest ainult, vaevleb ka tähelepanuvajaduse käes? Kas preili Saara, kes üldse teistel rääkida ei lase, vaevleb tähelepanuvajaduse käes? No tahaks tegelikult teada, kellel siis on tähelepanuvajadus ja kellel mitte. Raske küsimus. Igal inimesel on mingi tunnustusvajadus. Reeglina on võimalik tunnustust saada läbi nende tegude, tegemiste mida hästi osatakse. Head töölist tunnustatakse hästi tehtud töö eest, näitlejat tunnustatakse hästi õnnestunud rolli eest, lapsi tunnustame omandatud oskuste ja teadmiste pärast jne. Kui juhtud andekas ka veel olema, siis on tunnustus eriti suur. Aga kas need inimesed tegutsevad ainult sellepärast, et neil on tähelepanuvajadus? Kas tädi Maali räägib oma lastelastest selle pärast, et lapsed pakuvad talle rõõmu ning ta tunneb uhkust nende üle? Või hoopis sellepärast, et lapselapsed elavad väga kaugel ja ta tunneb ennast üksikuna? Me ei tea ju motiive, miks keegi inimene midagi teeb. Kuidas ma saan siis talle hinnangut anda? 

Tähelepanuvajadus on ju meis kõigis olemas, see on üks stiimulitest, mis paneb meid tegutsema. Keegi meist ei saa öelda, et temas seda vajadust pole. Minu laps teadustas, et temal on küll tähelepanuvajadus ja see väljendub „hulluses“ – heh, kohe näha, et minu laps. Mul on ka tähelepanuvajadus ning see väljendub „hulluses“. Üks nendest hullustest väljendub siis selles mõttelaos. Ma ei leia, et peaksin oma elus kogetu jätma ainult enda teada. Ehk leiab keegi enda jaoks mõne tarkusetera kui mure ja vaev silmanägemist võtma hakkavad.

Parimate soovidega

Signe