Kas teda vaevab tähelepanuvajadus? Ise ridagi lugenud pole. Ma veel ei
vasta, vaevab siis või ei vaeva. Aga ma saan sellistest avaldustest
inspiratsiooni ja see on hea.
Kas tädi Maali, kes räägib oma lastelastest kogu aeg, vaevleb
tähelepanuvajaduse käest? Kas proua Juuli, kes kurdab kogu aeg oma rahamuresid,
vaevleb tähelepanuvajaduse käes? Kas härra Kaarel, kes räägib oma autodest
ainult, vaevleb ka tähelepanuvajaduse käes? Kas preili Saara, kes üldse teistel
rääkida ei lase, vaevleb tähelepanuvajaduse käes? No tahaks tegelikult teada,
kellel siis on tähelepanuvajadus ja kellel mitte. Raske küsimus. Igal inimesel
on mingi tunnustusvajadus. Reeglina on võimalik tunnustust saada läbi nende
tegude, tegemiste mida hästi osatakse. Head töölist tunnustatakse hästi tehtud
töö eest, näitlejat tunnustatakse hästi õnnestunud rolli eest, lapsi tunnustame
omandatud oskuste ja teadmiste pärast jne. Kui juhtud andekas ka veel olema, siis
on tunnustus eriti suur. Aga kas need inimesed tegutsevad ainult sellepärast,
et neil on tähelepanuvajadus? Kas tädi Maali räägib oma lastelastest selle
pärast, et lapsed pakuvad talle rõõmu ning ta tunneb uhkust nende üle? Või
hoopis sellepärast, et lapselapsed elavad väga kaugel ja ta tunneb ennast
üksikuna? Me ei tea ju motiive, miks keegi inimene midagi teeb. Kuidas ma saan
siis talle hinnangut anda?
Tähelepanuvajadus on ju meis kõigis olemas, see on üks stiimulitest, mis
paneb meid tegutsema. Keegi meist ei saa öelda, et temas seda vajadust pole. Minu
laps teadustas, et temal on küll tähelepanuvajadus ja see väljendub „hulluses“
– heh, kohe näha, et minu laps. Mul on ka tähelepanuvajadus ning see väljendub
„hulluses“. Üks nendest hullustest väljendub siis selles mõttelaos. Ma ei leia,
et peaksin oma elus kogetu jätma ainult enda teada. Ehk leiab keegi enda jaoks
mõne tarkusetera kui mure ja vaev silmanägemist võtma hakkavad.
Parimate soovidega
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar