Nädalakaja

Hommikul, kui magamistoast välja tulin, vaatas tumbal magav kass mind väga jahmunud näoga: „Emme, kas oled natuke lolliks läinud, et juba üleval? Mina küll sinuga koos kohvitama ei tule“. Selline siis kiisukese reaktsioon kella keeramisele. Nohjah, eks need esimesed hommikud on rasked ärgata -  inimestel ma mõtlen. Kass aga pole oma arvamust nädala jooksul muutnud, tema laseb jätkuvalt edasi talveajas.

Tööle sõites häiris tuisk, nähtavus oli tuisule kohane. Hetkeks mõtlesin, et mõned aastad tagasi tegin 23. märtsil pildi märtsikellukestest. Sel aastal ei tasu neid lillekesi tuisu seest otsima minna.

Tööpäeva hommiku rikkus ära telefonikõne pesamuna koolist. Laps oli haigeks jäänud. Sel kooliaastal on noormees nii tubli olnud, et on aegajalt avaldanud soovi mitte-bussi nädalal õpilaskodusse jääda. Nii oli ta ka sel nädalavahetusel seal. Tuli tegeleda transpordi organiseerimisega. Ise ma pikka maad ei sõida, autojuht 30 kilomeetri kaugusel ja tagatipuks auto ka minu käes. Ja väljas tuisk. Ok, lõpuks saime logistika paika. Koju tormates olin tormakas, jäin kahe rekka vahele sõitma. See oli tõsiselt ebameeldiv, sest tagumine rekka oli väga pepus kinni. Kui eesolev rekka pidurdas, siis lootsin, et ehk õnnestub tast mööda lipsata. Nii kui nina välja pistsin, vaatasin traktoriga tõtt, pidurdasin ja pugesin rekka taha tagasi, ise jäin ootama kõksu selja tagant, õnneks seda ei tulnud. Moraal – tegele selle asjaga, millega praegu tegeled, mitte ära ürita nii öelda järgmist võibolla juhtuvat probleemi oma peas lahendada.

167 kilomeetrit sinna ja siis 167 kilomeetrit tagasi. Tagasitulek  oli uinutav, eks seesama hommikune kellakeeramisjärgne uue kellarežiimiga harjumine võtab aega. 

Keerasime Ristile sisse. Seal on alles jäetud pisike jupike raudteed.

Igal järgneval päeval on mul olnud mingid erinevad tunded. Teisipäeval näiteks oli kärssanud ajude tunne, kolmapäeval oli lõuad väsinud tunne ja neljapäeval: mul on vist jalad ka olemas tunne.

Igatahes tüübil õnnestus 40 kätte saada, palavikukraadi ma mõtlen.

Paraneme, vist. Palaviku oleme saanud 39 peale.

Ärge haigeks jääge ning nautige algavat kevadet!

Signe

Üks osa päevast

Sõidan. Mõned lumehelbed sajavad taevast alla. Poole tee peal panen kojamehed tööle, sest mõnele lumehelbele on lisandunud veel mõned. Enne kojujõudmist sajab juba ilusti. Kevad.

Ajalehed on mitu päeva lugemata. Aga lehe lugemine on harjumus lapsepõlvest.

Otsin uudiseid netiavarustest. Ei jõua kaugele. Leidsin uudisnupu juures olevalt pildilt enda.

Tuli meelde, et tahtsin otsida ühe bändi videot. Leidsin.

Klõpsasin järgmist videot, mis tundus huvitav. Ahah, sain targemaks. Sajaanide mäestiku kahe künka vahel on üks monstrumehitis, mida ehitati 17 aastat.

Aga terve selle aja kummitab, miks täiskasvanud ära unustavad selle, et nad ka kunagi lapsed on olnud.

Lihtsam on mõista lapsi.

Signe

Mõtleme koos

Vaata, ma leidsin kaks tooli. Kas tuled istud mu kõrvale? Mis me teeme? Istume ja vaatame aknast välja. Loeme mööduvaid inimesi või autosid?

Mõtleme koos.

Kas oskame koos seda teha? Kas üldse oskame koos midagi teha? Oleme ju erinevad inimesed ja sinu mõtted jooksevad oma rada pidi ja minu omad enda rada pidi. Mis siis juhtub, kui me nüüd oma mõtete järgi toimetama hakkame ja teineteisega sõnagi ei vaheta? Mina tõusen ja otsustan uksest välja minna ning astuda lääne poole. Sina vaatad mind, tõused ja uksest välja astudes suundud ida poole. Me ei tea, mis teine teeb. Ainuke jama on selles, et tegelikult oli meil oma mõtetes ühine eesmärk – soovisime minna koju, ühte suunda. Miks me omavahel ei suhelnud? Koos tehes ja minnes oleks eesmärk juba võibolla täidetud, sest õige suund oli hoopis põhi.

Oluline on seada oma tegevuses eesmärke. Oluline on ka omavaheline suhtlus. Räägime, arutleme, vahetame infot, vajadusel vaidleme. Miks küll sõnal koostöö on hirmutav mekk man, kas tõesti kardetakse, et siis jääb isiklik ambitsioon täitmata?

Tule istu mu kõrvale toolile ja õpime koostööd tegema.

Signe

Jälle üks mõte

Mõnikord on nii, et mõtetes on tühjus. Mõnikord on seda tühjust vaja, et uus mõte saaks kuhugi idanema hakata. Mõtlesin peale ühte vestlust korraks oma kogemuste peale. Olen saanud tunda, mõtelda, otsustada, teha elus üksjagu selliseid asju, mis on rasked. Olen saanud tunda, mõtelda, otsustada, teha ka neid asju, mis teevad hinge rõõmsaks. Mälul on omadus jätta meelde positiivsed asjad. Ma ei mäleta kustkohast ma seda lugesin, no mõnikord ei tee peale lugemist tarkuseterade kohta märkmeid.  Aga mingid negatiivseid kogemusi keha mäletab ja jääbki mäletama. On asju, mis meenuvad siis, kui keegi vajab toetust, mõistmist, nõustamist ning läbi oma kogemuse saad edasi anda abi vajavale inimesele just selle, mida ta vajab.

Meile antakse elus kogeda ja läbi elada nii mõndagi. Oluline on teadmine, et kõik asjad tulevad õigel ajal. Mingis mõttes ei saa me elada minevikus, et oh – miks ma ei teinud nii või teisiti. Aga me saame õppida sellest kogemusest. Alati ei tule see mõistmine ja teadmine koheselt. Mõtleme ju, et milleks seda nüüd vaja oli. Mõne asja kohta võib see teadmine tulla väga palju aastaid hiljem. Miks? Sest arvatavasti oli sellele kogemusele midagi veel juurde vaja, et me jõuaksime asja tuumani.

Oskust peab olema mõtelda.

Signe

Harjumuse jõud

Käisin poes täna. Poest tagasi tulles jäin mõtlema ühe pisiasja peale. Kuskohast ehk siis mis marsruudil kulges mu teekond. Läksin oma tavalist rada, tipa-tapa suure tee peale, üle tee ja siis teepervel poeni. Miks ma sealt läksin, no ma ei tea. Tegelikult tean küll. Kodu poole marssides meenus ka see, et silmanurgast vaatasin meite kergliiklusteed ja mõtlesin, et eile on sellel vist lund lükatud.

Oleme teatud asju harjunud mingil moel tegema nii tööl, kodus ja kus iganes veel. Perenaisena teed mõnda toitu just nii nagu on sinu ema juba teinud. Selle kohta isegi üks naljalugu liikvel. Pereema paneb liha ahjupannile, aga enne lõikab ühe tüki ära ning sätib selle eraldi suure lihatüki kõrvale. Mees küsib, miks nii teed? Ma ei tea, õppisin liha tegemist emalt ja ta lõikab alati ühe tüki ära ning paneb selle eraldi juurde. Lähevad siis koos ema juurde küsima. Ema ei oska vastust anda, ütleb vaid, et õppis seda ema pealt ning ema lõikab alati tüki küljest ja sätib selle eraldi juurde. Lähevad siis kõik koos emaema juurde ning uurivad temalt. „Mul nii väike pann, et pean tüki ära lõikama, siis mahub kõik pannile ja pere saab söönuks“.

Meil on tekkinud harjumus, sellest harjumusest on saanud rutiin. Käitumis- või tegutsemismudel on kuskil ajusahtlites kinnistunud. Kas te pole tähele pannud, kuidas kõige uue vastu jõudsalt protesteeritakse? Olgu selleks siis uus nõue pangatoimingutes, mingite paberite-dokumentide täitmine. Või võetakse kasutusele töö juures näiteks uus programm, nähakse ette uued nõuded või otsustatakse mingi üritus/koosviibimine korraldada teisel moel. Esimene reaktsioon on kõvahäälne ei.

Meie kergliiklustee on valminud sügisel. Poodi olen sellel marsruudil jalutanud 20 aastat. Ja nii ma astungi järjekindlalt sissetallatud rada. Mõned üksikud korrad olen teadlikult suutnud jälgida, et keeran kergliiklusteele, mõned korrad olen otsa ringi keeranud, kui sammud on astunud harjumuspärast marsruuti ning suundunud kergliiklusteele. Enamus ajast toimin vanas rutiinis.

Rutiinist välja!!!

Signe