Nädalakaja

Hommikul, kui magamistoast välja tulin, vaatas tumbal magav kass mind väga jahmunud näoga: „Emme, kas oled natuke lolliks läinud, et juba üleval? Mina küll sinuga koos kohvitama ei tule“. Selline siis kiisukese reaktsioon kella keeramisele. Nohjah, eks need esimesed hommikud on rasked ärgata -  inimestel ma mõtlen. Kass aga pole oma arvamust nädala jooksul muutnud, tema laseb jätkuvalt edasi talveajas.

Tööle sõites häiris tuisk, nähtavus oli tuisule kohane. Hetkeks mõtlesin, et mõned aastad tagasi tegin 23. märtsil pildi märtsikellukestest. Sel aastal ei tasu neid lillekesi tuisu seest otsima minna.

Tööpäeva hommiku rikkus ära telefonikõne pesamuna koolist. Laps oli haigeks jäänud. Sel kooliaastal on noormees nii tubli olnud, et on aegajalt avaldanud soovi mitte-bussi nädalal õpilaskodusse jääda. Nii oli ta ka sel nädalavahetusel seal. Tuli tegeleda transpordi organiseerimisega. Ise ma pikka maad ei sõida, autojuht 30 kilomeetri kaugusel ja tagatipuks auto ka minu käes. Ja väljas tuisk. Ok, lõpuks saime logistika paika. Koju tormates olin tormakas, jäin kahe rekka vahele sõitma. See oli tõsiselt ebameeldiv, sest tagumine rekka oli väga pepus kinni. Kui eesolev rekka pidurdas, siis lootsin, et ehk õnnestub tast mööda lipsata. Nii kui nina välja pistsin, vaatasin traktoriga tõtt, pidurdasin ja pugesin rekka taha tagasi, ise jäin ootama kõksu selja tagant, õnneks seda ei tulnud. Moraal – tegele selle asjaga, millega praegu tegeled, mitte ära ürita nii öelda järgmist võibolla juhtuvat probleemi oma peas lahendada.

167 kilomeetrit sinna ja siis 167 kilomeetrit tagasi. Tagasitulek  oli uinutav, eks seesama hommikune kellakeeramisjärgne uue kellarežiimiga harjumine võtab aega. 

Keerasime Ristile sisse. Seal on alles jäetud pisike jupike raudteed.

Igal järgneval päeval on mul olnud mingid erinevad tunded. Teisipäeval näiteks oli kärssanud ajude tunne, kolmapäeval oli lõuad väsinud tunne ja neljapäeval: mul on vist jalad ka olemas tunne.

Igatahes tüübil õnnestus 40 kätte saada, palavikukraadi ma mõtlen.

Paraneme, vist. Palaviku oleme saanud 39 peale.

Ärge haigeks jääge ning nautige algavat kevadet!

Signe