Maali, see Kükametsa Maali

Maali istub oma aias õunapuu all pingil ja ei tee täna midagi. Suur suvi on käes aga ilusaid ilmasid pole olnud, aga täna paistab isegi päike. Maali lihtsalt mõtleb ja meenutab aegasid, mis olid enne.

Jaanid olid ära, nooruses sai ikka pidus kah käidud ja suure jaanilõkke ääres lauldud, tantsitud ja mänge mängitud. Ei tea, kas tänapäeva noored kah sedasi Jaane peavad? Mängud tõid lõbu majja ja naerda sai palju-palju. Naabrinaine korra ütles, et kui ta sedasi jaanipidus mängu mängima läks, siis kõrvalseisjad olid kommenteerinud, mina küll sedasi ennast rumalaks ei taha teha. Maalil kohe tüki mõtlemist palju. Mismõttes rumalaks? Ah, too kommenteerija ise pigem rumal, kas siis too enese umbe joomine on siis parem või? Ei, Maali sellest teemast rohkem mõelda ei viitsi.

Maali meenutab hoopis heinaaega. Reha käes sai ikka neid vaalusid kokku tõmmatud ja eriti meeldis see töö, kui tuli kärus kuhja teha. No teate, selline nutikate inimeste töö. Koormasse pidi palju mahtuma ja hunnik pidi kindel ka olema. Pärast koorma otsas kodu poole liikudes oli hea vaade heinamaale. Kõige lõbusam oli muidugi heinakoormast alla saamine. Lapsed vist tänasel päeval ei tea sest heinateost miskit?

Oli aeg, kus külas oli palju elanike. Täna Maali istub üksinda, sest küla on tühi. Ainult naabrinoored on veel jäänud, aga ega neil ei ole lihtne ... Maali muretseb nende noorte pärast, kuis nad hakkama saavad. Talvel, kui Maali trepil komistas ja käe kipsi sai, siis olid noored suureks abiks, tõid poest leiba ja aitasid ahju kütta. Maali tahaks noori rohkem aidata, aga enam ei ole seda jaksu palju, sest vanus kiusab. Tahtmist on rohkem, kui ihu teha lubab. Noortest on saanud justkui omad lapsed. Kui vaid maale selliseid inimesi rohkem jaguks, kes maaelu väärtuseks peavad.

Maali on ilmaelu uudistega ka ikka kursis, ta kuulab raadiot. Aga mitte ei mõista seda poliitikavärki, mis aetakse. Maali jaoks see nii segane värk, et peas on lõpuks „kruubipuder“, kus üks kruup ei erine tegelikult teisest kruubist. Käib mingi kokku-lahku, annab-ei anna, võtab-ei võta, peab-ei pea. Imelik.

Maali mõtleb, et äkki tegi päike lagipäehe liiga, sest mõtted läksid kah peas sassi. Peab toimetama minema, siis pole aega lolluste peale mõelda.

Maali

Vabandust

Signe 

NB, ei ole prototüüpe 😉

Tuulepea

Kus mu telefon on? Kas keegi on näinud? Kuhu ma selle panin? Ok, leidsin. Eks ma panin korraks käest ära, lihtsalt ebatavalisse kohta ja ei oska otsida. Nii oli üleeile ja eile ja täna. Homme ka? Telefon pole ainuke asi. Ja ma pole ainuke. Emme, kus mu jope on? Emme vastus, et võta sealt kuhu panid. Lõpuks otsime juba kõik koos, sest jope kadunud kui tina tuhka. Helistan emale ka, et kuule, kas laps peale aktust jope ikka võttis kaasa? Või jättis äkki kohvikusse? Auto sai ka teistpidi tuuseldatud. Lõpuks istub laps tugitooli ja mõtleb .... Äkki on kotis? Ja ongi. Või siis tuleb teiselt lapselt paanikas sõnum .... emmmmmeee, ma unustasin lilled maha. Õnneks sai lilled ilusti-kenasti mu sõbrannaga lapsele järgi saadetud. Sõbranna veel muigas: „Käbid ei kuku kännust kaugele“. Oh? Olen ma tõesti nii silmapaistev tuulepea? Häh, parem silmapaistev tuulepea kui igav nohik nurgas.

Lõbusat Jaani!

Signe

Grrrrrr

Ma olen väääääsinud, avastasin selle täna. Ma ei viitsi mõelda ja teha midagi asjalikku. Vaja oleks arvutis paar tähtsat asja ära teha, aga kuna nendega kiiret pole, siis ..... ma ei tahaaaa. No tegelikult ma tean, et pärast pingsat perioodi ei tule mul see väsimus kohe peale, vaid nii kuskil nädala pärast. Aga noh, ega ma siis niisama ei istu. Käin ja koristan. Leidsin käsitöö kastist paar poolikut lapitehnikas asja, lõpetasin need ära. Enne magaminekut kulutan aega lugemiseks, öökapile sigines kooliajal hunnik raamatuid, mida lugeda tahaks. Neelan neid nüüd jupphaaval, alustasin Navarrost. No on huvitav ja hariv lugemine, kui viitsin, teen millalgi ka kokkuvõtte. Ja muidugi see koristamine, kui kooliajal lihtsalt koristasid, siis praegu käib aga üks sorteerimine ja iga asja juures mõtlemine, kas seda on vaja. Omaarust tegin raamaturiiuli ka korda, aga pole rahul, peaks paremini asjad ära süstematiseerima, noh umbes nii nagu raamatukogus. Õnneks pole neid raamatuid väga palju, ainult kolm kaks- ja kaheksakümmend riiulit. 😊😊😊 Aga riiulist lugeda pole küll enam midagi, seal loetud raamatud.

Ootan siis, mil see väsimus minu juurest lahkub. Tegelikult togin ja toksin juba praegu teist jalaga, sest ma ei taha, et ta mind sedasi tüütab. See on segav.

Kolm aastat oli majas periood, kus kõik Kutsarid olid koolilapsed. Vanem tütar jõudis minu kooliaja jooksul igal aastal mingi tunnistuse tasku pista, kõigepealt keskkool, siis pehme mööbli restaraatori paberid ja nüüd siis ka pagari omad. Tegelikult on see fantastiline. Kes valikulise mutismiga kursis on, see teab kui keeruline on mõne murega .... Loodame, et leidub siin Eestimaa peal ka tööandja, kes .... Jätan mõtte lõpetamata, kirjutan sel teemal mingi aeg pikemalt.

Loen ja koristan ja ei targuta.

Päikest!

Signe

Reede

„Kuule, homme on reede ja kas uut blogipostitust ka lugeda saab? Kiire aeg sai ju mööda?“ „Aaa, ahah, misasja, mida, oota, mul pole mõtteid, kuule, ma pole veel teemast väljagi saanud ja sa tahad, et nüüd tarka panema hakkan? Äääää?“

Nojahnoh, no oli natuke tempokam periood ning polnud aega kirjutamiseks, mis siis, et mõtteid oli kuhjaga.

Nüüd on aega, aga mõtteid pole, sest pea on tühi. Võtan lihtsalt mõnesekundilise pausi.

Peale sekundist pausi suutsin juba mõelda, et olen hüpik, sest tegelikult on pea mõtteid ja ideid täis. Oh, sedasi on raske olla ju.

Nii et jah, täna on reede ja peate leppima mõtete virrvarriga ehk siis vabanduste hunnikuga, mika ma midagi ei kirjuta või noh täpsemalt öeldes, ei pane tarka. Tegelikult suutsin paberile panna mõned read, märguandeks Teile et olen tagasi.

Unista.

Kui unistad, siis mõtle, kas saab teoastada.

Ole realist.

Tegutse, mitte ära ainult mõtle, et vaja teha.

Samm sammu haaval ja julgelt, saad ehk enda kohta nii mõndagi huvitavat teada, milleks kõigeks sa võimeline oled.

Signe