Õelus on ravimatu haigus

mis on õelus? Ükski rahvus pole kunagi olnud nii vooruslik, kui ta ennast ise selleks peab, ega olnud nii õel, kui teised teda selleks peavad. Nii arvas Bertrand Russell, inglise filosoof. Ja sellest ütlusest targemaks ma ikka ei saanud. Mis siis ikkagi on õelus?

Õelus on kadedus, viha, ebakindlus, kurjus, egoism, ka teistest tagarääkimine … . Aga mis paneb meid õelutsema? Arvan, et igaüks meist on sattunud õeluse ohvriks mingil moel ja see pole meeldiv olnud. Tahaks mõelda, et õelus on ravitav, aga ikka ja jälle sattud sihtmärgiks. See väsitab. Kadedus – mille peale? Mis on minul sellist mida õelutsejal pole? Viha – mille peale? Ja seda rida võiks jätkata. Et kui aga sihtmärgiks satud, siis selleks ka jääd.

Probleem pole inimeses, kelle vastu õelus suunatud on, pigem õelutsejas. Ta ei ole iseendaga hakkama saanud, kõik tema mured ja probleemid on tema sees nii suured, et ta ei oska neid muud moodi välja elada kui õelutsedes. Ja mõnikord ei aita mittemingisugune abi. Sest kui tema mõtleb, et kõik maailm on tema hädades süüdi, siis nii see ka jääb. Ma olen ju nii hea inimene, miks minuga jälle see, teine või kolmas asi juhtus. Ma küll ei julge öelda, et olen hea inimene, sest oskan näiteks olla kade, tunda viha, teravmeelitseda jne. Aga mulle on vastuvõetamatu, kui minakesksus ja selle mina probleemid peavad olema maailmanaba, kui sealsamas kõrval on näiteks inimene, kes vajaks hoopis lohutamist, tähelepanu, head nõu. Tahan, et märgataks inimest enda kõrval.

Valus on kui jagatakse õelust inimesele tahtes haiget teha hoopis kolmandale isikule. See ebakindlus ja viha peab olema inimeses ikka väga haiglaslik. Kuidas on julgust teha haiget kolmandale isikule, kuigi tahaks rünnata hoopis kedagi teist? See on julguse puudus ning siis tuleb otsida ründamiseks kaitsetum inimene, kellest jõud ja võim üle käivad. Alatu. Haige. Õeluse rünnaku ohvrile jääb tegelikult arusaamatuks, miks teda rünnati. Seda teab ainult ründaja, sest tema peas on need mõtted, mis teda ründama sunnivad.

Tahaks öelda, et headus tekitab headust. Väga suures osas ongi see nii. Aga on erandeid ja erandid kinnitavad reeglit.

Headus tekitab headust!

Signe

Ma armastan oma emakeelt

Eesti keel on üks pagana raske keel, vähemalt minu jaoks. Nii raske on seda grammatiliselt õigesti rääkima õppida. Veel aasta tagasi kippusin näiteks sõna õigesti asemel kasutama sõna õieti, mis tähendab hoopis midagi muud – õigupoolest. Täna ema juures käies pakkus seesama eesti keel meile palju nalja. Kuidas öelda ainsuses püksid, käärid, juuksed – kui seda piisavalt ootamatult küsida, võid ikka väga rumalaid vastuseid suust välja ajada. Või kuidas on ainsuses sõna tundlad? Tundel. Segadus võib tekkida väga huvitavalt – kas kellegagi või kellegiga? Kellegagi. Mis tähendab sõna frivoolne? Kas ma loetlen või loendan? Kas ma ohjan või ohjeldan? Mis vahe on juhendil ja juhisel? Mis vahe on sõnal nõustamine ja nõuandmine? Nõuandmise puhul on probleem „paika pandud“ ja leitakse lahendus. Nõustamine on alati nii isiku kui ka probleemikeskne. Eks omaarust oskad emakeelt hästi, aga ikka ja jälle avastad, et see ei ole ikka nii. Lea juba arvas, et asi läks käest ära nende sõnadega mis ma siia kirjutasin. Sekundiga oli segadus majas. Mõnikord on vaja kiiresti midagi rääkida ja siis juhtub, et on pustad müksid, kips kõngad, muttamullihunnikud, lennud lindavad ja ma ei tea mis veel. 

Mind tegelikult häirib, et me ei oska kirjakeelt. Valus on lugeda, kui ei teata sõnade kokku-lahku kirjutamisest midagi, või on laused pikad-lohisevad-mittemõistetavad, samuti on komad sellised imelikud asjad, mille paigutamine on mõtlemapanev töö. Samas on see kõik õpitav. Mängige lastega lihtsaid sõnamänge, meie mõnikord mängime. Alati ei pea ostma mingeid kalleid lauamänge.
 

Pange pea tööle ja nuputage!

Jõudu!

Signe

Tark või loll

 

Jaan Kross kirjutas „Kolme katku vahel“ legendiks saanud lause: „Haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta meeletult tark olema“. Samas, paljud meist seda tsitaati teavad? Ma arvan, et teadjaid on. Kui haritud see eestlane ikkagi on? Mingid haridusasutuse lõpetamise tunnistused on meil kõigil taskus olemas, kel rohkem, kel vähem. Aga mis see haridus üldse on? Tegelikult tekkis mul probleem, kui hakkasin sõnale haridus definitsiooni otsima. Seda saab defineerida just nii nagu tahad, oma maailmapildile kohaselt. Haridusseaduse raames on see õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnistab ja mille omadust ta kontrollib. See, mida õpime, on meile ette antud. Me peame selle omandama. Kas me peale selle omandamist  targad ka oleme? Ei tea. Meile on ette antud raamid ja me peame nende sisse ilusti ära mahtuma. Kui üle ääre kobrutab, siis tuleb kuumust maha keerata, äkki tuleb inimesena isemõtlemise võime.

Juhtusin eile lugema ühte viie aasta tagust artiklit. See jäi mind häirima. Aeg poleks nagu üldse liikunud. See mõte, et riik ei taha teada ja teadlikult jätab mulje, et kõik on väga hästi. Silme ette tuleb ajakirjandusest läbi käinud lugu, kus noor ema ei saanud sotsiaaltoetust või viimasel ajal libeda tee pärast toimunud avariid, kus rahapuudusel “ei pea“ libedust tõrjuma. Las inimesed hukkuvad, pole inimest, pole probleemi, see on ju igivana tõde. Eesti tühjaks jooksmine ei ole ka ju lõppenud … .

Raivo Palmaru oma artiklis „Pärast tõde tuleb reaalsus“ on välja toonud tõdemuse, et inimesed ei või uskuda mida iganes, sest tõekspidamistel on tagajärjed … . Me usume seda mida tahame uskuda, me tegutseme oma uskumuste järgi. Mõnikord aga on vaja mõelda, kas see uskumus on ikka õige, tõene, kas me seda uskumust tegudesse pannes ei kahjusta kedagi? Ma arvan, et me isegi ei mõtle selle peale. Eesti elab oma majanduslikus liberaalsuses ilusat elu. Tähtis on majanduslik efektiivsus, selline lähenemine eeldab, et iga inimene peab pöörama tähelepanu oma hariduslikule käekäigule ning  motiveerima ka tööalaselt pingutama ja siis kasvab ka ühiskonna jõukus. Millegi pärast uuringud räägivad teist keelt. Kuskil riiulites „suurtel härrastel“ on kindlasti  need uuringud ka olemas? Võiks lugeda, analüüsiga tegeleda? Et see, mida mina oma peas tean ja usun ning arvan õige olema, ei pruugi tegelikult seda olla. Aga ikkagi ma teen nii, nagu mina tahan ja jätan teadliku mulje, et kõik on hästi. See ema on ise süüdi, et majanduslikult sellisesse olukorda sattus ja liiklejad on ise süüdi, et õiget sõidukiirust valida ei oska või et üldse liiklevad.

Mind häirib see lapsikus, rumalus, soovimatus teha tööd. On ju väga-väga palju tublisid inimesi, kes on teinud erinevaid uuringuid, läbi viinud küsitlusi, andmeid analüüsinud, võrrelnud, järeldusi teinud ning ka reaalselt toimivaid visioone välja pakkunud. Miks ei võeta tehtud töid riiulist? Miks ei hinnata seda tööd?

Alustasin oma juttu haridusega, kuhu ma välja jõudsin? Oleme me siis ikka haritud? Jah, ja kui üle ääre kobrutab, siis tuleb kuumust maha keerata. Oma uskumustest loome reaalsuse, mida me siis usume. Imelik … .

Tekkis küsimus: loll või tark?

Mõtete koordineerijana ametis jälle Raivo Palmaru artikkel "Pärast tõde tuleb reaalsus"
Ja link tollele artiklile, mis mõtteid laduma pani: http://m.ohtuleht.ee/443365/lastekaitsja-35-000-surma-on-vaesuse-hind-eestis

Signe

Tulnukad Marsilt

 

„Emmmmeeeee, ma ei oska“, „Tulen kohe vaatan“ ja siis juba nuputame koos ning emme arvab, et ta ka ei oska, no mõnikord ei saa lihtsalt aru, mida tahetakse. Ja siis ma mõtlen, et olen ka ometigi koolis käinud. Kuidas ma küll nii loll olen? Mõned sahtlid on aja jooksul lihtsalt kenasti ajusopis kinni pandud ja need tuleb uuesti lahti kangutada.

Kasvatan ka erilisi lapsi. Valikulise mutismiga neiul ei ole õppimisega probleeme olnud. Ta lihtsalt on nii taiplik, kui tuligi abi küsima, siis mõnikord polnud vaja asja lõpuni seletadagi, kui tal tuli see ahaa ja sai murekohast üle. Keskmisest lapsest ma parem ei räägi, see selline loov kunstniku natuur. Aegajalt peab tal kõrval istuma ja aitama, aga tähelepanekud on olnud sellised, et kõik sõltub õpetajast. On olnud aineid, kus istusime ja õppisime isuga ja järgmine päev tuli laps koolist ikka kahega, vaatamata sellele, et saime nagu asja selgeks. Eks sai proovitud seda muret lahendada ka, et mis toimub,  lõpptulemuseks oli lapsevanemana nõutu olek. Pesamuna on omaette tegelane meil. Tema suurim mure on tervis. Tänu tervisele on tal ka mõni asi koolis raske. Aga täna on ta tubli, ta püüab ja väga, vaatamata düsleksiale ja düsgraafiale. Matemaatika talle meeldib, selle üle me ei kurda. Kooli minnes oli temaga kõige suurem mure, kuidas saada teda keskenduma konkreetsele asjale. Tähelepanuhäirega last tuleb igaühte vaadata individuaalselt. Parim on algselt jälgida, millised kohad või millised asjad on häirivad või ärritavad tegurid. Selle põhjal siis vaikselt katsetama hakata. Tähtis on iga päev enam vähem ühel ajal õppima hakata, parem on kui lapse aitamisega tegeleb üks inimene, emmet ma selleks ei soovita, sest las emme olla lapse jaoks emme – vähemalt üks turvaline inimene, kes ei seostu lapsele kooli ja õppimisega. Tihtipeale hüppab see tähelepanu õppimise ajal muudele asjadele, aitab lihtne ütlemine, et tegeleme või vaatame kohe seda, kui oleme näiteks selle ülesande ära teinud. Las ta kõlgutab jalgu, keerutab sõrmedega oma juukseid, toksib pastakaga – need väikesed asjad häirivad ju ainult sind (vabandage, mind), mitte last ja mingil moel rahustavad teda. Kõige parem on muidugi väike pall, mida saab mudida ja pigistada. Eks oled ise ka mõnikord sellise rahutu loomuga, tegeled mitme asjaga korraga. Eriti on seda ju tunda meie, naiste puhul, kes me arvame, et võime, saame ja suudame tegeleda mitme asjaga korraga. Teate, ega ikka ei suuda küll! Meie arvamus on lihtsalt selline. Aga rõhutan veelkord, iga laps on individuaalne, mis sobib ühele, ei sobi teisele.

Eesti hariduspoliitika on tänasel päeval selline, et haridusliku erivajadusega lapsed peaksid saama käia oma kodukoha koolis. Olen nõus sellega, kuid siin on suur aga. Me ei pea peitma neid erilisi lapsi kuhugi, või kuidas mulle käratatigi, selliste koht on erikoolis. Oskasin vaid lolli näoga inimesele otsa vaadata. Alustuseks võiks erikooli mõiste selgeks teha ja inimest lihtsalt sildistada selle pärast, et tal on tervis selline nagu ta on?  Kuidas  me suudame harjuda ja leppida natuke teistsuguste inimestega, kui me nad kuhugi peitu ära lükkame? Kuidas õpetame oma lastele sallivust? Sallivuse teema on ju eriti terav tänasel päeval seoses pagulastega. See on teema, kus ma seisukohta samas ei võta, sest olen ka osalt sisserändajate järeltulija, ingerlane. Aga haridusteemas võtan küll. Nagu ma ütlesin, et HEV laps peab saama käia oma kodukoha järgses koolis. Mõelge selle lapse stressi peale, kui ta peab näiteks käima teises Eesti otsas haridust omandamas. Niigi on vaja alatasa haiglas olla, uuringutel käia, arstide vahet joosta. Lõppkokkuvõttes saavad need lapsed väga ruttu iseseisvaks, nende lapsepõlv on teistsugune. Riigi poolne otsus suunata lapsed tavakooli on hea otsus, kuid riik ise on jätnud väga suure töö tegemata. Teatavasti toob iga õigus kaasa ka kohustuse. Riigil on õigus teha otsuseid, kuid kohustusi võtta ta ei taha. Jumala pärast, selline otsus ei aita neid lapsi, vaid teeb elu veel raskemaks. Kas riik koolitab piisavalt näiteks logopeede? Kas õpetaja saab sellist koolitust, et ta suudaks mis iganes diagnoosiga lapsega hakkama saada? Kas kooli juhtkond näiteks oskab asju lahendada nii, et laps kannatajaks ei jää – eelmisel aastal käis  ajakirjandusest läbi lugu, kus autistist laps taheti „luuakappi“ õppima panna. Ja minister oskas ainult näpuga vibutada. Kuidas on lood tugiisikute koolitamisega? Millised on tugiisikute sotsiaalsed garantiid? Miks on mulle tunne, et HEV lapsed on justkui "tulnukad Marsilt"? Ülla eesmärgi nimel teeme nendega katseid.

Me kõik oleme koolis käinud. Mõni vähem, mõni rohkem. Aga tunne on küll selline, haridust pole nii mõnigi korralikult omandanud, nii mõnegi teooria omal selgeks tegemata jätnud. Kallis otsustajapapa, miks sa teed asju poolikult?

Signe