Tulnukad Marsilt

 

„Emmmmeeeee, ma ei oska“, „Tulen kohe vaatan“ ja siis juba nuputame koos ning emme arvab, et ta ka ei oska, no mõnikord ei saa lihtsalt aru, mida tahetakse. Ja siis ma mõtlen, et olen ka ometigi koolis käinud. Kuidas ma küll nii loll olen? Mõned sahtlid on aja jooksul lihtsalt kenasti ajusopis kinni pandud ja need tuleb uuesti lahti kangutada.

Kasvatan ka erilisi lapsi. Valikulise mutismiga neiul ei ole õppimisega probleeme olnud. Ta lihtsalt on nii taiplik, kui tuligi abi küsima, siis mõnikord polnud vaja asja lõpuni seletadagi, kui tal tuli see ahaa ja sai murekohast üle. Keskmisest lapsest ma parem ei räägi, see selline loov kunstniku natuur. Aegajalt peab tal kõrval istuma ja aitama, aga tähelepanekud on olnud sellised, et kõik sõltub õpetajast. On olnud aineid, kus istusime ja õppisime isuga ja järgmine päev tuli laps koolist ikka kahega, vaatamata sellele, et saime nagu asja selgeks. Eks sai proovitud seda muret lahendada ka, et mis toimub,  lõpptulemuseks oli lapsevanemana nõutu olek. Pesamuna on omaette tegelane meil. Tema suurim mure on tervis. Tänu tervisele on tal ka mõni asi koolis raske. Aga täna on ta tubli, ta püüab ja väga, vaatamata düsleksiale ja düsgraafiale. Matemaatika talle meeldib, selle üle me ei kurda. Kooli minnes oli temaga kõige suurem mure, kuidas saada teda keskenduma konkreetsele asjale. Tähelepanuhäirega last tuleb igaühte vaadata individuaalselt. Parim on algselt jälgida, millised kohad või millised asjad on häirivad või ärritavad tegurid. Selle põhjal siis vaikselt katsetama hakata. Tähtis on iga päev enam vähem ühel ajal õppima hakata, parem on kui lapse aitamisega tegeleb üks inimene, emmet ma selleks ei soovita, sest las emme olla lapse jaoks emme – vähemalt üks turvaline inimene, kes ei seostu lapsele kooli ja õppimisega. Tihtipeale hüppab see tähelepanu õppimise ajal muudele asjadele, aitab lihtne ütlemine, et tegeleme või vaatame kohe seda, kui oleme näiteks selle ülesande ära teinud. Las ta kõlgutab jalgu, keerutab sõrmedega oma juukseid, toksib pastakaga – need väikesed asjad häirivad ju ainult sind (vabandage, mind), mitte last ja mingil moel rahustavad teda. Kõige parem on muidugi väike pall, mida saab mudida ja pigistada. Eks oled ise ka mõnikord sellise rahutu loomuga, tegeled mitme asjaga korraga. Eriti on seda ju tunda meie, naiste puhul, kes me arvame, et võime, saame ja suudame tegeleda mitme asjaga korraga. Teate, ega ikka ei suuda küll! Meie arvamus on lihtsalt selline. Aga rõhutan veelkord, iga laps on individuaalne, mis sobib ühele, ei sobi teisele.

Eesti hariduspoliitika on tänasel päeval selline, et haridusliku erivajadusega lapsed peaksid saama käia oma kodukoha koolis. Olen nõus sellega, kuid siin on suur aga. Me ei pea peitma neid erilisi lapsi kuhugi, või kuidas mulle käratatigi, selliste koht on erikoolis. Oskasin vaid lolli näoga inimesele otsa vaadata. Alustuseks võiks erikooli mõiste selgeks teha ja inimest lihtsalt sildistada selle pärast, et tal on tervis selline nagu ta on?  Kuidas  me suudame harjuda ja leppida natuke teistsuguste inimestega, kui me nad kuhugi peitu ära lükkame? Kuidas õpetame oma lastele sallivust? Sallivuse teema on ju eriti terav tänasel päeval seoses pagulastega. See on teema, kus ma seisukohta samas ei võta, sest olen ka osalt sisserändajate järeltulija, ingerlane. Aga haridusteemas võtan küll. Nagu ma ütlesin, et HEV laps peab saama käia oma kodukoha järgses koolis. Mõelge selle lapse stressi peale, kui ta peab näiteks käima teises Eesti otsas haridust omandamas. Niigi on vaja alatasa haiglas olla, uuringutel käia, arstide vahet joosta. Lõppkokkuvõttes saavad need lapsed väga ruttu iseseisvaks, nende lapsepõlv on teistsugune. Riigi poolne otsus suunata lapsed tavakooli on hea otsus, kuid riik ise on jätnud väga suure töö tegemata. Teatavasti toob iga õigus kaasa ka kohustuse. Riigil on õigus teha otsuseid, kuid kohustusi võtta ta ei taha. Jumala pärast, selline otsus ei aita neid lapsi, vaid teeb elu veel raskemaks. Kas riik koolitab piisavalt näiteks logopeede? Kas õpetaja saab sellist koolitust, et ta suudaks mis iganes diagnoosiga lapsega hakkama saada? Kas kooli juhtkond näiteks oskab asju lahendada nii, et laps kannatajaks ei jää – eelmisel aastal käis  ajakirjandusest läbi lugu, kus autistist laps taheti „luuakappi“ õppima panna. Ja minister oskas ainult näpuga vibutada. Kuidas on lood tugiisikute koolitamisega? Millised on tugiisikute sotsiaalsed garantiid? Miks on mulle tunne, et HEV lapsed on justkui "tulnukad Marsilt"? Ülla eesmärgi nimel teeme nendega katseid.

Me kõik oleme koolis käinud. Mõni vähem, mõni rohkem. Aga tunne on küll selline, haridust pole nii mõnigi korralikult omandanud, nii mõnegi teooria omal selgeks tegemata jätnud. Kallis otsustajapapa, miks sa teed asju poolikult?

Signe