Eesti keel on üks pagana raske keel, vähemalt minu jaoks. Nii raske on
seda grammatiliselt õigesti rääkima õppida. Veel aasta tagasi kippusin näiteks
sõna õigesti asemel kasutama sõna õieti, mis tähendab hoopis midagi muud –
õigupoolest. Täna ema juures käies pakkus seesama eesti keel meile palju nalja.
Kuidas öelda ainsuses püksid, käärid, juuksed – kui seda piisavalt ootamatult
küsida, võid ikka väga rumalaid vastuseid suust välja ajada. Või kuidas on
ainsuses sõna tundlad? Tundel. Segadus võib tekkida väga huvitavalt – kas
kellegagi või kellegiga? Kellegagi. Mis tähendab sõna frivoolne? Kas ma loetlen
või loendan? Kas ma ohjan või ohjeldan? Mis vahe on juhendil ja juhisel? Mis
vahe on sõnal nõustamine ja nõuandmine? Nõuandmise puhul on probleem „paika pandud“
ja leitakse lahendus. Nõustamine on alati nii isiku kui ka probleemikeskne. Eks
omaarust oskad emakeelt hästi, aga ikka ja jälle avastad, et see ei ole ikka
nii. Lea juba arvas, et asi läks käest ära nende sõnadega mis ma siia
kirjutasin. Sekundiga oli segadus majas. Mõnikord on vaja kiiresti midagi
rääkida ja siis juhtub, et on pustad müksid, kips kõngad, muttamullihunnikud, lennud lindavad ja
ma ei tea mis veel.
Mind tegelikult häirib, et me ei oska kirjakeelt. Valus on lugeda, kui ei
teata sõnade kokku-lahku kirjutamisest midagi, või on laused pikad-lohisevad-mittemõistetavad,
samuti on komad sellised imelikud asjad, mille paigutamine on mõtlemapanev töö.
Samas on see kõik õpitav. Mängige lastega lihtsaid sõnamänge, meie mõnikord
mängime. Alati ei pea ostma mingeid kalleid lauamänge.
Pange pea tööle ja
nuputage!
Jõudu!
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar