Jõulumõtisklus

Jõulud on kiire aeg. Olen aastaid teinud tööd kaubanduses ja tegelikult ma enam ei tea, mis on jõulutunne. See aasta ma ei pannud isegi seda tähele kui jõulukaunistused üles pandi, olin novembri lõpus ühel päeval pool päeva juba tööl olnud kui alles märkasin, et ahaa, meil on jõulukaunistused pandud. Tänavu aasta on mu jõulud natuke teistmoodi, saan kodus olla ja seda tänu käe operatsioonile. Loodan, et sellest oli kasu ning saan tagasi normaalselt toimiva käe.

Hooldekodus eakate jõulupeolt meeldis mulle jõuluvana mõte, mõelge häid mõtteid ja saatke head soovid oma mõtetes teiste poole teele. Uskuge, see teeb head ja need head soovid saadetakse teile ka tagasi. Vaatamata sellele, et ma ei oska jõulutunnet enam tunda, pole ma kunagi loobunud uskumast headusesse. Isegi siis, kui mul oli väga raske. Sel ajal oli inimesi, kes tahtsid mulle kaasa tunda, ütlesin neile alati, et kindlasti on neid kellel on veel raskem, mina püüan hakkama saada. Ma pole kunagi loobunud uskumast, et saan oma laste tervised korda, seda isegi siis kui mu ööd jäid väga lühikeseks. Pesamuna perthes näitab paranemise märke, me ei pea suvest saadik enam karkudega käima, endokrinoloog tegi ka meile jõulukingituse, seda arsti me ei pea enam külastama. Usu ja sinu usk täitub. Usu head ja sa saad selle. Mõnikord lihtsalt läheb aega, tuleb kannatlik olla.

Märgakem inimesi enda ümber, kallistame neid, hea sõna ütlemine ei võta tükki küljest ära. Paneme tähele mures inimest enda kõrval. Tehkem head ka muul ajal, mitte ainult jõuluajal.

Leidke palun aega! Tean, et on kiire, liigagi hästi tean, sest mulle on öeldud, et sa ei püsi vist pudeliski paigal.

Signe

Õnn

Üheks minu hobiks on pildistamine, kaameraga looduses ringi käimine. Aegajalt saan ka mõne hea ja huvitava pildi. Üks minu lemmikutest, mille allkirjaks sai: õnn ei ole sihtpunkt, vaid teelolemisviis.

Mis on õnn? Eks igaüks meist defineerib seda omamoodi.

Kuidas õnne defineerida?

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn“, ütles dalai-laama.

Kuskohast ja kuidas leida õnn?

Õnne teooriaid on palju.

Ma ei ole oma sihtmärgiks seadnud õnne, õnn on olla teel. Just nüüd ja praegu ning sellisel moel. Dalai-laama väidab aga, et ülim eesmärk on leida õnn, mina nagu väidaks vastupidist? Ei! Kes millest selle õnne leiab, nii lihtne see ongi. Õnne võib leida ka konarlikust ja auklikust teest … 

Tundkem rõõmu pisiasjadest!

Signe

Operatsioon, kirurgiline ja mittekirurgiline

Süst õlga ja oota. Mingi hetk mõtlesin, et ma ei jätnud ju oma kätt kõhu peale, hakkasin teise käega seda siis ära tõstma. Otsi kuskohast tahad aga kätt ei olnud, ainult tühi koht. Piilusin teki alla, kus siis käsi on? Täitsa olemas. Tuimestatud.
Opi ajal narkoosiarst uuris vahepeal, kuidas läheb? Mulle oli linadest müür ette ehitatud. Hästi läheb, vaatan kaamerast, kuidas kirurg oma tööd teeb. Sa oled uudishimulik, tahad teen su käest pilti? Tahan küll. See käsi oli nagu notsu üles riputatud ja toimetati selle kallal.



Nüüd olen natukeseks ajaks kipsis. Kolm pluss kolm nädalat. Remonttööd olid vajalikud, ehk saan tagasi sellise normaalselt toimiva käe

 Käisin perearsti juures sidumas, käel on kümme õmblust.

Seni õpin täitsa ühe käega elama. Jope lukku kinni ei saa, saapapaelu siduda ei saa. Mütsi proovisin mitu korda ühe käega pähe tõmmata, ei õnnestunud peanuppu mütsi sisse saada. Õnneks koti lukku saab hammastega tõmmata ja puhast pesu sorteerides olid ka hambad abiks, tekikott oli ju vaja kokku lapata ja sokid paarilistega ühendada. Pead pesta ei oska ühe käega, ei saa ju ühe käega kahte asja teha. Paistab, et riietekapist lähevad loosi ainult dressipüksid ja T-särgid. Ja teate see jope luku kinnitõmbamine - kui riie otsustab luku vahele minna, kus ei saa enam jalgupidi kah jope seest välja ronida, siis istud tugitoolis ja nikerdad nii et nahk märg.

Aga tegelikult pole häda midagi, kõik on hästi.

Signe

Igavusest

Mul ei ole igav, minuga juhtub kogu aeg midagi. Ma ei kurda, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Täna näiteks „unustati“ mind bussist maha ühele üritusele sõites. Üritusele siiski jõudsin, sest lahendamatuid olukordi pole olemas. Minnes sinna kuhu minema pidin, pahvatasin välja: „Mul ei ole kunagi igav“. Ja ma sain inspiratsiooni.

Victor Hugo kirjutas oma „Hüljatutes“: „Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.“ Minul seda põrgut pole. Eks tegelikult saab palju alguse me mõtteviisist, kirjutasin sellest kirjatükis „Pluss ja miinus maailm“. Kõik mis me elus juhtub, saab ju tõlgendada mitmeti. Miinusmõtlemisega oleksin jalutanud lihtsalt koju …. . Éks neid juhtumisi, mis me elus toimuvad, on ju mitmesuguseid. On naljakaid ja lausa halenaljakaid asju, mille peale me naerame ennast ribadeks, siia alla võin näiteks panna oma päris esimese rulluiskudel sõitmise. See protsess polnud kohe üldse mitte igav, naerda sai isuga. Aga kui inimene mu selja taga mulle isuga noa selga viskab, mis on väga valus, siis keeran ennast lihtsalt ringi ja ütlen: „Aitäh, et mu elu huvitavaks tegid, mul pole nüüd aega igavust tunda“. See muidugi ei tähenda seda, et ma seda noa selga löömist aktsepteerin ja heaks kiidan, see on ülimalt alatu tegu. Kõik sõltub meist ja meie mõtlemisest.

Tihtipeale on tänapäeva laste suust kuulda, et mul on igav. Minul küll lapsena igav ei olnud. Kogu aeg pea töötas, kuhu minna, mida teha, kuidas teha. Isegi keskkooli ajal võtsin eksamite ajal aega, et minna sõbrannaga rattaga krossirajale sõitma, kusjuures kahekesi ühe ratta peal. Lõbu oli laialt, sest tegemist oli krossirajaga, rada raske ja ettearvamatu. Mina olin muidugi see, kes seisis pakiraamil püsti ka veel, veneaegne kokkukas oli selline hea ratas, kus sai nii seista. Meie sõit ja uperkuuti lendamised olid head naeruteraapiad. Pärast oli jaksu jälle eksamiteks õppida. Nii et minu jaoks on igavus fantaasiapuudus. Alati on midagi võimalik välja mõelda, teha, toimetada. Laskem lastel ise mõelda, ärgem piirakem nende vabadust sellisel moel, kus nende eest kõik asjad ära mõtleme. Kui ema oleks kuulnud minu sellisest rattasõitmisest, kas te arvate, et ta oleks seda lubanud või veel vähem, sellist ettepanekut teinud, et minge krossirajale niimoodi sõitma? 

Nii et igavus on üks väga huvitav asi. Ma kohe nüüd mõtlen selle peale pikemalt. Mõelge Teie ka.

Signe

Emotsioonidest

Tahaks natukene kirjutada emotsioonidest, mitte ainult positiivsetest vaid ka negatiivsetest emotsioonidest meie elus, sest ühtviisi tähtsad on mõlemad. Mis on emotsioon? See on reaktsioon, olgu see siis hirm, kurbus, rõõm, mis tekib meil mingi sündmuse tulemusena. See sündmus võib olla näiteks kooli lõpetamine, meid valdab rõõm ja see väljendub meie naeratavas näoilmes, rahulolus. Peale ootamatu komplimendi või kingituse saamist tabab meid üllatus – ka see on emotsioon ning meie kehakeelest võib välja lugeda üllatust. Peale mingit kurba sündmust võib meid tabada hirm, kurbus  ning meie ilme räägib meie eest. Need on emotsioonid, mida me peita ei suuda. Aga kas me peaksimegi peitma oma emotsioone? Ei.

Tegelik elu koosneb positiivsest ja mis seal salata, ka negatiivsest. Ja me vajame kõiki neid emotsioone. Ei ole võimalik olla lõputult rõõmus, julgust peab olema tunnistada endale ka teinekord viha, sest kuidas oskad sa muidu aru saada õnnetunde väärtusest? Olles kurb, koged kes on su sõbrad. Ja sa rõõmustad nende sõprade olemasolu üle. Ei tasu peljata negatiivset emotsiooni välja näidata. Ära peida oma kurbust, las sõbrad näevad  seda, ja teised ka. Sest kui tegeliku emotsiooni proovid peita, võid katki minna. Üritades maha salata negatiivset emotsiooni, ei ole siiras ka sinu pärastine püüe näidata positiivset emotsiooni. Ära mõista mind valesti, ma ei palu sul tujukas olla – tujutsemine, see on tühjast tüli kiskumine. Emotsioon on aga reaktsioon millelegi. Ära häbene neid. Ja õpime neid õigesti välja elama. Tahtmata endale tunnistada endale oma negatiivset emotsiooni ning püüdes seda alla suruda võime saavutada hoopis vastupidise efekti – oled maruvihane, agressiivne, kiuslik. Aga see ei ole juba hea.

Kardan, et see läks keeruliseks Sinu jaoks. Mis vahe on üldse emotsioonil ja tundel? Emotsioon on reaktsioon, mis haarab kogu keha ning see emotsioon paneb meid tegutsema. Emotsiooni on segatud teised inimesed. Sa annad emotsioone teistele edasi ning saad neid teistelt ka tagasi. Tunded on sinu isiklikud asjad. Tunne – see on alati olemas.

Tunnista endale oma emotsioone ja ära häbene neid. Õppides neid tunnistama õpid iseendaga hakkama saama.

Signe

Silmaklapid me silme ees

Mu tütar tegi ükspäev postituse fb-s, kas keegi tahab temaga kinno tulla. Mitte keegi ei vastanud, isegi ei laikinud. Tütrel on valikuline mutism, ta on selle diagnoosiga elanud 13 aastat. Aja jooksul on asjad paranenud, tema suhtlusring on laiemaks läinud. Viimati saime kiita ka psühhiaatrilt, et tal on neid inimesi päris palju, kellega häälega räägib. Oleme vaeva näinud, tütar on väga laia silmaringiga ja mõistab maailmaprobleeme ja maailma oma vanuse kohta väga suurelt. Ka oma blogi valikulise mutismi kohta tegi ta selleks, et teadvustada laiemalt antud diagnoosi. Sellest blogist on leitud jõudu, on tulnud meeldivaid tänusõnu. Kõige tähtsam on see, et kellelgi on sellest blogist abi olnud.

Tütar oli kurb.

Mina olin kurb.

Lea igatseb juba ammu, et teda ei vaevaks selline mure, nagu valikuline mutism. Ta tahaks leida uusi sõpru.

Me ei suutnud kumbki oma kurbust peita. Ja mul on hea meel, et Lea otsustas näidata oma pettumust ja negatiivseid tundeid avalikult. Ta tundis ennast mõttetu ja tühja kohana, oli kurb olukorra üle, et miks on nii raske leida uusi sõpru. See et ta on natuke teistsugune, ei tähenda et peaks siis teda ignoreerima ja kartma. Emana olin kurb, sest olen näinud vaeva. Ja ikka on nii, et erivajadus pole aktsepteeritav.

Me oleme mugavad. Me oleme egositlikud. Tavalised inimesed? Aga erivajadusega inimene on ka tavaline inimene! Ta on täpselt samasugune nagu me kõik, lihtsalt vajab natunatukene arvestamist, mitte tähelepanu pööramist sellele, et ta on teistsugune. Miks oskame näha asju väga kitsalt, nagu oleks meil peas silmaklapid? Milline on meie silmaring? 

Lugedes ajakirjandusest erinevaid lugusid, kus inimesed on hätta jäetud ... . Nähes kuskil inimest lamamas, kas tõttame appi? Pigem mõtleme, et joodik ja astume edasi andmata endale aru, et inimene võis saada insuldi. Kui minuga tänaval midagi juhtub, kas tahan, et minust astutaks samade mõtetega mööda? Kas oskame abi pakkuda kukkunud memmekesele, ratastoolis inimesele jne?

Meie kinno minek lõppes hästi. Aitäh!

Kui ei julge silmaklappe peast võtta, siis proovi alustuseks piiluda ühe klapi tagant, eks! Luban, et sa ei pea pettuma. Sinu silmaring rikastub ja sa oled hiljem õnnelik selle üle.

Julgust piilumiseks!

Signe

See pagana jalgratas

Lugesin siin oma postitusi ja avastasin, et kogu aeg jahutakse mingist jalgrattast. Huvitav miks? Mulle meeldib jalgratas kui liiklusvahend, see on nii mõnus tunne kui tuul vuhiseb kõrvus. Jalgrattaga on võimalik käia nii paljudes kohtades, kuhu autoga ligi ei pääse. Mõnus on kihutada mööda metsateid, kus rohi on kõrgekõrge. Olen saanud sõbranna käest sellise sõitmise  pärast riielda, kui me Marisega kihutasime nagu segased, nägemata, mis ratta ette võib sattuda. Sõbranna sõitis meile truult järgi. „Mis siis oleks saanud, kui mõni puu või oks oleks ette jäänud?“ „Eks sa oleks siis meid lappida saanud.“ Kui mõnus oli selline sõitmine, kaifisime Marisega seda kihutamist. Olen käinud rattaga ka päris metsas, maasikale või mustikale minnes tuleb sõita ikka niikaugele kui võimalik. Olen kukkunud, kus kõige all mina, siis  potsatas pähe maasikaämber ja kõige tipuks maandus minu otsa ka ratas. Ei ole hullu, püsti ja uuesti ratta selga. Fotojahile eelistasin ka rattaga minna, siis oli aega ümbrust näha. Eksimine pole ka võõras teema, pane või geps rattale peale. 

Aga ma ei tohi enam rattaga sõita, arst keelas ära. Vasakul käel tahab üks side lappimist ja tsüst lodiluus teeb põrguvalu, lisaks ei allu tennisisti küünarnukk ka minu tahtele. Käsi on nõrk ja tudiseb, motoorika on selline, et ei kannata kriitikat. Pange labakinnas kätte ja proovige päev otsa sedasi toimetada - ma arvan, et see on lõbus.

Kui rattaga sõita ei saa, siis paistab, et tuleb see kaherattaline minu ellu teistmoodi. Olen olnud hädas tütre valikulise mutismiga ning poja käitumisprobleemide ning tervisega. Valikuline mutism on selline diagnoos, mille kohta igasuguse info ja materjali kättesaamine on raske. Kui seda on, siis inglise keeles ning ma pole seda keelt õppinud. Õnneks on tänaseks päevaks tütar ise materjale otsinud ning tõlkinud. Pesamuna tervis on selline nagu on, alustuseks saime ainult epilepsia diagnoosi. Aga kui sulle sajab neid diagnoose aina juurde, siis võtab ikka juhtme kokku küll. Kuskohast abi saada? Kelle käest küsida? Mida teha? Reaalsus on see, et sa pead kõigega ise hakkama saama. Arst jah räägib diagnoosist ning annab infolehe. Aga mis edasi? Mida pidin peale hakkama valikulise mutismi diagnoosiga? Laps pidi sügisest kooli minema, lähedased arvasid, et tuleb aastaks koju jätta. Arsti arvamus oli aga teine, temaga on kõik korras, välja arvatud see, et ta võõrastega ei räägi. Kuidas peaks laps õppima, kuidas õpetaja teda hindab, kuidas kindlaks teha, et ta ikka võõrkeele omandab jne? Küsimusi tuli tuhandeid. Vastuseid pidin ise otsima hakkama – jalgratta leiutamine. Olen pidanud nuputama, mõtlema, katsetama – mis toimib, mis mitte. Oma arust oled mõne koha pealt olnud väga nutikas ja siis avastad, et tegelikult on teooria ka olemas – seda eriti praegu, kus õpin sotsiaaltööd. 

Miks pole abi kättesaadav? Miks tihtipeale sekkutakse asjadesse alles siis, kui tuleb juba tuld kustutada? Miks jääb lapsevanem üksi, kes on teada saanud oma lapse haigusest? Ma mõtlen just oma mures üksi. Kes toetab ema kui ta magamata öödest kokku on kukkumas? Tööl tuleb ka käia, lapse ravimid on kallid. Kes peaks rääkima, et näiteks selle, teise või kolmanda haigusega on võimalik taotleda puuet? Millal on aega lapsevanemal infot otsida, kui ta pere kantseldamisest ja tööst on nii väsinud, et kui kuhugi istub, siis ta magab ka kohe? Oih, küsimusi lihtsalt pudenes varrukast.

Mina püüdsin hakkama saada ja see tähendas tõesti nii mõnegi koha pealt jalgratta leiutamist. Asjad on kontrolli all. Mõnikord poissi vaadates tunnen isegi puudust sellest võimatust sigaduste korraldajast – pole politseigi ju meile võõras. Aga lepin praeguse märksa rahulikuma noormehega majas, vastasel korral mina koolis käia ei saaks.

Tegelikult ma ei tahtnud kurta, aga millegipärast tuli see kirjutis natuke negatiivne. Tõsiasi on see, et meie Eesti riigis on väga nõrgad tugisüsteemid. Ei mõisteta, et kohene abi on palju kasulikum ja tõhusam, kui hakata pärast lisaks haigele lapsele lappima ka teisi katkiseid inimhingi.

Mina paranen. Olge tublid ja tugevad!

Signe