See pagana jalgratas

Lugesin siin oma postitusi ja avastasin, et kogu aeg jahutakse mingist jalgrattast. Huvitav miks? Mulle meeldib jalgratas kui liiklusvahend, see on nii mõnus tunne kui tuul vuhiseb kõrvus. Jalgrattaga on võimalik käia nii paljudes kohtades, kuhu autoga ligi ei pääse. Mõnus on kihutada mööda metsateid, kus rohi on kõrgekõrge. Olen saanud sõbranna käest sellise sõitmise  pärast riielda, kui me Marisega kihutasime nagu segased, nägemata, mis ratta ette võib sattuda. Sõbranna sõitis meile truult järgi. „Mis siis oleks saanud, kui mõni puu või oks oleks ette jäänud?“ „Eks sa oleks siis meid lappida saanud.“ Kui mõnus oli selline sõitmine, kaifisime Marisega seda kihutamist. Olen käinud rattaga ka päris metsas, maasikale või mustikale minnes tuleb sõita ikka niikaugele kui võimalik. Olen kukkunud, kus kõige all mina, siis  potsatas pähe maasikaämber ja kõige tipuks maandus minu otsa ka ratas. Ei ole hullu, püsti ja uuesti ratta selga. Fotojahile eelistasin ka rattaga minna, siis oli aega ümbrust näha. Eksimine pole ka võõras teema, pane või geps rattale peale. 

Aga ma ei tohi enam rattaga sõita, arst keelas ära. Vasakul käel tahab üks side lappimist ja tsüst lodiluus teeb põrguvalu, lisaks ei allu tennisisti küünarnukk ka minu tahtele. Käsi on nõrk ja tudiseb, motoorika on selline, et ei kannata kriitikat. Pange labakinnas kätte ja proovige päev otsa sedasi toimetada - ma arvan, et see on lõbus.

Kui rattaga sõita ei saa, siis paistab, et tuleb see kaherattaline minu ellu teistmoodi. Olen olnud hädas tütre valikulise mutismiga ning poja käitumisprobleemide ning tervisega. Valikuline mutism on selline diagnoos, mille kohta igasuguse info ja materjali kättesaamine on raske. Kui seda on, siis inglise keeles ning ma pole seda keelt õppinud. Õnneks on tänaseks päevaks tütar ise materjale otsinud ning tõlkinud. Pesamuna tervis on selline nagu on, alustuseks saime ainult epilepsia diagnoosi. Aga kui sulle sajab neid diagnoose aina juurde, siis võtab ikka juhtme kokku küll. Kuskohast abi saada? Kelle käest küsida? Mida teha? Reaalsus on see, et sa pead kõigega ise hakkama saama. Arst jah räägib diagnoosist ning annab infolehe. Aga mis edasi? Mida pidin peale hakkama valikulise mutismi diagnoosiga? Laps pidi sügisest kooli minema, lähedased arvasid, et tuleb aastaks koju jätta. Arsti arvamus oli aga teine, temaga on kõik korras, välja arvatud see, et ta võõrastega ei räägi. Kuidas peaks laps õppima, kuidas õpetaja teda hindab, kuidas kindlaks teha, et ta ikka võõrkeele omandab jne? Küsimusi tuli tuhandeid. Vastuseid pidin ise otsima hakkama – jalgratta leiutamine. Olen pidanud nuputama, mõtlema, katsetama – mis toimib, mis mitte. Oma arust oled mõne koha pealt olnud väga nutikas ja siis avastad, et tegelikult on teooria ka olemas – seda eriti praegu, kus õpin sotsiaaltööd. 

Miks pole abi kättesaadav? Miks tihtipeale sekkutakse asjadesse alles siis, kui tuleb juba tuld kustutada? Miks jääb lapsevanem üksi, kes on teada saanud oma lapse haigusest? Ma mõtlen just oma mures üksi. Kes toetab ema kui ta magamata öödest kokku on kukkumas? Tööl tuleb ka käia, lapse ravimid on kallid. Kes peaks rääkima, et näiteks selle, teise või kolmanda haigusega on võimalik taotleda puuet? Millal on aega lapsevanemal infot otsida, kui ta pere kantseldamisest ja tööst on nii väsinud, et kui kuhugi istub, siis ta magab ka kohe? Oih, küsimusi lihtsalt pudenes varrukast.

Mina püüdsin hakkama saada ja see tähendas tõesti nii mõnegi koha pealt jalgratta leiutamist. Asjad on kontrolli all. Mõnikord poissi vaadates tunnen isegi puudust sellest võimatust sigaduste korraldajast – pole politseigi ju meile võõras. Aga lepin praeguse märksa rahulikuma noormehega majas, vastasel korral mina koolis käia ei saaks.

Tegelikult ma ei tahtnud kurta, aga millegipärast tuli see kirjutis natuke negatiivne. Tõsiasi on see, et meie Eesti riigis on väga nõrgad tugisüsteemid. Ei mõisteta, et kohene abi on palju kasulikum ja tõhusam, kui hakata pärast lisaks haigele lapsele lappima ka teisi katkiseid inimhingi.

Mina paranen. Olge tublid ja tugevad!

Signe