Silmaklapid me silme ees

Mu tütar tegi ükspäev postituse fb-s, kas keegi tahab temaga kinno tulla. Mitte keegi ei vastanud, isegi ei laikinud. Tütrel on valikuline mutism, ta on selle diagnoosiga elanud 13 aastat. Aja jooksul on asjad paranenud, tema suhtlusring on laiemaks läinud. Viimati saime kiita ka psühhiaatrilt, et tal on neid inimesi päris palju, kellega häälega räägib. Oleme vaeva näinud, tütar on väga laia silmaringiga ja mõistab maailmaprobleeme ja maailma oma vanuse kohta väga suurelt. Ka oma blogi valikulise mutismi kohta tegi ta selleks, et teadvustada laiemalt antud diagnoosi. Sellest blogist on leitud jõudu, on tulnud meeldivaid tänusõnu. Kõige tähtsam on see, et kellelgi on sellest blogist abi olnud.

Tütar oli kurb.

Mina olin kurb.

Lea igatseb juba ammu, et teda ei vaevaks selline mure, nagu valikuline mutism. Ta tahaks leida uusi sõpru.

Me ei suutnud kumbki oma kurbust peita. Ja mul on hea meel, et Lea otsustas näidata oma pettumust ja negatiivseid tundeid avalikult. Ta tundis ennast mõttetu ja tühja kohana, oli kurb olukorra üle, et miks on nii raske leida uusi sõpru. See et ta on natuke teistsugune, ei tähenda et peaks siis teda ignoreerima ja kartma. Emana olin kurb, sest olen näinud vaeva. Ja ikka on nii, et erivajadus pole aktsepteeritav.

Me oleme mugavad. Me oleme egositlikud. Tavalised inimesed? Aga erivajadusega inimene on ka tavaline inimene! Ta on täpselt samasugune nagu me kõik, lihtsalt vajab natunatukene arvestamist, mitte tähelepanu pööramist sellele, et ta on teistsugune. Miks oskame näha asju väga kitsalt, nagu oleks meil peas silmaklapid? Milline on meie silmaring? 

Lugedes ajakirjandusest erinevaid lugusid, kus inimesed on hätta jäetud ... . Nähes kuskil inimest lamamas, kas tõttame appi? Pigem mõtleme, et joodik ja astume edasi andmata endale aru, et inimene võis saada insuldi. Kui minuga tänaval midagi juhtub, kas tahan, et minust astutaks samade mõtetega mööda? Kas oskame abi pakkuda kukkunud memmekesele, ratastoolis inimesele jne?

Meie kinno minek lõppes hästi. Aitäh!

Kui ei julge silmaklappe peast võtta, siis proovi alustuseks piiluda ühe klapi tagant, eks! Luban, et sa ei pea pettuma. Sinu silmaring rikastub ja sa oled hiljem õnnelik selle üle.

Julgust piilumiseks!

Signe