Mis toimub?

Sa oled segaduses. Keegi ütles halvasti, või käitus sinuga inetult. Või juhtus midagi, mis polnud plaanitud. Esitad hulga küsimusi, miks, milleks, kuidas, mismoodi. Kõik sinu esitatud küsimused saab panna kahte sõnasse: mis toimub? Kas sa tegelikult pead mõistma, mis toimub? Ma ei tea. Ja kui teada saadki, kas sul sellest enesetunne paraneb? Võib-olla.

Ära küsi, mis toimub. Küsi, mis ma tahan? Kui oled segaduses, siis saad ju tegeleda ainult iseendaga. Teiselt aru pärimine, selgituse soovimine selles, mis toimub, ei pruugi lahendust anda, sest ta ei tea äkki isegi, mis ta tahab. Ta on ka võib-olla segaduses. Tema käitumine tuleb sellest, et ta ei oska olukorda hinnata, defineerida, mõista.

Ma saan teha vaid seda, et mõtlen selgeks, mis tahan. Ma tahan, et mulle ei öeldaks halvasti, ei käitutaks inetult, ei taha, et juhtuks seda, mis plaanitud polnud. Ma ei saa teise suud sulgeda, kui ta halvasti öelda tahab, ma ei saa teise keha ja emotsioone kontrollida, kui ta minuga halvasti käitub. Ma ei saa juhtumisi takistada, sest ma ei tea ette, kas asjad õnnestuvad või mitte. Võtame kasvõi minu selle puude vedamise lugu. Tahtsin ju head, kiiresti ja lihtsalt. Aga juhtus see, et pidin vaeva nägema rohkem, kui plaanitud oli. Küsisin, mis toimub? Miks auto sõna ei kuula? Küsisin endalt, mida ma tahan? Tahan, et auto käivituks. Selle asemel, et tunnistada enda lõputut kiirustavat tempot ning sellest tingitud uimasust ja tähelepanematust, keskendusin sellele, kuidas auto käima saada. Muidugi, ma ju tahtsin, et auto käivituks, kuid otsisin viga mujalt kui endast. Nii lihtne see ongi.

Mõtle, mida sa tahad. Kas ikka teed ise kõiki asju õigesti ehk siis otsid lahendust õigest kohast? Nii et kui küsid, mis toimub, siis küsi ka, mis ma tahan?

Signe

Ma oskan

Elu koosneb kohustustest. On asju, mida teeme südamest, mõnda kohustusest. Kuidas kellel  ja kuidas kunagi. Praegu on selline aeg, kus pean vanemate juures puid tuppa vedama, mul ei ole selle töö vastu midagi, lapsena sai seda kogu aeg tehtud. Ainuke jama on selles, et pean alati otsima kaasa seltsilise, sest ühe käega selle töö tegemine paras ettevõtmine. Enamus ajast on töötegijaks keskmine tütar, lisaks saab ta vanaema juurde minnes autoga sõitma õppida. Kuna puukuuri juurest on trepikojani paras maa ning vedada tuleb vähemalt 7-8 korvitäit, siis olin seekord nutikas tüdruk ning lasin lapsel auto puukuuri ette ajada. Vanaema oli küll hädas, et ruumi vähe ju, kas saab hakkama. Sai küll ja lausa 5 plussi eest. No vanaemadel on omadus muretseda. Ladusime auto tagumise otsa  täis. „Äkki tagurdaksid siit ise ära“, arvas vanaema. Pole hullu, eks võin seda teha, kuigi tütar saab sellega väga hästi hakkama, aga mõnikord on lihtsalt  targem sõnakuulelik olla. Hops autosse, kus võti on, ahah, käivitan…. Misasja…. Auto ei lähe käima. Proovin kohe mitu korda. Mootori võtab järgi. Starteris viga ei ole. Aku sai ka alles hiljuti vahetatud. Nutika tüdrukuna proovin paari nippi kah, no ei miskit. Vahepeal helistan teispoolele ja annan teada, et kui mind x kellaajaks kodus pole, siis pead järgi tulema (no ta oli teises Eesti otsas sel momendil). Mõtlen, proovin uuesti. Võtan võtme eest ära, kiikan kapoti alla. Lähen proovin uuesti. No ei lähe käima, ei lähe!!!!!!! Krokodille autost ei leidnud, see nali jääb siis ära. Vaatan maja ees olevaid autosid, ahah, vanaisa autoga saab käima tõmmata. Aga auto sellises kohas, kuhu teisega ligi ei pääse. Peab siis parema koha peale katsuma lükata. Meid on kolm naist: üks ühekäeline, üks alles opilt tulnud ja tütreke kallis. Ja autoks pea kahetonnine jeep. Mis muud, ema rooli keerama, mina olen võimeline kasutama ühte kätt ja lapsest olen kasvatanud korraliku Eesti naise. Andis nügida, aga liikuma saime. Vahepeal pidin lausa karjuma, liigu kallis, sest meie jalad tegid libedal pinnal spagaati ning masin tuli imekergest kallakust kuidagi üles saada. Nägin kuidas naabrinaine „elu“ piilus. Oeh. Proovin veelkord käivitada ja veelkord. Kusjuures võtan mitmeid kordi võtme välja….. kappan tuppa papsi kutsuma, et tõmbame siis käima. Viskan käpuli ja otsin, kuhu sellel autol siis köis kinnitatakse. Naabrimees tuleb koju ja kutsun ta naistele appi. Selgitan olukorda ja ka tema proovib korduvalt, näen isegi seda, kuidas ta autol võtmed eest võtab ning esiistmele viskab. Uurib kapotialust elu aga paneb sama targalt kinni tagasi ning ei mõista olukorda. Istub autosse ja katsub uuesti käivitada, vaatab korra võtmekimpu ning küsib, siin on mitu võtit. On jah, ma teise lõhkusin suvel ära. Järgmisel momendil auto käib. ????????? Kasutaks õiget võtit, eks!!!! Mul on tõsised naerukrambid, jälle sain blondiinitembuga hakkama!!! Inimesed on vaikselt tubadesse imbunud, laulan üle hoovi kõva häälega: „ Ma olen niiii armas blondiin“ ja sõidan trepikoja ette.

Mõnusat jõuluootust!

Signe

Vihastumisest

Sind on totaalselt välja vihastatud.

Mis teed?

Hea küsimus, aga ma ei tea mis teen.

Mul on jahukott. Mäletate, see jämeda koega riidest kott? Ja mul on klopper. Klopi palju tahad, jahu jääb ikka lendlema ning see sinder ajab aevastama.

Nii on ka selle vihastumisega. Sa võidki jääda mõnele inimesele selgitama asja, mis sind vihale ajab. Ta ei saa aru ja ei hakkagi saama, sest ta ei taha. Iga mats elab oma tões.

Nii et, kas on mõtet seda jahukotti sedasi peksta ja ise sealjuures isuga aevastada? Ei. Jah, on olukordi, mis häirivad ning millega leppida ei suuda. Kõigega ei peagi leppima. Tuleb õppida lihtsalt selle jahukotiga niimoodi toimetama, et tolm ei lendaks. Ehk on klopperi asemel mingi parem variant? Muidugi on. Pista kott näiteks vette ja jätagi sinna, kohe pikaks ajaks.

Kui vihastud, ära torma enne õiguse ja õigluse eest võitlema kui pole suutnud välja mõelda, kuidas seda teha. Tahad ju olukorra muutust? Sellisel juhul ei ole hea tegutsema hakata selle vihaenergia taustal. Mine tee midagi muud. Raiu kasvõi puid. Kui oled endasse laadinud energia sellest muust tegevusest, siis hakka alles mõtlema lahenduste otsimise peale. Ehk siis ära klopi tolmust jahukotti, vaid leia muu lahendus.

Vähem tolmu palun!

Signe

Teooria ja praktika ehk silmaklapid me silme ees vol 2

Olen Teile viimasel ajal pajatanud ainult endast ja oma käekesest. Kogu selle jama taustal pole ma tegelikult niisama jalad seinal saanud vedeleda.

Leidsin ühe kahe aasta taguse artikli. Seal oli üks lause „Sotsiaalministeeriumis seatud eesmärk muuta mõtteviisi ning hinnata inimese töövõimet, mitte – võimetust …“. Peas hakkas ühteteist kerima. Mis on minu või minu lapse mõtteviisis küll seni viga olnud, et seda muutma peab hakkama? Jah, meil on diagnoos. Ja siis? Olen kasvatanud oma lapsest tulevase maksumaksja, kes saab ise iseendaga hakkama.  Ok, olin momendil küll paha inimene ja kiskusin selle osa lausest kontekstist välja…

Mõtteviisi muutus? Kas seda on võimalik nii lihtsalt teha? Kelle mõtteviisi muutus?

Kindlasti on siin inimesi, kes loevad ka mu tütre blogi ja teavad natuke tema tegemistest. Kuna elu tahab elamist ja inimene vajab tööd, siis selgeks tuleb õppida amet. Leal on taskus pehme mööbli restauraatori paberid. Tööd otsides aga põhiline nõue, mille otsa sai põrkuda … vaja aktiivset suhtlemisoskust. Kurb. Ja ometigi on restauraatori töö see, mida talle teha meeldib. Egas siis pead norgu saa lasta. Tuleb õppida juurde veel mingi amet ja selleks sai pagar. Ohjah … ralli läks lahti siis, kui oli vaja praktikakohta leida. Nüüd küsingi uuesti, kelle mõtteviisi muuta? Põhiline põrkumiskoht oli praktikakoha leidmisel praegu ERIVAJADUS.

Praktikakoha leidsime. Leidus koht, kus ei tehtud sellest erivajadusest numbrit. Oluline on just see, et anti võimalus.  Ei kleebitud silti külge, ei visatud sind teisele poole aeda. Teoorias räägitakse võrdsetest võimalustest. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon artikkel 23 punkt 1: igaühel on õigus töötada ja vabalt valida elukutset … . Ega ma tegelikult enam ei jaksagi vihastuda või siis pead norgu lasta selle pärast, kui isegi võimalust ei anta. Pigem olen kurb selle pärast, et pingsalt hoitakse silmaklappe oma silme ees. Julgust peab olema nende klappide tagant välja piiluda. Praegu on küll seis selline, et peame „tavalise“ inimesena häbi tundma sellepärast, et sellise ärevushäirega inimene on meist kõigist väga palju kordi julgem.

Ehk aimate ise, kuhu kulus mu aeg. Eks ikka sellele, et olla tugiisikuks oma lapsele ja aidata tal praktikakohta leida. Tänud kahele toetajale, kel tegelikult puudub igasugune kohustus meie pärast rabeleda.

Arvo Valton

Kui mõtleme üksnes enesele, eraldume maailmast. Kui mõtleme üksnes maailmale, laguneme koost.

Signe

Laoriiulis: http://www.vooremaa.ee/toovoimereform-auto-ehitamist-ei-saa-alustada-velgedest/    ja   http://www.vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon

http://valikulinemutism-lea.blogspot.com.ee/p/mis-on-valikuline-mutism.html    Lea blogi

Miks päike kollane on?

„Miks päike kollane on?“

„Kollane? Ma ei tea“

„Kas kuu magab päeval?“

„Mh, vist“

„Miks rohi on rohelist värvi?“

„Ah? Mis sa küsisid?“

„Kas koerad mõtlevad?“

„Ah“

„Millal suvi tuleb?“

„Mh“

„Miks lilled õitsevad?“

„Mh“

„Päike paistab“

„Mh“

„Kuuled sa mind?“

„Mh“

Ja…

„Millal külla tulete?“

„Ma ei tea“

„Kas aega leiad?“

„Ah, mis sa küsisid?“

„Kuidas läheb?“

„Mh“

„Kas sa kuuled mind“

„Mh“

„Kuuled?“

„Mh, mis sa ütlesid?“

„Kuule, miks sa mind tähele ei pane? Ma olen täitsa olemas“

„Aaaa“

„ Ma räägin sinuga ju“

„Ja siis?“

„ Nii ei ole viisakas“

„Aga kuskohast ma seda teadma peaksin, sina kasvatasid mind. Sa ei ole mind õpetanud. Kui küsisin su käest, millal suvi tuleb, siis vastasid mh. Ma arvasin, et nii asjad käivadki“.

Istume suure aja oma elust ekraani ees ja teeme oma tähtsaid asju. Oleme eeskujuks oma lastele. Jah, on aegu ja asju, kus peab ekraani vahtima, aga leidkem aega tegeleda ka oma lastega. Arvan, et vähesed on sellest pahest priid.

Lihtsalt mõtteks ….

Signe