Olen Teile viimasel
ajal pajatanud ainult endast ja oma käekesest. Kogu selle jama taustal pole ma
tegelikult niisama jalad seinal saanud vedeleda.
Leidsin ühe kahe
aasta taguse artikli. Seal oli üks lause „Sotsiaalministeeriumis
seatud eesmärk muuta mõtteviisi ning hinnata inimese töövõimet, mitte – võimetust
…“. Peas hakkas ühteteist kerima. Mis on minu
või minu lapse mõtteviisis küll seni viga olnud, et seda muutma peab hakkama? Jah,
meil on diagnoos. Ja siis? Olen kasvatanud oma lapsest tulevase maksumaksja,
kes saab ise iseendaga hakkama. Ok, olin
momendil küll paha inimene ja kiskusin selle osa lausest kontekstist välja…
Mõtteviisi muutus? Kas
seda on võimalik nii lihtsalt teha? Kelle mõtteviisi muutus?
Kindlasti on siin
inimesi, kes loevad ka mu tütre blogi ja teavad natuke tema tegemistest. Kuna elu
tahab elamist ja inimene vajab tööd, siis selgeks tuleb õppida amet. Leal on
taskus pehme mööbli restauraatori paberid. Tööd otsides aga põhiline nõue,
mille otsa sai põrkuda … vaja aktiivset suhtlemisoskust. Kurb. Ja ometigi on restauraatori
töö see, mida talle teha meeldib. Egas siis pead norgu saa lasta. Tuleb õppida
juurde veel mingi amet ja selleks sai pagar. Ohjah … ralli läks lahti siis, kui
oli vaja praktikakohta leida. Nüüd küsingi uuesti, kelle mõtteviisi muuta? Põhiline
põrkumiskoht oli praktikakoha leidmisel praegu ERIVAJADUS.
Praktikakoha
leidsime. Leidus koht, kus ei tehtud sellest erivajadusest numbrit. Oluline on
just see, et anti võimalus. Ei kleebitud
silti külge, ei visatud sind teisele poole aeda. Teoorias räägitakse võrdsetest
võimalustest. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon artikkel 23 punkt 1: igaühel on
õigus töötada ja vabalt valida elukutset … . Ega ma tegelikult
enam ei jaksagi vihastuda või siis pead norgu lasta selle pärast, kui isegi
võimalust ei anta. Pigem olen kurb selle pärast, et pingsalt hoitakse
silmaklappe oma silme ees. Julgust peab olema nende klappide tagant välja
piiluda. Praegu on küll seis selline, et peame „tavalise“ inimesena häbi tundma
sellepärast, et sellise ärevushäirega inimene on meist kõigist väga palju kordi
julgem.
Ehk aimate ise, kuhu kulus mu aeg. Eks ikka sellele,
et olla tugiisikuks oma lapsele ja aidata tal praktikakohta leida. Tänud kahele
toetajale, kel tegelikult puudub igasugune kohustus meie pärast rabeleda.
Arvo Valton
Kui mõtleme üksnes enesele,
eraldume maailmast. Kui mõtleme üksnes maailmale, laguneme koost.
Signe
Laoriiulis: http://www.vooremaa.ee/toovoimereform-auto-ehitamist-ei-saa-alustada-velgedest/ ja http://www.vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar