reede, 26. jaanuar 2018

Tuisk ja libe tee

No ma mõtlesin, et paneks kirja oma tubliduse. Oma arust olin väga tubli. Nii, ja kuskohas? Ikka tuisusel maanteel sõites 😊 ei, ma ei sõitnud kraavi, ausõna 😊 Minu jaoks on tuisuga sõitmine ekstreemsport. Teadjad teavad, milline on minu käe ja minu omavaheline koostöömudel 😊 Sellepärast on ka halvad teeolud minu jaoks ekstreemsport. No esiteks imestan ma alati neid rallijaid, kes minust mööda rallivad. Kui tee on libe-libe-libe, sulbine ja lisaks tuul kah sellne, mis kõrge auto kõikuma paneb, siis ei suuda ma kuidagi arendada kiirust 90 kilomeetrit tunnis 😊 Sõidan vastavalt teeoludele, sest oluline on jõuda sihtpunkti. Teiseks ... sama, mis esiteks ja kolmandaks, sama mis esiteks 😊 Tallinn-Tartu maanteele jõudes oli nautimiseks sõna otseses mõttes lumekeeris. Pärast uudistest lugesin õnnetustest Tallinn- Tartu maanteel ... 😡

Palun olgem ettevaatlikud, liikleme vastavalt teeoludele.
Turvalist liiklemist!


Signe 

reede, 19. jaanuar 2018

Kuidas ennast tunda ...

... kui manustatava tee kogus on pöördvõrdelises seoses lõõride läbilaskvuse ja aevastamise intensiivsusega? No näedsa, suutsin üle hulga saja aasta haigeks jääda, olin selle tunde totaalselt ära unustanud. Arvasin, et olen õppinud õigel ajal asjale pihta saama, kui tõbi tahab tulla ja vormistada kiiremas korras vasturünnak. Seekord läks natuke teisiti. Suutsin töö juures oma pisikese kabineti korralikult pisikuid täis aevastada. Mis siis muud, kui et tuleb ennast ravima hakata. Teed läks ohtralt sisse, mida rohkem seda tarbisid, seda hullemaks aevastamine muutus. Nojah, ega ma kade ka polnud (ettevaatust, nüüd tuleb alkoholireklaam), lisasin teele ka Jägermeistrit. Lisaks muudele ravimitele kuulus menüüsse põdrasamblatee. Olete proovinud? Hehe 😊 See on ikka päris hullu maitsega asi. Ühesõnaga, täielikult raisus olemine. Vaatasin aknast õue ja tundsin nukrust. Väljas oli fantastiline ilm pildistamiseks ja ma ei suutnud mõelda muud kui et tahan magada, sest magada ei saa, kuna lõõrid ei käi läbi. Ja kui õnnestubki mingil moel tukastama jääda, siis ärkad selle peale, kui tunned kuidas nina seest kõditab.

Huh


Signe

reede, 12. jaanuar 2018

Mõttepaus

Kui laps kasvab liiga kiiresti, siis on vaja minna poodi ning osta parajamad riided. Ja et midagi saada, tuleb minna suurde kaubanduskeskusesse, sest ilma proovimata ei saa ning hea hind on ka oluline. Suures linnas suures poes jälgisin inimesi. On see tarbimishullus, on see vajadus, on see ajatäitmine, kvaliteetaeg? Igatahes suutsin häda pärast paarist poest läbi hüpata ja vajalikud asjad saada, õnneks ei pidanud väga palju otsima. Asjad käes, siis minekut. Hirm tuli peale, et muutun samasuguseks massiks.

Keskmine laps kinkis mulle jõuludeks raamatupoe kinkekaardi, realiseerisin selle raamatuks. Jõudsin lugemisega lehekülg 79 ja jäin toppama, sest tekkis mõttepaus. Linnaskäik ja inimeste jälgimine kaubanduskeskuses segunes selle mõttepausiga. Carl Gustav Jung oma „Analüütilises psühholoogias“ räägib kollektiivsest mitteteadvusest. „Kollektiivses mitteteadvuses te olete teisest rassist inimesega identne, ... „(C.G. Jung, lk 79). Et kui oled kuskil kellegi hulgas, siis oled mingil moel selle hulgaga samasugune.

On olemas ju ütluski: ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes oled sina.

Mina oma mõttepausist sain üle, saan nüüd edasi lugeda raamatut. Kahjuks Teile ma seda tekkinud mõttepausi lahti seletada ei osanud. Luban, et ei kirjuta enam nii keerulistest asjadest 😉

Järgmise keerulise asjani 😉

Signe


 Laoriilulis Carl Gustav Jung „Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika“ 2017

reede, 5. jaanuar 2018

Lihtne ja keeruline

Kõige keerulisem on lihtne asi, no see on teada ammu, aga ühel päeval nii öelda avastasin uuesti. Tegelikult teemat enam ei mäleta, millest see avastus tuli. Täna avastasin vastupidist, kõige lihtsam on keeruline asi. Miks nii? Mis asjad on tavaliselt keerulised? Probleemide lahendamised, konfliktolukorrad ja kõik muu selline. Ütlete, et need ongi keerulised. No mingis mõttes jah. Aga teate, keeruliseks lähevad nad siis kui algne põhjus on unustatud, meelest läinud. Kui lapsed omavahel tülli lähevad, siis emana jõuad sa neid lahendama alles siis, kui nad sinu juurde „kaebama“ tulevad. Konflikti lahendamine on keeruline, sest astud ju mängu poole pealt. Üks räägib ühte ja teine teist. Kui nii teevad, siis on isegi hästi, tegelikult kui hakkad asja tuumani trügima, siis ega nad ei oskagi täpselt kirjeldada, millest siis see tüli alguse sai. Toimub „kaklus“ nii öelda „kakluse“ pärast. Oh, ärge nüüd arvake, et mu lapsed ainult kraaklevad ja kaklevad omavahel, eks nad mõnikord nagistavad jah. Me kõik teeme seda, sest inimestena oleme erinevad, mõistame asju erinevalt ja tõlgendame olukordi-inimesi nii öelda omast vaatenurgast. Kui oma lapsi „maid“ jagamas vaatan, siis näen, ega me täiskasvanud pole paremad. Tihti on ju mingi erimeelsuse tekkides meil puudus oskusest olukorda mõistlikult lahendada ja just sellepärast, et kui juba sõneluseks läheb, ununeb see, miks läks sõneluseks. Lumepalli veerema lükates kasvab see suuremaks. Kõrvalvaatajana laste kraaklemist vaadates saan öelda: aitab, see piisavalt suur pall, et lumememme ehitada.

Erimeelsused tuleb lahendada, aga ära tülitse tülitsemise pärast vaid räägi selgeks erimeelsus.

Signe


Laoriiulis mu oma kolm last 😊