Lihtne ja keeruline

Kõige keerulisem on lihtne asi, no see on teada ammu, aga ühel päeval nii öelda avastasin uuesti. Tegelikult teemat enam ei mäleta, millest see avastus tuli. Täna avastasin vastupidist, kõige lihtsam on keeruline asi. Miks nii? Mis asjad on tavaliselt keerulised? Probleemide lahendamised, konfliktolukorrad ja kõik muu selline. Ütlete, et need ongi keerulised. No mingis mõttes jah. Aga teate, keeruliseks lähevad nad siis kui algne põhjus on unustatud, meelest läinud. Kui lapsed omavahel tülli lähevad, siis emana jõuad sa neid lahendama alles siis, kui nad sinu juurde „kaebama“ tulevad. Konflikti lahendamine on keeruline, sest astud ju mängu poole pealt. Üks räägib ühte ja teine teist. Kui nii teevad, siis on isegi hästi, tegelikult kui hakkad asja tuumani trügima, siis ega nad ei oskagi täpselt kirjeldada, millest siis see tüli alguse sai. Toimub „kaklus“ nii öelda „kakluse“ pärast. Oh, ärge nüüd arvake, et mu lapsed ainult kraaklevad ja kaklevad omavahel, eks nad mõnikord nagistavad jah. Me kõik teeme seda, sest inimestena oleme erinevad, mõistame asju erinevalt ja tõlgendame olukordi-inimesi nii öelda omast vaatenurgast. Kui oma lapsi „maid“ jagamas vaatan, siis näen, ega me täiskasvanud pole paremad. Tihti on ju mingi erimeelsuse tekkides meil puudus oskusest olukorda mõistlikult lahendada ja just sellepärast, et kui juba sõneluseks läheb, ununeb see, miks läks sõneluseks. Lumepalli veerema lükates kasvab see suuremaks. Kõrvalvaatajana laste kraaklemist vaadates saan öelda: aitab, see piisavalt suur pall, et lumememme ehitada.

Erimeelsused tuleb lahendada, aga ära tülitse tülitsemise pärast vaid räägi selgeks erimeelsus.

Signe

Laoriiulis mu oma kolm last 😊