Inimene. Meedia

Raivo Palmaru on öelnud „ … inimesed ei või uskuda mida iganes, sest meie tõekspidamistel on tagajärjed – neist sõltuvad meie valikud ja otsused, millest omakorda johtub tegevus.“.(Pärast tõde tuleb reaalsus, lk 221, 2011) Miks seekord selline algus mõttelao riiulis? Püüan arutleda eelmises postituses kirja pandud sõnale „kuldne keskmine“ üle.

Mis on meedia? Laias laastus võib öelda, et meedia on vahend, mille kaudu jõuab informatsioon meieni ehk siis toimub kommunikatsioon. Mis on informatsioon? Sellele sõnale on palju tõlgendusi, toon Teieni M. Bucklandi ühe versiooni, ehk siis tegemist on protsessiga, mis tähistab info edastust, informeeritust ja inimese teadmiste seisundi muutust. Nüüdisaegses ühiskonnas on meedia info paljundaja, ta on võti osaleva ja end valitseva keskkonna juurde (Meedia ja demokraatia, Palmaru). Mis see teooria kõik nüüd siia puutub? Kui inimesed informatsiooni ei saa, siis tekib küsimusi. Vastusteta asjad ei ole head.

Kipume olema elus need „kuldsed keskmised“, teeme seda, mida meilt oodatakse või arvame meilt oodatavat. Sel mõnel kuldsel keskmisel võib olla väga häid mõtteid, kuid kui saatjaks on mõtteviis „ah, mis nüüd mina“, „see ei sobi, sest teised ei arva nii“, „mis teised minust mõtlevad“, siis raamidest me välja ei astu. Võtame näiteks valimised. Millest lähtume oma valikutes? Mõelge hoolega järele. Paljud süvenevad antavatesse valimislubadustesse? Kas mõtleme, on need reaalsuses toimivad, loogilised? Või valime lihtsalt isiku, sest ta oskab meid „ära rääkida“?  Imetlusest? Võimalusi on kui palju. Vaatame kõige pealt enda „kapsaaeda“, meie volikogu on meie endi, valijate nägu ja mitte kellegi teise.  Loe Palmaru ütlust uuesti, oluline on see, et meie tõekspidamistel on tagajärjed. Valikutest ja otsustest tuleneb tegevus. Aga sellest sõltub juba see, millises keskkonnas me elame, elama hakkame. Valijana mõtle oma valikute peale. Valituna ei anta sulle piiramatut võimu, vaid kohustust esindada oma valijat. Oma valijat esindades ei saa jääda ainult sellele suhtlustasandile, mis oli valimishetkel. Teadmisi tuleb pidevalt täiendada ehk siis aktiivselt suhelda oma valijaga.

Valitule: Kommunikatsioon on oluline. Kui otse suhelda ei oska ja taha, kasuta meediat.

Valija: mõtle, mida mina saan teha, et asjad paraneksid.

Signe

Mõttelao riiulis artikkel „Pärast tõde tuleb reaalsus“ ja „Meedia ja demokraatia“ Raivo Palmarult

Mida me tahame?

Nii nagu meri ei püsi muuli piirides, vaid ronib üle kivide, nii on ka inimesi, kes ei püsi kindlates piirides. Ühiskonna poolt on paika pandud kindlad käitumisnormid ja reeglid. Seadustega on reguleeritud paljutki, sest muud moodi ei saagi. Inimesi on ju igasuguseid, ka väga halbasid kahjuks. Kõike ikka teha ei või, mingid piirid peavad olema.

Mis saab aga siis, kui sa ronid üle „normaalsuse“ piiri mõnel teisel moel? Kui sa ei ole „asjalik“ sellisel moel, nagu sinult oodatakse? Halvimal juhul oled tõrjutute hulgas. Parimal juhul võetakse sind kui värskete ideede genereerijat ja elluviijat, kõik sõltub keskkonnast, mis antud momendil sinu ümber eksisteerib.

Meid koolitatakse kõikvõimalikul moel. Haridus on kohustuslik ning me peame õppima teatud asju. Meist vormitakse inimesed, kes vastaksid ühiskonna ootustele. Meist saavad kuldsed keskmised, kes oma ametites teevad kuldset keskmist tööd. Kõik toimib suurepäraselt. Ja kui siis juhtub tulema keegi, kes ei vasta sellele keskmisele tasemele, mis me siis temast mõtleme? Kui tema mõtte-ja tegutsemiskäik meile ei sobi, siis lükkame ta eemale, sest meie rahulik elu saab rikutud. Ta on segaja.

Kõige lihtsam on elus olla see keskmine.

Kas me ikka teame mida tahame? Kas olles see keskmine, elame äkki liiga tänases päevas? Tulevik meid ei huvita, sest tähtis on minu rahulolu siin ja praegu? Sellised mõtted tekkisid, kui üritasin endale restarti teha. Esitasin ka küsimuse, kas restart ikka toimus ja tekkis ka vaidlusi minu pooliku kirjutise üle. Üle muuli laiutav meri sai meelega pildiks pandud, sest alati pole võimalik takistada mõne teise „normaalsetes“ piirides olemist.

Piiridega või piirideta?

Seekordsele mõttele andis tõuke  Äripäevas ilmunud Janek Mäggi arvamusartikkel „Hallo, Eesti. Maga välja.“ http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/08/19/janek-maggi-halloo-eesti-maga-valja

Signe

Diktaator

Mul on kodus diktaator.

Kes see selline on? Piiramatu võimu kehtestanud kitsa ringkonna toel valitseja. Kas oskate nimetada mõnda diktaatorit? Mul tulid esmalt kohe meelde Hitler ja Stalin, aga ka Julius Caesar, Mao Zedong, Hussein, Castrod. Ja neid on veel. Kui me kaugemasse ajalukku läheme, siis diktaator oli ametikoht Rooma Vabariigis. Ametisse nimetati diktaator sõjalise hädaohu korral. Kes rohkem teada tahab, see uurib ajalugu.

Jajah, mul on kodus diktaator ning ma ei mõista, kuidas õnnestus tal kehtestada piiramatu võim, lisaks keski/miski toetab teda, et ta suudaks valitseda. Olen püüdnud vastu hakata, mõne võitluse/lahingu olen ka võitnud, kuid tundub, et sõda kui selline pole veel lõppenud. Ta on salakaval ja õel. Suudab allutada mind totaalselt enda kontrolli alla.

Eile näiteks tahtsin õmblusmasinaga ainult mõned õmblused teha. Millegi pärast lõppes see minu jaoks kehvasti. Pidin taluma diktaatori füüsilist jõudu. Sama seis on siis, kui mul on vaja autoga sõita. Keset sõitu tahaks lihtsalt kõva häälega karjuda, jäta mind rahule, kaua võib. Veel hullem, kui pean roolis olema mitu päeva järjest, siis tundub see piiramatu võim piiramatupiiramatupiiramatu. On hetki, kus minu diktaator suudab mu tuppa kinni naelutada, sest ma lihtsat ei saa temaga hakkama. Ta ei lase mul keskenduda loetusse, jälgida uudiseid, segab mu mõtteid ning takistab teksti trükkimist.

Karauul ütleks. Ma ei mõista, kuidas üks „rikkis“ käsi võib elu nii pahupidi pöörata. Käis korra paranduses, sai korda. Aitäh sõbranna, et minuga sõitsid. Tuli uus jama järgmisse kohta, siis käis käsi juba sanitaarremondis. Aitäh head inimesed, kes mind kooli-koju sõidutasid ning muul moel toda ühekäelist aitasid. No ja nüüd on siis kolmas jama, olen ootel, mis siis seekord ette võetakse. Aitäh kaaskannatajatele, kes peavad taluma krooniliste valude käes vaevlevat inimest.

See käsi on omandanud mu elus diktaatori rolli. Mida paganat ta mulle öelda tahab?

Ajalugu on näidanud seda, et iga diktaatori võim saab kord otsa. Halb ei jää kestma.

Positiivsust ja usku häädusesse

Signe

Restart

Istun ja mõtlen, et mis nüüd saab, peaks nagu midagi kirjutama? Mitte et mul mõtted otsas oleks, vaid neid on nii palju erinevaid peas, et tekkinud on segapudru ehk siis keegi on sahtlid korrast ära ajanud. Midagi on vaja olnud otsida ning mõned asjad on tõstetud valesse sahtlisse. Et neid kõiki üles leida, tuleb sahtleid koristama hakata  ja asjad oma kohale tagasi panna.

Tegelikult ei ole asi nii hull, nagu kirjeldasin. Hullem? Parem? Jätan Teie otsustada. Aegajalt kipub tempo minema „lolliks“ kätte. Samas see ei häiri mind. On asju, mis tuleb lihtsalt ära teha. On kohustusi, millest ei saa üle ega ümber. Võtan seda kui kogemust, uut teadmist, ka uusi tuttavaid, elamusi, tähelepanekuid. Need on tegelikult need momendid, kust tuleb ka inspiratsioon kirjutamiseks, kuigi jah, hetkeks tekib tunne, et nüüd on kõik peas segamini.

Mõnikord tuleb „juhe seinast välja“ tõmmata, et värskendada ennast ja oma mõtteid. Tegin seda korraks. Maalt ja hobusega nagu ma olen, külastasin esmakordselt elus spaad. Jajaa. Mitte kõik inimesed tänapäeval pole sellistest kohtades käinud. Proovitud, nähtud, kogetud. Lähemalt ma sellest ei muljeta, sest töötades ise klienditeenindajana ei jätnud „professionaalne kretinism“ mind maha. Üldine elamus on siiski positiivne.

Nüüd siis lükkan uuesti vaikselt hoo sisse ja hakkan „asjalikuks“. Kes on asjalik inimene? Tegelikust arvestav, tegelikkusest lähtuv inimene. Realist.

Lugesin oma kirjutatu uuesti üle. Tekkis küsimus, kas „restart“ ikka toimus? Vat selline mõtisklus seekord.

Signe

Võimalus?

Me anname teile võimaluse.

Seekord ma ei saagi Platonit tsiteerida, ma ei leidnud midagi. Viimaste postituste taustal ma muud ei näe, kui ainult selle härra ütluseid. Seekord kasutan Einsteini ütlust „Raskustes peitub võimalus“. Raskused elus on sellised asjad, mis mõjuvad meile väga erinevalt. Paljud meist tegelikult tunnevad ja tunnetavad raskust kui võimalust? Kui miskit juhtub, siis kipume ju mõtlema, et miks just minuga? Aga just sinuga, kellega siis veel? Seegi on tegelikult laenatud mõte kelleltki, kuid ma ei mäleta kellelt. Andestage mulle mu mittemäletamine. Raskus, see ongi võimalus. Sa kas õpid sellest või mitte. Enamuses me ei õpi. Vaevleme oma negatiivses olemises, et miks just minuga.

Me anname teile võimaluse. Lause, mis öeldi mu lapsele, 80% töövõimetule kui ta käis koolis vestlusel. Koju sõites jalutas öeldu häirivalt mu peas ringi. Kes praegu kellele võimaluse andis? Eelmine kool oli hoopis vastupidise suhtumisega. Jah tulge, see on meie võimalus ning nad näitasid, et on innovaatilised, teadlikud tänapäeva ühiskonna väärtustest, neis oleks justkui sees olnud kirg teha hästi, paremini ja väga hästi.

Innovatsioon – mis see on? Mitmeti mõistetav. Minu jaoks uued ideed, mõtted, lähenemised; oluline on just oskus piire liigutada. Pigem aga kipume olema oma piirides ning mugavuses kinni. Nii on lihtsam. Aga kes see ütles, et kerge peab olema?

Nihuta palun piire, oled ise pärast õnnelik, et seda tegid

Signe