Aasta

Aasta vahetub peagi. Kas peaks tegema sellest kokkuvõtte? Proovin. 

Mis ma siis teinud olen? Eks blogilugeja teab, sest ühte ja teist olen pajatanud ka oma tegemistest lisaks mõtete ladumisele. Kiikasin oma aasta mõtteid, millised need siis on olnud. Kõige loetum postitus blogis räägib tütre valikulisest mutismist ja tundest kui ei suutnud enam vaiki olla. See kurbuse tunne, kui sinu aastatega saavutatu tahtis käest kaduda; edusammud, mille nimel on vaeva nähtud, kippusid käest libisema ja seda ainult sellepärast, et kõik arvavad, et nad teavad kuidas on kõige õigem, ise tegelikult teemasse ei süvene .... Madalseisu saime lahendatud, me ei anna lihtsalt alla. Kui soovid aidata, siis esmalt mõtle, ega sa oma tegutsemisega asju hullemaks ei tee. Uuri enne palun, mis on oluline ja millist abi tegelikult vajatakse. 

http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/01/ei-saa-mitte-vaiki-olla.html

Sellel aastal tuli blogisse ka üks proua, kel nimeks Kükametsa Maali. Ta käib küll harva, kuid sellegipoolest avaldab ta aegajalt oma vanainimese mõtteid. Aga mitte ainult, Maali tuli koos aruteluga haldusreformist ja utilitarismist. Utilitarismi kohta on hea raamatu kirjutanud Igor Gräzin. Sügisel lehest  ühte Gräzini arvamuslugu lugedes kirjutas ta ka Kükametsast. See selleks. https://www.ohtuleht.ee/843250/igor-grazin-haldusreformi-probleemid-alles-algavad

 http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/04/miks-on-nii-ja-mitte-teisiti.html

Vaieldamatu lemmik on Teile olnud postitus mu tütre piltidest. Aitäh.

http://siisimotteladuja.blogspot.com.ee/2017/07/maris-joonistab.html

Kiire ülevaade minu tegemistest ka siis selle aasta jooksul. Aasta 2016 lõppes minu jaoks sellega, et olin kipsis. Uue aasta algus tähendas taastumist, mis aga ei läinud hästi. Selleks, et käsi uuesti mingil määral toimesse saada, tähendas tüsistuste likvideerimst ning seejärel taastusravi. See tähendab omakorda seda, et kõike ma enam vasaku käega teha ei saa, pean koormustega ettevaatlik olema, motoorika on narrivõitu ja noh aegajalt suudab see käsi mul ikka kopsu üle maksa ka tõmmata, kui näiteks maha pillatud toorest kanamuna peab koristama hakkama. Oma endisele ametile pidin nägemist ütlema.

Kevadel, mis kevadel, ikka suve hakul panin selga ilusa kleidi ning käisin tõin koju paberi, mis anti tasuks kolme aasta töö/õppimise eest. Omandasin sotsiaaltöötaja kutse ning sügisel alustasin antud valdkonnas ka tööd. 

Ainus asi, millega ma rahul ei ole, on see, et pole saanud kaamerat kätte võtta niipalju kui varasemalt. Mõnusaid kolamisi ja looduspilte olen saanud vähe teha. See eest olen sattunud mõnele üritusele, kus on saanud teha mõned klõpsud. Lisaks väsis mu vana "seebikarp" enne ühte tähtsat sündmust, kus pidin olema "operaatoriks" ja õhtujuhiks ning muretsesin uue "seebikarbi". Uue masina tundma õppimiseks aega ei olnud .... vaatamata sellele saab uue "seebikarbiga" viis pluss pilte.

Aasta on olnud mitmekesine. Olen kohanud, tuttavaks saanud väga paljude uute inimestega. Saanud uusi mõtteid, kogemusi, teadmisi. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen seda – et kui vähe ma tegelikult tean. Aga seda, mida ma tean – jagan ka Teiega.

Tänud kaasaelajatele!

Kaunist aastavahetust!

Signe

Kaunist jõuluaega!

Ma ei taha kirjutada suuri sõnu. Püüan väljendada suuri tundeid - armastage oma lähedasi. Hoidkem üksteist, hinnake seda mis meil on, väärtustage hetki koos laste, vanemate, sõpradega - inimestega, kes on meile tähtsad ja keda me kiiretel aegadel võibolla kipume ära unustama. Kallistage, öelge hea sõna, olgem olemas.

Armastusega

Perekeskset jõuluaega Teile!

Signe

Küsimuste esitamine

Ega sa salatid ei soovi? Aaa, eee, tänan, ei soovi.

Ega teil kliendikaarti ei ole? Mida? On ikka.

Ma tegin salatit, ega te seda kaasa ei soovi, saaksin panna? Ei, tänan, vist ei soovi.

Sa vist täna minu juurest läbi ei saa hüpata? Kas tahad siis, et tulen või ei tule? Ma ei saa su küsimusest aru.

Ma ei tea, kuidas peaksin küll vastama küsimustele, kui minult küsitakse küsimus moel, kus on sees sõna EI. Vastus on juba küsimusse sisse kirjutatud ju. Ma siis tõesti ei soovi, ei ole, ei saa. Üritan viisakas olla 😊.

Poleks mõelnud sellise asja peale, kui sel nädalal poleks juhtunud kuulma eitavas vormis esitatud küsimusi.

Kas salatit soovid? Lause lühem ja mõistetavam. Vastus ei või jaa. Aga jah, kui soovid et külalised sinu salatit ära ei sööks, siis küsi eitavalt 😊 sel juhul on lootust, et seda ära ei sööda 😊.

Palun kliendikaarti või küsimusena: kas teil on kliendikaarti?

Ehk oli nädal lihtsalt selline? Aga jälgin tähelepanelikumalt, kuidas me küsimusi esitame 😊 😉

Signe

MIDA TEHA EI TOHI?

Ükspäev oli meil kodus arutlusel põnev teema. Teate, ma sain jupimaad targemaks. Kuidas käituda mingites erinevates olukordades? Tavaliselt me teame, mida me teha tohime ja siis teeme seda. Mõnikord ei tea ka, mis me siis teeme? Näiteks kui pannil õli põlema läheb? Kas tead, mida teha? Haarad kopsikuga vett ja tahad kustutada? Kas tead, et sedasi teha ei tohi! Miks? Sest siis tekkib plahvatus ja tuli paiskub kõikjale laiali. Sellises olukorras on kõige tähtsam see teadmine, mida sa teha ei tohi ja kui tead, mida teha tohid, siis on asjad kontrolli all. Oma teadmisega just mitte teha tohtimisest võime pääseda kõige halvemast.

Kas Te olete mõelnud, et tegelikult enamus inimesi teavad, mida mingites olukordades teha ja neid inimesi, kes omavad teadmist sellest, mida teha ei tohi, on märgatavalt vähem. Mõtle mõnele igapäevasele olukorrale.

Keegi inimene lamab tänaval. Sa astud mööda, sest arvad, et joodik, sul ei ole teadmist, et tegelikult sai inimene insuldi. Sa ei tohi teha otsust arvamise põhjal!

Näed poes emaga agressiivselt käituvat last – hurjutad emaga, et too pole osanud oma last kasvatada. Jälle arvad, sa ei tea, et sellel lapsel on diagnoos....

Minu elust näide: lapsel on valikuline mutism. Väga paljud inimesed on andnud nõu teha just midagi sellist, mida antud diagnoosiga TEHA EI TOHI. 

Jne ... jne ... ma ei too rohkem näiteid.

Me teame, mida teha on vaja. Vähe on neid inimesi, kes teavad, mida teha ei tohi.

Mida sina tead?

Mina küll praegu mõtlen, kas ma tean, mida nii mõneski olukorras teha ei tohi.

Signe

Arvan või tean?

Alustan seekord sellega, millega eelmisel korral lõpetasin, sest see jäi kummitama. Palju teeme oma elus otsuseid selle põhjal, et me arvame asjast nii? Vestlesin ükspäev endise töökaaslasega ja ta ütles, et teatud söögikohas krooniliselt antakse talle väiksem lihatükk kui mehele. Vastus on tegelikult ju lihtne, üldise arvamuse kohaselt söövad mehed palju liha ja naised järavad salatit. Kõik oleks ju korras, aga kui mina tahan ikkagi saada suuremat lihatükki kui mees, miks siis jagatakse ports arvamuse põhjal, mitte ei küsita minu käest? Kui küsid, siis saad ju teada! Ja teadmise põhjal tehtud otsus ei tee osapooltele pahameelt. Lihtne ju?! Tegemist on suhtlussituatsiooniga. On`s meil siis oskust omavahel suhelda? Millised meie suhtlussituatsioonid välja näevad? Oskame ka vastaspoolt kuulata, asjasse süveneda ja siis kaasa rääkida? Paistab, et siit koorub välja uus teema, millest kunagi kirjutada.

Mina arvan, et päike on punane. Kas keegi vaidleb vastu?

Mina tean, et päike on kollane. Vastuargumente?

Mina tean, et minu orhidee hakkab kohe õitsema.

Sina arvad, et mul ei ole orhideed.

Mina arvan, et võin öelda sulle loll.

Mina tean, et halvasti teisele ütlemine on inetu.

Mina arvan, et parim vaba aja tegevus on sport.

Mina tean, et igal inimesel on oma lemmiktegevus vaba aja veetmiseks.

Signe

Loen ja imestan. Ei, tegelikult ei imesta

Jah, ma loen ja ei suuda ära imestada. Imestama paneb inimese mõttekäik. Eks ikka see laineid löönud Barbi Pilvre mõttekäik maainimestest.

Ma kah maainimene. Millegipärast muretsen hoopis sellepärast, kas pääsen liiklema kui on vaja linna arsti juurde minna või siis oma töölesõidu marsruudi pärast, kas tee on libe või mitte – pean ise sõitma, ühistransporti lihtsalt pole sinna suunda. Muretsen, kas jõuan-saan apteegis käidud. Muretsen ka sellepärast, mismoodi üldse saab arstil käidud. Muretsen ka laste hariduse pärast. Muretsen, sest erivajadusega laps peab väga kaugel koolis käima. Muretsen paljude lihtsate igapäevaasjade pärast. Ainus, mille pärast ma ei muretse, on too kodulähedase jooma kättesaadavus. Veel vähem pakub mu elu mulle aega, raha ja võimalust selle kraami järele Lätti minna.

Sildistamine.

Kuskohast tulevad sildid?

Eelarvamustest.

Mis on eelarvamus?

See on hoiak, kus tegelikkusega pole mingit pistmist.

Mis õigusega .... ma parem ei küsi.

Miks tekkivad eelarvamused? Sest me ise kuulume kuhugi. Ja see sildistatud pool kuulub ka kuhugi. Seekord siis nimetusega maaelu elav inimene. Hoiak ja tegelikkus. Silt on jagatud hoiaku põhjal, tegelik olukord on nägemata.

Kas sa arvad või tead, et maainimese elu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses?

Signe

Laoriiulis: Tõnu Lehtsaar „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“

ja

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/barbi-pilvre-kui-maaelu-seisneb-kodulahedases-joomises-ja-mugavas-suitsupopsimises-olekski-ehk-parem-kui-tuhjenev-eesti-jaaks-loomadele?id=80240686

Maali ja õunapuu köögi akna taga.

Maali istub oma köögis. Tal on ajast aega olnud köögilaud akna all, nii hea on seal istuda ning vaadata õuele. Õunapuu on talve ootel. Seal paremal oli kunagi suur lillepeenar. Maali ei jaksa enam kevadel omale lillepeenart teha, lilleilu jääb vaatamata.

Naabrinoored käisid poes ja tõid seekord ise Maalile leiba. Maali ei jaksa enam niipalju käia, aina viletsamaks läheb see olemine. Aga Maali ei muretse enda pärast. Muretseb naabrinoorte pärast. Neil on raske ja ikka ja alati leiavad  Maali jaoks aega, uurivad poodi minnes, kas tuled ka või toome midagi.

Aeg. Kuhu see aeg lennanud on? Maali on elus nii mõndagi näinud. Kas see möödunud aegade meenutamine, ons sellel mingi tähendus? Peab vist hakkama mõtlema homse päeva peale, sest naabrinoored ei jaksa muidu varsti sedasi enam.

See õunapuu on ainus, mis alles jäänud. Siia majja tulles sai aeda neid vist oma kümme istutatud. Nüüd on jäänud köögi akna all olev puu. Selle all on pink, kus kevadest sügiseni hea istuda ja mõtteid mõlgutada. Talvel ja külmal sügispäeval peab leppima köögiaknal olemisega.

Noored, vanad. Meenutused, kui Maali noor oli ja õunapuid istutas, nüüd ainult rõõm oma ainsast allesjäänud õunapuu vaatamisest.

Seal kuskil metsaveerel elab Maali ja mõlgutab oma mõtteid ...

Signe

Vanad asjad

Lapsel oli vaja ükspäev kooli kaasa võtta üks vana asi, pereajalooga seotud vana asi. Jäin hätta. Mul ei ole sellist asja majas. Ja ei ole sellepärast, et minu elu ajaloos on sündmus, kus ajalooga seotud perereliikviad võeti ära. Mälestuseks on tänaseks vaadata ainult varemetes maja.

Aga mulle meeldivad vanad asjad. Mul on kodus üks kastike, kus on peale kirjutatud „ajalugu“. Sinna olen pannud mõned enda tehtud asjad, ehk need kunagi saavad olema „pereajalooga“ seotud asjadeks. Olen sinna pannud ka mõned sugulaste antud asjakesed, mis on pika ajalooga. Need on kindlas kohas.

Ajalugu meeldib mulle. Oma pereloo olen uurinud välja nendesse aegadesse, mille kohta kirjalikke andmeid leidub. Olen leidnud tänu sellele uurimisele sugulasi kuskilt ja ka kaugelt. Geneaoloogia on väga huvitav.

Kui me ei tea midagi oma minevikust, kus siis teame kes me üldse oleme?

Mis on see sinu vana asi, mida alles hoiad?

Signe

NAISED ROOSA TÖÖRIISTAKOHVRIGA

Pesumasin ei funka, pesu vajab pesemist. Meespool remondib autot ning auto näeb üpriski lombakas välja ehk siis vajaks karkusid liikumiseks. Abiväge pole loota. Naised otsivad roosa tööriistakohvri välja. Õnneks on vennaraas vaba, keda jõumeheks appi kutsuda. Ja üleüldse, tegelikult pääsesin suuremast jamas, mehekäed tegid remondi ära.

Möödub päev. Laps hüüab vannitoast emmet appi, vett ei tule dušist. No selge, peaaegu et mäletan, mis remontida vaja oli. Kraamime välja roosa tööriistakohvri ja asi saab korda.

Möödub jälle üks päev. Laps helistab sõbranna juurest, et emme, pesumasin laseb sealt ja sealt vett läbi. Juhendan natuke. Laps marsib koju, võtab roosa tööriistakohvri ja läheb.

Hea kohver, sinder. Mulle meeldib kui asjalikult mehed selle kohvriga ringi käivad, ei saa ühtegi tööriista vedelema jätta, sest naine näeb ja saab seejärel olema kurja või kõva häälega inimene.

Uh, vägevad naised majas. Vähemalt olen õpetanud meie maja naisi käsitlema asju roosast tööriistakohvrist 😊

Signe

Loomingulisus

Oleme me loovad? Jah, igaüks omal moel. Mõni on millegipärast loomingulisem, kui teine. Mõni oskab kohe asjadele lahendusi leida, uusi ideid välja pakkuda, läheneda teemale mõne huvitava nurga alt. Ja ometigi oleme inimesed ühel moel.

Miks mõni suudab? Eks olen natuke mõelnud selle peale. Oma elus olen olnud majanduslikult väga kitsastes oludes. Aga elada oli vaja. Sellises hädaolukorras pidin oma pea nii mõnigi kord korralikult tööle panema. Hoian senini oma „ajaloo“ kastis alles lapsele õmmeldud kilepükse. Kõigil teistel lastel olid kilepüksid, minu lapsel mitte ning alatasa oli ta isuga märg. Õnnetuseks läks ühel päeval mul vihmavari katki ja nii, et mingil moel seda parandada polnud võimalik. „Kaltsu“ hulka oli kogunenud erinevaid jopede imeväikseid jääke, millest midagi tegelikult teha polnud võimalik. Aga mina õmblesin nendest jääkidest ja vihmavarjust lapsele kilepüksid. Kas piiratus teeb meid loomingulisemaks?

Samuti meeldib mulle „sattuda“ aruteludesse, kus teema algab millestki ning lõpptulemus pole etteennustatav. Tihtipeale võib selliste arutelude tulemusel jõuda mõne probleemi lahendamisel fantastiliste tulemusteni. Loomingulisus? Tegelikult ei ole ju nendes aruteludes midagi uut, igal inimesel on arutlusel oleva teema kohta miski oma kogemus või arvamus ning koostööd oskavad inimesed suudavad need erinevad arvamused kokku miksida ühtseks ideeks. Sina tead midagi, tema teab midagi, meie teame midagi, mina tean midagi. Ja me ei pruugi olla käsitletava teema eksperdid.

Piiratus võib olla tee vabadusele.

Loomingulisus võrdub vabadus. Vaba hing leiab loovaid lahendusi.

Mõtisklemist.

Signe

Kadunud? El ole

Üks küsib, teine ka ja kolmas, kas oled kadunud, kas ta on kadunud, kus Signe panite. Olen olemas, täitsa alles, lihtsalt liikumistrajektor natuke teistsugune ja toimetused tegemisel. Kes teab, see teab.

Mida tähendab sõna „kaduma“? EKI armas koht, annab seletused: teadmata paika sattuma – ma ei ole teadmata paigas. Eestis arvatavasti polegi selliseid teadmata paikasid? Või on? Või siis lakkama nähtav olemast – pole sellist imerohtu leiutatud, mis inimese nähtamatuks teeks. Olen jätkuvalt lihast ja luust inime 😊😊.

Momendiks jah on kadunud minule iseloomulikud kirjutised, sellised kergelt vimkaga ja mitmetasandilised, aga eks olen ennegi kirjutamisega pausi pidanud. Ma pole kirjanik, kes tähtaja pääle raamatu valmis vorbiks 😊. Kirjutan pigem erinevatest mõtetest, ja kui aus olla, ega nedest mõtetest puudus ei ole, lihtsalt mõned asjaolud natuke segavad. Asi ei ole ainult ajaplaneerimises, mõned teist teavad, et olen vasaku käega hädas olnud ja tegelikult sellele ka parimat abi saanud. Aga pean leppima sellega, et lapitud asi on lapitud ning praegusel moel autoga sõitmised ei ole sellele käele meeltmööda. Nii et arvuti taga teksti trükkimine, oh ... üritan kodus sellest viilida. Natuke peab ju taastumise ja puhkamise võimalust ka jätma.

Oh pagan, jälle ma virisen ja kirjutan negatiivsetest asjadest. Huvitav, kas mingi kriis vanusega seoses? Võiks ju kirja panna mõned mõtted kuldsest sügisest, hommikusest ilusast udust või viimastest sügisestest lilledest.

Nautige sügist, ilus on ju 😏

Signe

Õelus

Natuke sellest, miks tuleb aegajalt ennast tagasi tõmmata. Tütar otsustas blogi pausile panna, sest Eesti inimene on õel. Mitte lihtsalt õel, vaid üliõel. See on elu, reaalne elu. Ma ei saa aru sellest, kuidas sellised inimesed oma „maitsva“ tunde sees „hapuks“ ei lähe? Ja kui lähevad, ega siis haput lõhna ise ei tunne, on ju ütluski selle kohta: oma s....haisu ei tunne. See õeluse tase tegelikult näitab, milline on meie suhtumine erivajadustega inimestesse. Ja see on masendav. Erivajadusega inimene ei nõua erikohtlemist vaid aktsepteerimist ja arvestamist selle eripäraga. Ära sõida oma „teadusega“ sajaga selga, sest tihtipeale jääb sinu „teadus“ väga kehvakesele tasemele.

Niipalju kui on inimesi, on erinevaid mõtteid, tundeid, tegemisi, ütlemisi. Inimestena nõuame aga, et minuga tuleb arvestada. Oma häält teeme kuuldavaks igal moel ja nõuame õigust. Õiguse nõudmise juures jätame kõrvale ühe pisiasja: egas me juhuslikult enda kõrval olevale inimesele liiga ei tee. Me ei hooli sellest, sest see pole minu asi. ... aga süüd oskame pärast küll näha, kui see meie kõrval olev inimene ei tee nii öelda minu tahtmist mööda. Egoism.

Muu tegevus, mis selle blogi teemaga seotud on, ei lähe pausile. Tekkinud olukord annab lihtsalt mõtteid juurde ja paneb aju tööle, kuidas väljapääsmatutest olukordadest ikkagi välja pääseda.

Olen ka egoist. Ma ei jätnud antud teema kohta arvamust enda teada.

Anname hingetõmbepausi õelutsejatele 😉

Signe

Sotsiaalne mobiilsus, peamised probleemid Eestis

Sotsiaalse mobiilsusena võib mõista ükskõik millise inimtegevuse poolt konstrueeritud nähtuse liikumist ühelt sotsiaalselt positsioonilt teisele. On kaks põhilist sotsiaalset mobiilsust. Horisontaalse mobiilsuse all mõistetakse indiviidi liikumist ühest sotsiaalsest grupist teise, mis asub samal tasemel, näiteks liikumine babtistlikust metodistlikusse kogudusse, ühest perest teise lahutuse ja kordusabielu korral. Liikumine toimub ilma märgatava sotsiaalse staatuse muutumiseta. Vertikaalse sotsiaalse mobiilsuse all mõistetakse olukorda, kus indiviid või objekt liigub ühest sotsiaalsest kihist teise. Sõltuvalt liikumise suunast eristatakse tõusvat või langevat mobiilsust (Сорокин, 1991, lk 373).

Eesti regionaalolukorda iseloomustab suurenenud siseränne, kus koondutakse linnapiirkondadesse paremate töö-, õpi- ja eneseteostusvõimaluste pärast (Eesti regionaalarengu ... , 2014, lk 8), kuna majanduses on peale Eesti taasiseseisvumist investeeritud eelkõige Tallinna linna ja sadamatesse (Raagmaa, 2002). Kahe rahvaloenduse andmed näitavad, et linnapiirkondade rahvastikus on suurem just nooremaealiste ja naiste osatähtsus (Eesti regionaalarengu ... , lk 8). Maalt linna lähevad just aktiivsed ja andekad noored, kes ei ole eluaseme omandamisega veel seotud (Raagmaa, 2002). Maaelanikkond vananeb. Kirjeldatud probleem töötab aga hoolivama kogukonnaidee vastu (Wilken, 2016 a, lk 10).

Tööga seotud mobiilsus on Eestis oluliselt suurenenud (Eesti inimarengu ..., 2014-2015, lk 107), seda nii riigisiseselt kui välisriikide suunal. Rohkem kui kolmandik Eesti hõivatutest töötab elukohast erinevas omavalitsusüksuses või pendeldab tööle välisriiki. Eestisiseselt toimub pendeldamine enamasti maalt linna (ibid., lk 100). Üheks põhjuseks kodust mittelahkumiseks on sotsiaalne võrgustik, sugulussuhted ja emotsionaalne side kodukohaga ning seda vaatamata sellele, et pikkade vahemaade läbimine vähendab perekonna ja sõpradega veetmise aega (ibid., lk 105). Üheks põhjuseks läbida pikki vahemaid on motivatsioon teha karjääri, leida oskustele sobivaim rakendus või tasuvam töö, säilitades samal ajal turvaline, rahulik ja ilus elukeskkond maal (Tööjõu siseriikliku ... , 2011, lk 20).

Eesti ühiskonnas on osa inimeste potentsiaal alakasutatud: nad kas lahkuvad Eestist või jäävad väärtuste loomisest kõrvale ja tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna. Seega ei suudeta täielikult rakendada haridust Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamiseks (Eesti inimarengu ... , 2014-2015, lk 133).

Laoriiulis: Eesti inimarengu aruanne. (2014-2015) link eelmises postituses

Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020. (2014). http://www.fin.ee/regionaalareng-ja-poliitika

Raagmaa, G. (2002). Eesti regionaalne ja kohalik areng globaliseeruvas maailmas. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-5/eesti-regionaalne-ja-kohalik-areng-globaliseeruvas-maailmas/

 RAKE. (01. november 2011. a). Tööjõu siseriikliku mobiilsuse uuring.  (tänaseks ei leidnud enam veebist)

 Wilken, J.-P. (2016 a). Sotsiaaltöötaja kodanikuühiskonnas. Mõtisklusi sotsiaaltööst, 9-11.

Сорокин, П. А. (1991). Человек. Цивилизация. Общество . Москва: Политиздат

Kõik, teema lühidalt lahatud.

Signe

Kaasamine ühiskondlike arengute taustal

Kaasamine on kodanike ja huvirühmade informeerimine, nendega konsulteerimine ning huvirühmade osalus otsustusprotsessis. Huvirühmade teavitamist tegevustest ja otsustest tagasisidet eeldamata nimetatakse informeerimiseks. Konsulteerimise puhul on tegemist kahepoolse suhtega, kus ühiskonnaliikmed saavad arvamust avaldada ning ettepanekuid teha. Osalus on partnerlus osapoolte vahel (Kaasamisvormid - ülevaade ... , 2005, lk 5).

Iga piirkonna areng on sõltuvuses selle inimkapitali kvantiteedist ja kvaliteedist. Üheks iseloomustavaks kriitilisemaks probleemiks Eesti jaoks on rahvaarvu vananemine ja kahanemine, samuti rahvastiku ebaühtlane regionaalne paiknemine. Need tegurid on põhjustanud maapiirkondades sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Tekkinud on negatiivne vastasmõjude spiraal, kus majanduslike võimaluste ja sotsiaalsete teenuste vähesus on põhjustanud elanike lahkumise maapiirkondadest, mis omakorda halvendavad piirkonna konkurentsivõimet. Teenuste pakkumine kohapeal on läinud kulukamaks ning nende kättesaadavus on vähenenud (Maaelu arengu ... , 2011, lk 24). Nende arengute taustal võib kasutada J.-P. Wilkeni öeldut: „Uus aeg nõuab uutmoodi spetsialiste“. Avaliku raha vähesus paneb mõtlema ressursside suunamisele ja vastutusele, mis omakorda sunnib rõhku panema sotsiaalsete sekkumiste tõhususele. Üheks arengusuunaks on ka heaoluriigi üleminek osalusriigiks, juhindudes kodanikuühiskonna ideest (Wilken, 2016 a, lk 9).

„Säästev Eesti 21“ on seadnud omale eemärgid, milleks on kultuuriruumi elujõulisus, heaolu kasv, sidus ühiskond, ökoloogiline tasakaal. Sidusa ühiskonna kolme alaeesmärgina on nimetatud sotsiaalne kaasatus, regionaalne tasakaal ning tugev kodanikuühiskond (Säästev Eesti 21, 2005).  Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020 soovib ühtlustada piirkondliku arengut, kus iga piirkond panustaks oma eripärale ja tugevusele ning arendustegevus peab tuginema kohaliku ja piirkondliku tasandi initsiatiivile ja algatusele. (ibid., lk 4). Kohalikud algatused hoolivate kogukondade poolt on sotsiaaltöötajatele üheks võimaluseks haavatavate inimeste sidumisele kogukonnaga. Sotsiaaltöötajad saavad toetada hoolivate kogukondade arengut ning nende kestlikkust (Wilken, 2016 a, lk 11).

Eestis valitseva majandusliku liberaalsuse kontekstis on inimesed sageli pandud omavahel võistlema, et olelusvõitluses saaksid tugevamad ja elujõulisemad peale jääda (Raig, 2010). Samas on selline mõtteviis vastuolus liberaalsete põhimõtetega: kõigile võrdsed võimalused (ibid.). Eesti areng sellisel tasandil on kaasa toonud ebvõrdsuse nii sotsiaalses kui majanduslikus sfääris (Lauristin & Vihalemm, 1998). Madala sotsiaalse sidususe põhjusena võib välja tuua Eesti regionaalse tasakaalustamatuse, mitmete elanikkonnarühmade jõudmise sellisesse olukorda, millest tagasitulek aktiivsesse ellu on raskendatud, kolmanda sektori vähene suutlikus ühiskonna huvide esindamisel (Eesti inimarengu ... , 2014-2015, lk 69).

Ühtekuuluvustunne ja koostöö tekib kõige kergemini omasuguste vahel. Samas võib siin tekkida negatiivne väljund, et toimub vastandumine erinevate gruppide vahel (Lauristin, 5/2010), näiteks aktiivse kogukonna ja võimu vaheline vastuseis. Samuti võib võimu liigne sekkumine sotsiaalse kapitali loomisse selle arengut hoopis takistada, kus teatud grupi eelistamine võib kodanikuühendused viia omavahelistesse liigsetesse konkureerimisprotsessidesse (Eesti kogukondade ... , 2014, lk 11). Siinkohal on sotsiaaltöötajal võimalus toetada kogukondade arengut ja kestlikkust, pöörates tähelepanu haavatavate inimeste sidumisele kogukonnaga (Wilken, 2016 a, lk 11). Olla nii kaasamise korraldaja, erinevate eluvaadete vahendaja kui ka „tõlgi“ rollis. Olles oma töös ekspert, tajudes probleemide sisu, peab ta suutma eri osapooltele selgeks teha erinevad elunägemused ning tõsta otsustajate silmis nad väärtustatud ja mõistetava partneri tasemele (Lauristin, 5/2010).

Laoriiulis: Eesti inimarengu aruanne. (2014-2015). https://www.kogu.ee/tegevus/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/

 Maaelu arengu aruanne. https://vana.emu.ee/koostoo/eesti-maaelu-arengu-aruanne/

Lauristin, M. (5/2010). Sotsiaalne kaasatus võitluses vaesusega. Sotsiaaltöö, 20-23.

Lauristin, M., & Vihalemm, P. (1998). Postkommunistlik siirdeaeg Eestis: Tõlgendusvõimalusi. http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101631

 Raig, I. (16. aprill 2010. a). Liberaalse majanduse viletsus Eestis. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/liberaalse-majanduse-viletsus-eestis/

Säästev Eesti 21. https://riigikantselei.ee/et/saastev-areng

Wilken, J.-P. (2016 a). Sotsiaaltöötaja kodanikuühiskonnas. Mõtisklusi sotsiaaltööst, 9-11.

... teema jätkub...

Signe

Sotsiaalne kapital Putnami käsitluses

Sissejuhatuseks: Sotsiaalse sidususe tahud.

Sotsiaalne sidusus, määratletud kui ühiskonna omadus, väljendub ühiskonnaliikmete omavahelistes suhetes. Nende suhete omavaheline seotus käsitleb sotsiaalset sidusust kolmes erinevas võrdselt olulises võtmes: sotsiaalne kaasatus, sotsiaalne kapital, sotsiaalne mobiilsus. Sotsiaalne kaasatus tähendab inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus. Sotsiaalset kapitali kõige üldisemalt saab kirjeldada kui inimsuhete kvaliteeti. Sotsiaalne mobiilsus on indiviidide või sotsiaalsete gruppide horisontaalne või vertikaalne liikuvus erinevate tasandite ja ühiskondlike struktuuride vahel (Trumm, 4/2012, lk 26-27).

Sotsiaalne kapital

Ühiskond, mida iseloomustab üldistunud vastastikune seotus, on  tõhusam kui umbusklik ühiskond (Putnam, 2008, lk 19). Sotsiaalse sidususe lahtimõtestamiseks sobib Putnami teoreetiline lähenemine, mis keskendub sotsiaalsele kapitalile kogukondlikus ühiskonnas. Sotsiaalse kapitali mõistet saab kirjeldada kui inimeste sellised suhted teistega, mida ta saab tulemuslikult kasutada ning üle kanda ka teisteks kapitali liikideks (inimkapitaliks, aineliseks kapitaliks) (Leif, 2011).

Putnami käsitluses käivad mõiste „sotsiaalne kapital“ alla võrgustikud, normid ja sotsiaalne usaldus, mis hõlbustavad tegutsemist. Sotsiaalsel kapitalil on nii kollektiivne kui individuaalne aspekt. Inimesed loovad oma huvide esindamiseks sidemeid. Putnami väitel arvukate sidemetega inimene ei pruugi kehva sidemete võrgustikuga ühiskonnas olla sugugi nii produktiivne kui inimene hea sidemete võrgustikuga ühiskonnas. Samas väheste sidemetega inimene võib heade sidemete võrgustikuga ühiskonnas kasu lõigata (Putnam, 2008, lk 18). Putnami sõnul suure sotsiaalse kapitaliga ühiskonnas on lihtsam elada – vähene kuritegevus, sotsiaalne funktsioneerimine, töö efektiivsus. Eristatakse siduvaid, sildavaid ja ühendavaid sidemeid. Siduvad suhted on inimestel omasugustega. Siduv sotsiaalne kapital sobib hästi spetsiifilise vastastikuse seotuse soodustamiseks ja solidaarsuse tugevdamiseks (ibid. lk 21). Sildav kapital seob suhteliselt nõrgalt omavahel sarnase positsiooni, kuid erineva tausta ja huvidega inimesi, moodustades erinevate gruppide vahel silla. Ühendavad sidemed on inimestel teiste sotsiaalsete rühmade esindajatega (Trumm, 4/2012, lk 26). Ühiskondlik usaldus on kogukonnale väärtuslik vara, kuid siis ja ainult siis, kui see on garanteeritud (Putnam, 2008, lk 137).

Laoriiulis: Kalev Leif (2011) Vabadus, võrdsus ja vendlus ning liberaaldemokraatliku riigi üleilmastumine http://www.vikerkaar.ee/archives/12522

Putnam, R. D. (2008). Üksi keeglisaalis.

Trumm, A. (4/2012). Noored ja sotsiaalne kaasatus http://www.praxis.ee/tood/noorteseire/sotsiaalne-kaasatus/

....teema jätkub....

Signe

Üks ütleb, teine naerab

H, 8.a: "Emme, kus käelapakud on?" 
Emme pidi kohe mõtlema, mida laps tahab.
(pajakindad)

Kasvataja: "Kas sa sõid kõik kartulivahvlid korraga ära?"
H, 9.a: " Ei, ükshaaval."

L: "Mmmm, kookos on üks maailma parimaid asju"
H, 9.a: "Ei, on veel paremaid ... "
L: "Nagu näiteks?"
H: "Kanasupp!"

Panin H-le kooliriideid valmis, H, 10.a. tuli riietuma. Emme: "Oota, ma annan püksid ka kohe." "Aga sa oled juba pannud" näitas H. "Selge, ma ei mäletanud, et juba panin" vastasin. "Aga sa oled vana ka juba" arvas H. ?????? No selge siis.

H vaatas köögilaual olevat ananassi: "Heh, meil on Käsna-Kalle maja".

Kui juuksed on pikad, siis on nad madalad. Kui juuksed on lühikesed, siis on nad kõrged. H, 11.a. Ma ei saanud loogikale enne pihta, kui pildi pealt näidati.

H ja M mängivad vana juures lauamängu ja H-le satub küsimus, kes on "Kevade" autor. "Oskar Kala" kõlab vastuseks. Mis sa ikka kostad, suund on ju õige. Lõpuks jõuame Lutsuni ka ikka. Kodus küsin üle kontrolliks, et kas jäi ikka autor meelde. "Kilu".

Vat nii seekord.

Signe

Loetud raamatust kaks sõna ...

Inimesi on mitmesuguseid. Aga kas olete tähele pannud, et sõbralikkust on mitmesugust. Kui palju olete kohanud siiralt sõbralikke inimesi? Neid, kelle sõbralikkus tuleb südamest? Kui tihti tuleb silmitsi seista naeratusega, tegelikult teadmata, et sinult hoopis tahetakse midagi saada?

Lugesin Joe Navarro raamatut „Ohtlikud inimtüübid“. Ei, ma ei hakka siin tegema ümberjutustust ega lühikokkuvõtet, lihtsalt panen paberile paar mõtet. „Maailmas on kahte tüüpi inimesi: sellised, kes su tassi täidavad, ja sellised, kes selle tühjaks joovad.“ – Joe Navarro. Oskus on valida enda ligidusse inimesi, kes seda tassi täidavad, suurem oskus on ära tunda neid, kes su tassi tühjaks joovad.

Navarro on välja toonud neli erinevat isiksuse tüüpi, kes on ohtlikud: nartsissistlik, emotsionaalselt ebastabiilne, paranoiline ja kiskjatüüp. Millal nad ohtlikud on, selleks soovitan raamatut lugeda. Raamat pole lihtsalt mitte ainult hariv, vaid annab ka iga tüübi kohta küsimustiku, kuidas neid ära tunda. Samuti on õpetussõnu, mis teha, kui sellised inimesed sinu ligidusse satuvad – põgene.

Kes on nartsissist? Selle teada saamiseks soovitan lugeda ka sellist raamatut, nagu Jorma Myllärniemi „Nartsissism“. Nartsissisti jaoks on empaatia võõras, ta on ülbe ning peab ennast teistest paremaks.

Emotsionaalselt ebastabiilne inimene on ülitundlik, pirtsakas ja nõudlik, ta ei suuda piiri pidada, manipuleeriv.

Paranoiline inimene on ülimalt kahtlustav, hirmunud ja salatsev, samuti iseteadlik, vaidlushimuline ja vihkamisaldis, ta kogub haavumisi ja kannab vimma.

Kiskja – külm, tundetu, kalkuleeriv, kontrolliv, vähese kontrollivõimega, ei mingit järelmõtlemist ja palju kihusid.

Need on mõned märksõnad huvi tekitamiseks raamatust. Mõnusat sirvimist ja lugemist, see on lihtsalt ja huvitavalt kirjutatud ja nii mõnedki teadmised tuleb sealt teadmiseks võtta.

Tahtsin kirja panna paari mõtet raamatu kohta, aga ma ei teinud seda 😊. Parem loe ise.

Signe 

Hirm

Hirm on üks huvitav asi, mida me mõnikord endale ei teadvusta ning ei mõtle, miks see hirm on meis tekkinud. No lihtsalt on mingi asja vastu hirm ja kogu lugu, kas pole sellist tunnet? Kas hirm on emotsioon või tunne? Millalgi varasemalt kirjutasin, mis vahe on emotsioonil ja tundel. Emotsiooni on reeglina segatud teised inimesed, emotsioon haarab kogu keha ja emotsioon paneb meid tegutsema. Tunne on isiklik asi. On hirm siis emotsioon võin tunne? Pigem emotsioon, aga ta võib olla ka tunne. Aga jätame peenused psühholoogidele.

Hirmu võib tunda mitut moodi. Mõni hirm võib olla lausa halvav, häirida meie mõtlemist, asjadest arusaamist. Teadmatusest mõne asja suhtes võib tekkida hirm, sest me tahaksime nagu kindlad olla, aga kuna meis on ainult teadmatus, siis tekibki hirm – hirm tundmatu olukorra, inimeste ees. Hirm võib olla ka mõne olukorraga seotud. Mõnele inimesele kohe lihtsalt ei meeldi mõned asjad – no näiteks mulle ei meeldi kõrgus. Siiski ma ronin kõrgele ja võin jääda seal kõrgustes kui halvatu seisma ja ei julge alla vaadata, tekib sõna otseses mõttes „äääää“ efekt.

Ma ei õpeta, kuidas hirmudega toime tulla aga annan mõned ääremärkused. Nagu kirjutasin, hirmu võib pakkuda tundmatus. Tegelikult ei ole asja lahendus keeruline. Oluline on inimeste omavaheline suhtlemine ja just positiivne suhtlemine. Mingid uued olukorrad, või nagu praegu haldusreform – jagagem infot. Kui sa tead midagi, siis jaga oma teadmist ja just väärt teadmist. Tehes seda ähvardavalt või manipuleerivalt, külvad hirmu vaid juurde. Või seesama kõrguse hirm. Tee endaga tööd, võta kõrguste vallutamine ette sammhaaval. Ei ole mina kõrguse kartusest veel jagu saanud, minu saavutused hüppavad seinast seina – kord saan väga kõrgel käidud ja sealsamas mõni päev hiljem ei suuda pooltki sellest kõrgusest vallutada. Õudne enesepiinaja J

Julgust!

Signe

Segadus

Sõbranna kinkis mulle kooli lõpetamise puhul raamatupoe kinkekaardi. Tuuslasin siis netipoes omale põnevat lugemisvara, seda mis mind huvitaks ja sattusin tegelikult hätta. Raamatuid palju, ainult loe ja saa targaks. Ainus mure, mis mul tekkis ... kas ma ikka tahan? Kätte sattus raamatuid, kus aga õpetatakse, kuidas olla edukam, säravam, kuidas jõuda tippu ja mil moel olla motiveeritud. Hetkeks tekkis tõrge, sest ainus mõte, mis pähe tekkis: õpetatakse olema naabrist parem.

Kuidas olla aga õnnelik siin ja praegu ning just seda tehes, mida sa praegu teed? Olla kulgemises, tehes asju, mis on südamelähedased, tundmata süümepiinu selle pärast, et sa ei kuulu nende tõmblejate sekka, kelle elu ülesanne on osta kalleim auto, ilusamad riided, uhkeim maja? Edu, edu, edu ... kas edukas on tõesti vaid see, kelle saavutusi saab lugeda rahas, varanduses?

Omale lugemist leidsin, aga mitte nende raamatute hulgast, kus õpetatakse edukas olema. Filosoofid on põnevamad minu jaoks. Hea, kui mõnikord tõrge tekib, see tuletab meelde, et meil igaühel on käia just oma tee. Muidugi on hea lihtne astuda kellegi sissekäidud rajale. Mõnikord välise hiilguse säras kipume oma väärtused ära  unustama ja kappama pimesi sinna, kuhu teised ees on läinud ...

Kõik ei ole alati selge. Ei peagi olema.

Signe 

Porilomp

Äikesepilved kogusid ja kogusid ennast. Tundus, et ehk läheb mööda ja siis sisuliselt vastassuunast keris pilve ikka väga kiiruga kodu kohale. Jägisin, kas tuua oma kaamera või mitte, no lõppkokkuvõttes jooksin lausa selle järgi, sest kõik käis nii kiiresti. Välku mul pildile saada ei õnnestunud, pigem filmisin seekord, mida ma tavaliselt ei tee. Seisin rõdul ja toetusin vastu aknalauda ja olin kolme sekundiga märg, kaamerast ma ei räägi, objektiiv oli lausa läbipaistmatu. Läksin välja, nagunii kleit tilkus vihmast, vahet pole, kus olen.

Lapsed väiksemad olid, siis peale äikest kamandasin nad porilopi 😊

Vanem tütar liitus peagi minuga vihmases olemises, pläterdasime lombis.

Pärast läksid nooremad ka õue. Sadas aga see ei häirinud neid. Kiikasin üle rõdu ääre, pläterdasid lombis J

Imelik emme? Ei ole. Täitsa tavaline. Mul ei ole probleemi riideid pesta.

Mina: Mul on jalanõud märjad.

V: Miks?

Mina: Ma käisin lombis.

V: Mis sul sinna asja oli 😊?

Jah, mis on ühel 42 aastasel porilompi asja?

Elektrit pole juba mitu tundi. Kell on pool üksteist, väljas ladistab vihma ja lapsed läksid õue. Õues on pime, välk näitab vahepeal valgust ka 😊 õnneks on see eemal. 

Igast hetkest on võimalik leida midagi 😊

Ära kiru ilma, see on selline nagu ta on.

Päikeselist olemist ka vihmas!

Signe

Lennus kogu aeg

Mulle meeldib lugeda paberajalehte. Päevasündmuste ja uudisetga püüad küll kursis olla veebiuudiseid sirvides, lugedes ja vaadates .aga vat ajalehel on mingi oma võlu. Mis siis, et selleks ajaks, kui leht köögilauale jõuab, on mõni uudis minu jaoks juba vana ehk siis nii öelda läbi loetud. Mäletan lapsena, et ootasin kohe seda kellaaega, kui leht postkasti jõudis, et siis sokkis trepist alla joosta ja postkastist ajaleht võtta, see lahti lüüa ning lugeda. Kui mõni ajakiri lehe vahel oli, siis oli tegemist lausa pidupäevaga. Ons siis see harjumus lapsepõlvest?

Igatahes juhtus augusti esimesel nädalal selline lugu, et nädalajagu lehti ootab aknalaual virnas, sest sirvida pole neid aega olnud, uus nädal käimas ..... Ja ega netiväljaandeidki polnud aega, no kui aus olla, siis võimalust kah vaadata. Võib öelda, et lisaks netivabale ajale oli periood ka ajalehevaba.

Perega käisime Saaremaal, muljetamisringist saite lugeda eelmisest postitusest. See oli üks väheseid asju, mis arvutis kiiruga tehtud sai. Nädala lõpul põrutasin koos ühe ütlemata laheda seltskonnaga Vana-Võitu Maapäevale. Kuidas küll sellisesse kohta sattusin? Aegajalt vabatahtlikult erinevates kohtades tasa ja vaikselt toimetades märgatakse sind, see tähendab kui oled andnud korra sõrme siis võetakse lõpuks kõik ja ikka positiivses mõttes. 😉

Maapäevad toimusid 4.- 6. augustil Vana-Võidus Viljandimaal. Kolmeks päevaks oli korraldajate poolt kokku pandud tihe programm. Esimese päeva enne- ja päälelõuna olid tutvusmisreisid küladesse – käisime Vana-Karistes

 Uue-Karistes

ja Rimmu külas

Uue-Karistes tundsin ennast kui koolilaps. No kui teada sain, et meiega vestleb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, siis mõistsin oma tunnet. Tema kõnelusest – teate, ELU käib mööda poeteed siiski. Egas ma ise poleks osanudki sattuda suure tee pealt kõrvale vaatma meite külasid. Meie Eesti külad on ilusad ja inimesed nendes vahvad ja ettevõtlikud. Tuntakse rõõmu väikestest asjadest, luua ilu enda ümber ning eestlasele omaselt toimetades viia elu külas edasi. Kell kolm algas rongkäik Viljandis ja isamaalise kõne pidas C. R. Jakobson Viljandi Kesklinna kooli õuel.

Õhtul oli Vana-Võidus peale avatseremooniat õhtusöök delegatsioonidelt, kus iga maakonna delegatsioon oma laua hea ja paremaga täitis. Oh, vaatasin saarlaste pakutud suitsulestasid ja jätsin maitsemata, sest olin ju just Saaremaalt  tulnud ja ennast lestaks söönud.

Laupäevane päev algas inspiratsioonitunniga, mille moderaatoriks oli Urmas Vaino. Minule jäi märksõnana tallele omavaheline suhtlemine, sest isegi püüan aegajalt targutada teemal – märgakem, suhelgem. Järgnesid teemakojad. Osalesin Ahti Bleive ja Kaja Juuliku poolt läbi viidud teemakojas: „Kogukonna koostöömudelid kohalike omavalitsustega“. Väga sisukas, päevakohane ning uusi mõtteid andev. Päälelõunasel ajal osalesin „Mille peal püsib Eesti küla elujõud – ürgses rütmis" teemakojas. Kaasa tulid minuga märksõnad: teeme koos, oleme koos, perekond, traditsioonid ja laul.

Õhtu  eel toimus pärnade istutamine iga maakonna delegatsiooni poolt.

Eriliseks tegi pärnade istutamise see, et saabus  meie president ja istutas ka oma pärna. President pidas  kõne maapäevalistele. Tuleb vaid tõdeda, et väga hea kõne oli ja esitas ta selle suurepäraselt. Õhtu lõppes simmaniga Untsakate saatel. Teate, ma noor inime, aga polka võttis ikka võhmale küll. Siis kui väsimus võimust võtma hakkas, ei tulnud magama minekust midagi välja, sest Moldova delegatsiooni liikmed oma laulu ja tantsuga köitsid kõik meeled, see oli võimas.

Järgmise päeva hommik algas debatiga „Maaelu arengu suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti?“, mille moderaatoriks oli Märt Treier. Jäin sellest kahjuks ilma, sest osalesin samal ajal maakondade võistumängul „Turvaline küla“. Kuuldavasti oli debatt teravaks läinud. Lõputseremoonial osalesid peaminister Jüri Ratas ja maaeluminister Tarmo Tamm, üle anti Eesti maakogukondade manifest.

Enne kojutulekut saime maitsta meistrite tehtud võileivatorti – 19 tundi tihedat tööd Eesti naistelt. 

Enne kojutulekut ühika poole marssides püüdis üks osalenutest mu kinni ja kostitas suure ja kõva kalliga ning ütles.“Kuni su küla veel elab, elad sina ka, aga mina hoopis ütlen, et kuni mina veel elan, elab mu küla ka“. Natuke edevust on hea!

Olin koju jõudes megaväsinud aga silmad säravad senini.

Sära silmisse!!!

Signe

Muljetamisring. Saaremaa

Tunne oma Eestimaad. Seekord võtsime ette Saaremaa. Oleme küll aastat viis tagasi ringi saarele pääle teinud, aga kuna Muhus ka sugulased, siis osutus valik Saaremaa kasuks. Meil oli aega kaks päeva. Tahtsime minna kahe perega ning selle sobiva aja leidmine ei olnudki nii lihtne. Puhkused on erinevatel aegadel ja minagi vaatamata momendisele kodusele olekule olen suutnud oma aja niimoodi ära planeerida, et puhkamiseks nagu polegi aega 😊. Juba see kahe päeva marsruudi paika panemine oli paras töö. Soov oli palju näha ja võimalikult erinevaid asju. Lisaks pidasin oluliseks nii mõnegi vaatamisväärsuse looga ennast kurssi viia, et oskaksin perele ühte-teist pajatada. Õnneks on olemas härra Google ja lisaks Maps, kus nii mõnegi marsruudi eelnevalt läbi sõitsin.

Peale laevalt maha tulemist võtsime suuna Pädaste peale, sugulastele külla. Sealt lahkudes jäid tee äärde Mäla kalmed.

Tegemist ajaarvamise vahetusse dateeritava kiviristkalmega.

Seejärel suundusime surnuaeda, soov oli onu haual ära käia. 

Võtsime suuna edasi Üügu pangale. See on Muhu suurim pank. Jajaa, ei ole rahapank, see ilus looduses olev pank 😉

Nagu näha, uudistamine võib olla ohtlik.

Sellegipoolest olin julge. Ja tuleb välja, et ma polnud ainuke julge. Üleval uudistajad lihtsalt olid teistmoodi julged.

Kui Muhust ja Saaremaast rääkida, siis ei saa üle ega ümber Väikese väina tammist.

Vaatan ja vaatan seda tammi ning imestan, kuidas küll see liiklus kunagi sellele tammile peale mahtus. Nojah, õnneks polnud enne uue tammi avamist see liiklus nii tihe ka, kui tänasel päeval, kus Saaremaa suvisel ajal vallutanud turistide vool.

Orissaares tegime väikese einepeatuse ja suundusime edasi Maasi maalinna. Otsisin neid maalinnasid, neid on saartel üksjagu ja kas teate ka, miks? Mina tean. Ootan vastuseid 😊😊 Maasi on üks, millest on tänaseks päevaks midagi ka vaadata. 

Kogu selle maanteelõigu peal mööda saare põhjarannikut köitsid mind tee ääres "asjad", mis sundisin lõpuks auto peatama ja pilti tegema. 

Ei saa mööda, üle ega ümber Angla tuulikutest. Kas Teie teate, mis vahe on Hollandi tüüpi tuulikul ja pukktuulikul?

Ööbisime Pidula Forellis. Julgen julgelt seda ka Teile soovitada. Majakesi mitut sorti, kus ööbida, kohapeal saab õhtul fantastilise õhtusöögi ja tellimisel ka hommikueine.

Järgmine hommik algas mul operatsiooniga "Puuk". Õnneks oli vanemal tütrel kaasas pintsetid, et see imepisike elukas kintsust kätte saada.

Kuna olen genealoogiahuviline ja ema isapoolsed sugupuu otsingud viisid Saaremaale "Mustjalga" 😊 siis ajaloolisest huvist käisime surnuaias otsimas esivanemate haudasid. Leidsime Mägisid. 

Kiikasime ära siis ka selle kurikuulsa Karujärve. Ahah, ütleks. Too järv lainetas sel päeval hullemini kui meri.

Sõrve säär. Seal jäi kaldale minust:

Järgmisel suvel pidavat lubatama ka tuletorni, nii et tuleb millalgi uuesti see reis ette võtta.

Tagasi sõites jääb tee äärde Tehumardi. Leidsin sealt metsa alt viinamäe teo 😊 

Kehakinnitust otsisime Kuressaarest, ema kohtus oma ammuse tuttavaga ning siis oli järgmiseks peatuspunktiks Pöide kirik. 

Tollel kirikul pole torni. Kirik on ehitatud kunagiste Pöide ordulinnuse varemetele 14. sajandi keskel, ümber hoone jalutades on seda ka näha, ehk siis tegemist kindluskirikuga. Võimas.

Kuidagi kiirelt läksid need kaks päeva.

Avastamisrõõmu Eestimaal Teilegi!

Signe