Porilomp

Äikesepilved kogusid ja kogusid ennast. Tundus, et ehk läheb mööda ja siis sisuliselt vastassuunast keris pilve ikka väga kiiruga kodu kohale. Jägisin, kas tuua oma kaamera või mitte, no lõppkokkuvõttes jooksin lausa selle järgi, sest kõik käis nii kiiresti. Välku mul pildile saada ei õnnestunud, pigem filmisin seekord, mida ma tavaliselt ei tee. Seisin rõdul ja toetusin vastu aknalauda ja olin kolme sekundiga märg, kaamerast ma ei räägi, objektiiv oli lausa läbipaistmatu. Läksin välja, nagunii kleit tilkus vihmast, vahet pole, kus olen.

Lapsed väiksemad olid, siis peale äikest kamandasin nad porilopi 😊

Vanem tütar liitus peagi minuga vihmases olemises, pläterdasime lombis.

Pärast läksid nooremad ka õue. Sadas aga see ei häirinud neid. Kiikasin üle rõdu ääre, pläterdasid lombis J

Imelik emme? Ei ole. Täitsa tavaline. Mul ei ole probleemi riideid pesta.

Mina: Mul on jalanõud märjad.

V: Miks?

Mina: Ma käisin lombis.

V: Mis sul sinna asja oli 😊?

Jah, mis on ühel 42 aastasel porilompi asja?

Elektrit pole juba mitu tundi. Kell on pool üksteist, väljas ladistab vihma ja lapsed läksid õue. Õues on pime, välk näitab vahepeal valgust ka 😊 õnneks on see eemal. 

Igast hetkest on võimalik leida midagi 😊

Ära kiru ilma, see on selline nagu ta on.

Päikeselist olemist ka vihmas!

Signe