Lennus kogu aeg

Mulle meeldib lugeda paberajalehte. Päevasündmuste ja uudisetga püüad küll kursis olla veebiuudiseid sirvides, lugedes ja vaadates .aga vat ajalehel on mingi oma võlu. Mis siis, et selleks ajaks, kui leht köögilauale jõuab, on mõni uudis minu jaoks juba vana ehk siis nii öelda läbi loetud. Mäletan lapsena, et ootasin kohe seda kellaaega, kui leht postkasti jõudis, et siis sokkis trepist alla joosta ja postkastist ajaleht võtta, see lahti lüüa ning lugeda. Kui mõni ajakiri lehe vahel oli, siis oli tegemist lausa pidupäevaga. Ons siis see harjumus lapsepõlvest?

Igatahes juhtus augusti esimesel nädalal selline lugu, et nädalajagu lehti ootab aknalaual virnas, sest sirvida pole neid aega olnud, uus nädal käimas ..... Ja ega netiväljaandeidki polnud aega, no kui aus olla, siis võimalust kah vaadata. Võib öelda, et lisaks netivabale ajale oli periood ka ajalehevaba.

Perega käisime Saaremaal, muljetamisringist saite lugeda eelmisest postitusest. See oli üks väheseid asju, mis arvutis kiiruga tehtud sai. Nädala lõpul põrutasin koos ühe ütlemata laheda seltskonnaga Vana-Võitu Maapäevale. Kuidas küll sellisesse kohta sattusin? Aegajalt vabatahtlikult erinevates kohtades tasa ja vaikselt toimetades märgatakse sind, see tähendab kui oled andnud korra sõrme siis võetakse lõpuks kõik ja ikka positiivses mõttes. 😉

Maapäevad toimusid 4.- 6. augustil Vana-Võidus Viljandimaal. Kolmeks päevaks oli korraldajate poolt kokku pandud tihe programm. Esimese päeva enne- ja päälelõuna olid tutvusmisreisid küladesse – käisime Vana-Karistes

 Uue-Karistes

ja Rimmu külas

Uue-Karistes tundsin ennast kui koolilaps. No kui teada sain, et meiega vestleb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, siis mõistsin oma tunnet. Tema kõnelusest – teate, ELU käib mööda poeteed siiski. Egas ma ise poleks osanudki sattuda suure tee pealt kõrvale vaatma meite külasid. Meie Eesti külad on ilusad ja inimesed nendes vahvad ja ettevõtlikud. Tuntakse rõõmu väikestest asjadest, luua ilu enda ümber ning eestlasele omaselt toimetades viia elu külas edasi. Kell kolm algas rongkäik Viljandis ja isamaalise kõne pidas C. R. Jakobson Viljandi Kesklinna kooli õuel.

Õhtul oli Vana-Võidus peale avatseremooniat õhtusöök delegatsioonidelt, kus iga maakonna delegatsioon oma laua hea ja paremaga täitis. Oh, vaatasin saarlaste pakutud suitsulestasid ja jätsin maitsemata, sest olin ju just Saaremaalt  tulnud ja ennast lestaks söönud.

Laupäevane päev algas inspiratsioonitunniga, mille moderaatoriks oli Urmas Vaino. Minule jäi märksõnana tallele omavaheline suhtlemine, sest isegi püüan aegajalt targutada teemal – märgakem, suhelgem. Järgnesid teemakojad. Osalesin Ahti Bleive ja Kaja Juuliku poolt läbi viidud teemakojas: „Kogukonna koostöömudelid kohalike omavalitsustega“. Väga sisukas, päevakohane ning uusi mõtteid andev. Päälelõunasel ajal osalesin „Mille peal püsib Eesti küla elujõud – ürgses rütmis" teemakojas. Kaasa tulid minuga märksõnad: teeme koos, oleme koos, perekond, traditsioonid ja laul.

Õhtu  eel toimus pärnade istutamine iga maakonna delegatsiooni poolt.

Eriliseks tegi pärnade istutamise see, et saabus  meie president ja istutas ka oma pärna. President pidas  kõne maapäevalistele. Tuleb vaid tõdeda, et väga hea kõne oli ja esitas ta selle suurepäraselt. Õhtu lõppes simmaniga Untsakate saatel. Teate, ma noor inime, aga polka võttis ikka võhmale küll. Siis kui väsimus võimust võtma hakkas, ei tulnud magama minekust midagi välja, sest Moldova delegatsiooni liikmed oma laulu ja tantsuga köitsid kõik meeled, see oli võimas.

Järgmise päeva hommik algas debatiga „Maaelu arengu suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti?“, mille moderaatoriks oli Märt Treier. Jäin sellest kahjuks ilma, sest osalesin samal ajal maakondade võistumängul „Turvaline küla“. Kuuldavasti oli debatt teravaks läinud. Lõputseremoonial osalesid peaminister Jüri Ratas ja maaeluminister Tarmo Tamm, üle anti Eesti maakogukondade manifest.

Enne kojutulekut saime maitsta meistrite tehtud võileivatorti – 19 tundi tihedat tööd Eesti naistelt. 

Enne kojutulekut ühika poole marssides püüdis üks osalenutest mu kinni ja kostitas suure ja kõva kalliga ning ütles.“Kuni su küla veel elab, elad sina ka, aga mina hoopis ütlen, et kuni mina veel elan, elab mu küla ka“. Natuke edevust on hea!

Olin koju jõudes megaväsinud aga silmad säravad senini.

Sära silmisse!!!

Signe