Emotsioonidest

Tahaks natukene kirjutada emotsioonidest, mitte ainult positiivsetest vaid ka negatiivsetest emotsioonidest meie elus, sest ühtviisi tähtsad on mõlemad. Mis on emotsioon? See on reaktsioon, olgu see siis hirm, kurbus, rõõm, mis tekib meil mingi sündmuse tulemusena. See sündmus võib olla näiteks kooli lõpetamine, meid valdab rõõm ja see väljendub meie naeratavas näoilmes, rahulolus. Peale ootamatu komplimendi või kingituse saamist tabab meid üllatus – ka see on emotsioon ning meie kehakeelest võib välja lugeda üllatust. Peale mingit kurba sündmust võib meid tabada hirm, kurbus  ning meie ilme räägib meie eest. Need on emotsioonid, mida me peita ei suuda. Aga kas me peaksimegi peitma oma emotsioone? Ei.

Tegelik elu koosneb positiivsest ja mis seal salata, ka negatiivsest. Ja me vajame kõiki neid emotsioone. Ei ole võimalik olla lõputult rõõmus, julgust peab olema tunnistada endale ka teinekord viha, sest kuidas oskad sa muidu aru saada õnnetunde väärtusest? Olles kurb, koged kes on su sõbrad. Ja sa rõõmustad nende sõprade olemasolu üle. Ei tasu peljata negatiivset emotsiooni välja näidata. Ära peida oma kurbust, las sõbrad näevad  seda, ja teised ka. Sest kui tegeliku emotsiooni proovid peita, võid katki minna. Üritades maha salata negatiivset emotsiooni, ei ole siiras ka sinu pärastine püüe näidata positiivset emotsiooni. Ära mõista mind valesti, ma ei palu sul tujukas olla – tujutsemine, see on tühjast tüli kiskumine. Emotsioon on aga reaktsioon millelegi. Ära häbene neid. Ja õpime neid õigesti välja elama. Tahtmata endale tunnistada endale oma negatiivset emotsiooni ning püüdes seda alla suruda võime saavutada hoopis vastupidise efekti – oled maruvihane, agressiivne, kiuslik. Aga see ei ole juba hea.

Kardan, et see läks keeruliseks Sinu jaoks. Mis vahe on üldse emotsioonil ja tundel? Emotsioon on reaktsioon, mis haarab kogu keha ning see emotsioon paneb meid tegutsema. Emotsiooni on segatud teised inimesed. Sa annad emotsioone teistele edasi ning saad neid teistelt ka tagasi. Tunded on sinu isiklikud asjad. Tunne – see on alati olemas.

Tunnista endale oma emotsioone ja ära häbene neid. Õppides neid tunnistama õpid iseendaga hakkama saama.

Signe

Silmaklapid me silme ees

Mu tütar tegi ükspäev postituse fb-s, kas keegi tahab temaga kinno tulla. Mitte keegi ei vastanud, isegi ei laikinud. Tütrel on valikuline mutism, ta on selle diagnoosiga elanud 13 aastat. Aja jooksul on asjad paranenud, tema suhtlusring on laiemaks läinud. Viimati saime kiita ka psühhiaatrilt, et tal on neid inimesi päris palju, kellega häälega räägib. Oleme vaeva näinud, tütar on väga laia silmaringiga ja mõistab maailmaprobleeme ja maailma oma vanuse kohta väga suurelt. Ka oma blogi valikulise mutismi kohta tegi ta selleks, et teadvustada laiemalt antud diagnoosi. Sellest blogist on leitud jõudu, on tulnud meeldivaid tänusõnu. Kõige tähtsam on see, et kellelgi on sellest blogist abi olnud.

Tütar oli kurb.

Mina olin kurb.

Lea igatseb juba ammu, et teda ei vaevaks selline mure, nagu valikuline mutism. Ta tahaks leida uusi sõpru.

Me ei suutnud kumbki oma kurbust peita. Ja mul on hea meel, et Lea otsustas näidata oma pettumust ja negatiivseid tundeid avalikult. Ta tundis ennast mõttetu ja tühja kohana, oli kurb olukorra üle, et miks on nii raske leida uusi sõpru. See et ta on natuke teistsugune, ei tähenda et peaks siis teda ignoreerima ja kartma. Emana olin kurb, sest olen näinud vaeva. Ja ikka on nii, et erivajadus pole aktsepteeritav.

Me oleme mugavad. Me oleme egositlikud. Tavalised inimesed? Aga erivajadusega inimene on ka tavaline inimene! Ta on täpselt samasugune nagu me kõik, lihtsalt vajab natunatukene arvestamist, mitte tähelepanu pööramist sellele, et ta on teistsugune. Miks oskame näha asju väga kitsalt, nagu oleks meil peas silmaklapid? Milline on meie silmaring? 

Lugedes ajakirjandusest erinevaid lugusid, kus inimesed on hätta jäetud ... . Nähes kuskil inimest lamamas, kas tõttame appi? Pigem mõtleme, et joodik ja astume edasi andmata endale aru, et inimene võis saada insuldi. Kui minuga tänaval midagi juhtub, kas tahan, et minust astutaks samade mõtetega mööda? Kas oskame abi pakkuda kukkunud memmekesele, ratastoolis inimesele jne?

Meie kinno minek lõppes hästi. Aitäh!

Kui ei julge silmaklappe peast võtta, siis proovi alustuseks piiluda ühe klapi tagant, eks! Luban, et sa ei pea pettuma. Sinu silmaring rikastub ja sa oled hiljem õnnelik selle üle.

Julgust piilumiseks!

Signe

See pagana jalgratas

Lugesin siin oma postitusi ja avastasin, et kogu aeg jahutakse mingist jalgrattast. Huvitav miks? Mulle meeldib jalgratas kui liiklusvahend, see on nii mõnus tunne kui tuul vuhiseb kõrvus. Jalgrattaga on võimalik käia nii paljudes kohtades, kuhu autoga ligi ei pääse. Mõnus on kihutada mööda metsateid, kus rohi on kõrgekõrge. Olen saanud sõbranna käest sellise sõitmise  pärast riielda, kui me Marisega kihutasime nagu segased, nägemata, mis ratta ette võib sattuda. Sõbranna sõitis meile truult järgi. „Mis siis oleks saanud, kui mõni puu või oks oleks ette jäänud?“ „Eks sa oleks siis meid lappida saanud.“ Kui mõnus oli selline sõitmine, kaifisime Marisega seda kihutamist. Olen käinud rattaga ka päris metsas, maasikale või mustikale minnes tuleb sõita ikka niikaugele kui võimalik. Olen kukkunud, kus kõige all mina, siis  potsatas pähe maasikaämber ja kõige tipuks maandus minu otsa ka ratas. Ei ole hullu, püsti ja uuesti ratta selga. Fotojahile eelistasin ka rattaga minna, siis oli aega ümbrust näha. Eksimine pole ka võõras teema, pane või geps rattale peale. 

Aga ma ei tohi enam rattaga sõita, arst keelas ära. Vasakul käel tahab üks side lappimist ja tsüst lodiluus teeb põrguvalu, lisaks ei allu tennisisti küünarnukk ka minu tahtele. Käsi on nõrk ja tudiseb, motoorika on selline, et ei kannata kriitikat. Pange labakinnas kätte ja proovige päev otsa sedasi toimetada - ma arvan, et see on lõbus.

Kui rattaga sõita ei saa, siis paistab, et tuleb see kaherattaline minu ellu teistmoodi. Olen olnud hädas tütre valikulise mutismiga ning poja käitumisprobleemide ning tervisega. Valikuline mutism on selline diagnoos, mille kohta igasuguse info ja materjali kättesaamine on raske. Kui seda on, siis inglise keeles ning ma pole seda keelt õppinud. Õnneks on tänaseks päevaks tütar ise materjale otsinud ning tõlkinud. Pesamuna tervis on selline nagu on, alustuseks saime ainult epilepsia diagnoosi. Aga kui sulle sajab neid diagnoose aina juurde, siis võtab ikka juhtme kokku küll. Kuskohast abi saada? Kelle käest küsida? Mida teha? Reaalsus on see, et sa pead kõigega ise hakkama saama. Arst jah räägib diagnoosist ning annab infolehe. Aga mis edasi? Mida pidin peale hakkama valikulise mutismi diagnoosiga? Laps pidi sügisest kooli minema, lähedased arvasid, et tuleb aastaks koju jätta. Arsti arvamus oli aga teine, temaga on kõik korras, välja arvatud see, et ta võõrastega ei räägi. Kuidas peaks laps õppima, kuidas õpetaja teda hindab, kuidas kindlaks teha, et ta ikka võõrkeele omandab jne? Küsimusi tuli tuhandeid. Vastuseid pidin ise otsima hakkama – jalgratta leiutamine. Olen pidanud nuputama, mõtlema, katsetama – mis toimib, mis mitte. Oma arust oled mõne koha pealt olnud väga nutikas ja siis avastad, et tegelikult on teooria ka olemas – seda eriti praegu, kus õpin sotsiaaltööd. 

Miks pole abi kättesaadav? Miks tihtipeale sekkutakse asjadesse alles siis, kui tuleb juba tuld kustutada? Miks jääb lapsevanem üksi, kes on teada saanud oma lapse haigusest? Ma mõtlen just oma mures üksi. Kes toetab ema kui ta magamata öödest kokku on kukkumas? Tööl tuleb ka käia, lapse ravimid on kallid. Kes peaks rääkima, et näiteks selle, teise või kolmanda haigusega on võimalik taotleda puuet? Millal on aega lapsevanemal infot otsida, kui ta pere kantseldamisest ja tööst on nii väsinud, et kui kuhugi istub, siis ta magab ka kohe? Oih, küsimusi lihtsalt pudenes varrukast.

Mina püüdsin hakkama saada ja see tähendas tõesti nii mõnegi koha pealt jalgratta leiutamist. Asjad on kontrolli all. Mõnikord poissi vaadates tunnen isegi puudust sellest võimatust sigaduste korraldajast – pole politseigi ju meile võõras. Aga lepin praeguse märksa rahulikuma noormehega majas, vastasel korral mina koolis käia ei saaks.

Tegelikult ma ei tahtnud kurta, aga millegipärast tuli see kirjutis natuke negatiivne. Tõsiasi on see, et meie Eesti riigis on väga nõrgad tugisüsteemid. Ei mõisteta, et kohene abi on palju kasulikum ja tõhusam, kui hakata pärast lisaks haigele lapsele lappima ka teisi katkiseid inimhingi.

Mina paranen. Olge tublid ja tugevad!

Signe

Välek Vibulane

Kas te seda multikat mäletate, Välek Vibulane? „Kes on Välek Vibulane?“ küsis Lea. Vat sulle siis. Minu lapsed ei tea, mina natuke mäletan. Pärast suurt nälga tapab vapper kütt Välek suure mammuti, millest hõimu šamaan pettusega poole endale saab. Välek läheb sõbraga šamaani koopasse ning näeb, kellele pool mammutist söödetakse. Kahjuks jäävad nad šamaanile vahele ja kättemaksuks kustutab šamaan hõimu tule. Välek heidetakse seepeale hõimust ning tal keelatakse tagasitulek ilma uue tuleta. Truu sõber ühineb Välekiga, läbi mitmete seikluste leiab Välek viisi, kuidas tuld teha. Tegelikult ma ei tahagi sellest multikast rääkida.

Asendaks Välek Vibulase diagnoosiga valikuline mutism. Prooviks, mis välja tuleb.  Suur nälg – midagi on meie elus juhtunud, midagi negatiivset ning tulemuseks on diagnoos valikuline mutism. Mis nüüd saab? Vaja oleks küttima minna, sest nälg võtab silmanägemise, kõik on pahurad, mures, mõtetes. Diagnoosi teada saades valdavad samad tunded. Olenevalt inimesest hakkame me tegutsema, kes jääb omaette nukrutsema, kes loodab teiste peale, kes mõtlevad, mis edasi saab. Nii ka Välek Vibulane võttis kätte ja läks süüa hankima. On inimesi, kelle jaoks on raskused kui väljakutsed ning hakkavad tegutsema. Ega edu ei tule kohe, edu ei pruugi üldse tulla aga lootus jääb ning see paneb tegutsema. Kõigepealt tahaks teada, miks ja kuidas selline diagnoos tekkida saab, see on see otsing – põhjus, seos, tagajärg. Välek Vibulane üritab ka hõimu toidulauale midagi leida. Vahel saadavad otsinguid edu, nagu Välekil ning kõik saavad söönuks. Millegipärast peab aga osa saagist ära loovutama. Nii ka sinu otsingutega – isegi kui leiad midagi, kuidas diagnoosiga hakkama saada, visatakse sulle kaikaid kodaratesse. Pead kuulma kui halb lapsevanem sa oled, kui valesti sa kõike teed, sa ei pääse arstile nii tihti kui vaja, sest sul pole söögirahagi. Mingi moment kustutakse sinu tuli – oled täiesti energiast tühi, tunned, et kogu vaev on olnud asjatu. Otsid põhjust, miks pead mitte veel rohkem norgu lasta, sest kui see juhtub, oled uppunud. Oled täiesti kõrvale heidetud oma pingutustes. Aga sul on ainult üks mõte, mitte uppuda – valikulise mutismi pärast. Kui pole sind, kas teised oskavad ja suudavad ning tahavad aidata valikulise mutismiga inimest? Välek Vibulane läks peale hõimust välja viskamist tuld otsima. Otsingud kulgesid seiklustega, tulemus oli positiivne – ta leidis, kuidas tuld teha. Tegutsemas hoiab sind pinge kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õpime. Mina ei ole tuld veel õppinud tegema aga õppinud erinevaid tehnikaid.

Valikulise mutismi diagnoosi saab tegelikult asendada ka mõne muu diagnoosiga. Välek Vibulane püüdis olukorraga kohaneda ning ka lahendust leida. Nii püüame ka meie ju olukorraga kohaneda ja edasi tegutseda. Aitab positiivne meel.

See on minu lugu. Ja ma ei lõpeta enne kui leian tule tegemiseks mooduse.

Ärge kartke asju, mis erinevad tavapärasest, julget meelt!

Signe