Meil kõigil on oskus jutustada lugu – mis meiega on
juhtunud, mida me mõtleme, oleme läbi elanud ja me teeme seda omal moel. Selle
loo jutustamine on kui narratiiv, sündmuste kirjeldus. Iga inimene jutustab
asju erinevalt. Inimene, kes tuleb nõustaja juurde oma lugu jutustama, on üksi
oma valus. Nõustaja juurde tulemine annab võimaluse lugu analüüsida. Nõustaja
ülesandeks on luua „ruum“, et nõustatav saaks oma lugu rääkida. See „ruum“ on
inimese ja nõustaja suhte vaheline ruum, et inimesel tekiks võimalus rääkida.
Minu enda elus on lood väga olulised. Olen õppinud neid
rääkima, teen seda ka kirjalikult oma blogis „Mõtteladuja“. Olen nendest
lugudest õppinud, kuidas asju parandada, kuidas teistmoodi teha või kuidas asju
teistmoodi mõnest teisest vaatenurgast vaadata. Lugusid olen õppinud
uuesti rääkima ja lähedastega jagama, vahepeal ma ei teinud seda. Elul on
aegajalt kombeks pakkuda läbielamiseks raskeid hetki. Enda läbielamised on
õpetanud teisi inimesi kuulama. Kuulama just nii, et olen enese teadmata
õppinud looma ruumi enda ja minu poole pöördunud inimese vahele. Tarbin
lugudena enda läbielamisi, samuti loetut. Minu hoiakud nõustamise suhtes on
positiivsed. Tähtis on aidata inimesel üles leida need ressursid, mis on kuhugi
kadunud.
Abiotsiv inimene on juba tegutseja. Ta loob oma maailma,
teeb valikuid ning vastutab. Mõned sündmused on sellised, mille üle pole
inimesel võimu, siinkohal tuleb appi nõustaja, kes aitab inimesel otsustada,
mis nende sündmustega peale hakata. Tuleb leida sobilik käsitlusviis.
Alustuseks tuleb kokku leppida eesmärkides. Kui eesmärk seatud, siis saab
vaadata, mida nende eesmärkide täitmiseks ette annab võtta. Selged eesmärgid ja
meetodid on nõustamises tähtsad. Eesmärk on peamine pidepunkt edasiliikumiseks.
Nõustaja ja inimese ühine arusaam eesmärgist on vajalik, et mõlemad liiguksid
ühes suunas. Seejärel saab paika panna nö tegevuste jada, et inimene saaks oma
eluga toime tulla. Hea nõustaja suudab ülesandeid formuleerida nii, et inimene
oleks võimeline nendega toime tulema. Ülesannete täitmiseks on palju erinevaid
meetodeid – vestlus, probleemikesksed tegevused (näiteks lõdvestusteraapia),
tegelemine kunsti, loominguga, kultuuriressursid ( kino, teater), nõustaja
isiklikud ressursid (omaenda kogemuste rakendamine). Nõustaja ülesanne on selle
kahepoolse võimaluste kogumist leida sobiv, samas ta ei tohi nö ära otsustada
lõpptulemust. Sedasi asetab ta ennast „targema“ positsioonile ja ei väärtusta
inimest.
Probleemide lahendusviise on mitmeid. Nõustamine on üks
nendest – läbi suhte. Suhteid on meie elus erinevaid, nõustaja ja
nõuandja suhe on konkreetne. Suhe inimesega, kes on väljaspool probleemi.
Nõustaja peab suutma luua sellise suhte, kus inimene suudaks rääkida oma
valust. Eesmärgiks peaks olema sellise suhte loomine, kus inimene suudaks
kasutada nõustamist oma elus edasi liikumiseks. Suhte loomine on kui maja
ehitamine, oluline on vundament ja samas tuleb valmis olla selleks, et midagi
võib valesti minna. Kuulmisoskus on oluline, tähtis on nö „kohal olla“,
usaldus. Kusjuures usaldussuhte loomine ei pruugi olla kerge tänu inimese
eelnevatele kogemustele, ta võib seda pidevalt testida. Emotsionaalne ausus, et
inimesel ei tekiks kahtlust, mida nõustaja nüüd ütlemata jätab. Näidata tuleb
hoolimist, jäta oma vajadused kõrvale, rõõmusta teise inimese saavutuste üle.
Nõustamissuhe on justkui liit, kus inimene ja nõustaja püüavad koos toime tulla
keeruliste probleemidega. Isiksuskeskse nõustamise peamine idee ütleb, et
inimesel võivad puududa suhted, kus ta saab tema ise olla. Psühhodünaamilise
mudeli puhul on käitumine ajendatud teadvustamata teguritest.
Transaktsioonianalüüsi kohaselt on inimese isiksuses kolm eraldi „mina“
tasandit, laps, täiskasvanu, vanem.
Tihtipeale on nii, et teiste inimestega hästi läbi saada,
õpime oma raskeid tundeid alla suruma. Tunded ja emotsioonid mõjuvad sageli
ebamääraselt sellepärast, et inimene näiteks on kasvanud sellises keskkonnas,
kus ei peetud seda heaks. Peale tunnete ehedat väljendamist kaasneb sellega ka
füüsiline kergendus. Nõustamises on oluline eristada tunnet ja emotsiooni.
Tunne on see, mis on südames. Emotsioone me väljendame kehaliselt. On olemas
raskestimõistetavaid või segaseid tundeid, on tundeid, mida on tagasi hoitud ja
osa tundeid mis on väljunud kontrolli alt. Nõustaja peab olema kompetentne
tunnete ja emotsioonide teadvustamisel, peab olema oskust topelttähelepanu nii
enda kui kliendi tunnete ja emotsioonide suhtes. Sellepärast on oluline
nõustaja isiklik areng, võimalus näiteks asju läbi arutada superviisoriga.
Nõustamise eesmärgiks võib olla käitumise muutmine, mingi
kindlapiirilise harjumuse muutmine. Käitumise muutmine on raske tegevus.
Inimese käitumine kujuneb käsikäes sotsiaalse keskkonnaga. Käitumise
ümberkujundamine on nagu samm tundmatusse. Võiks proovida ülesannete jagamist
sammudeks ehk siis alaülesanneteks. Oluline on aru saada motivatsioonist, miks
inimene soovib muutust ette võtta. Nõustaja ülesandeks on aidata inimesel
mõista, miks ta mingites olukordades käitub nii nagu käitub. Tihtipeale jõutakse
inimese sisemistele vastuoludele. Kõige olulisem käitumise muutmisel on
muutuseks valmisolek, teiste toetus. Samuti on tähtis muutumise ettevõtmisel,
et kõik oleks täpselt paika pandud, see suurendab muutumise õnnestumist. Samuti
on vältimatu muutumisel tagasilangus, neid peab õppima tunnistama.
Tagasilangust võib püüda ennetada, selgitades välja need tegurid, mis võivad
seda põhjustada. Muutumisel võib kasutada kognitiiv- käitumusliku meetodit, või
siis isiklike ressursside aktiveerimist, kus keskendutakse nendele
olukordadele, kus probleemkäitumist ei teki. Käitumise muutmist võib ette võtta
ka projektipõhiselt, kus kogu ettevõtmist tuleb vaadelda kui projekti.
Teiste inimeste eluraskustega tegelemine nõuab palju
väljakutseid.
Olen mõjutatud teadmisest, et iga inimene on ainulaadne. Nad
tunnetavad maailma erinevalt ning vajavad erinevat lähenemist – näiteks
erinevad diagnoosid. Leian, et mida laiemad on teadmised, seda tulemuslikumalt
on võimalik saada positiivseid lõpplahendusi.
Signe
Laoriiulis:
McLeod, J. (2007). Nõustamisoskus.
