Aasta vahetub peagi. Kas peaks tegema sellest kokkuvõtte? Proovin.
Mis ma siis teinud olen? Eks blogilugeja teab, sest ühte ja teist olen pajatanud ka oma tegemistest lisaks mõtete ladumisele. Kiikasin oma aasta mõtteid, millised need siis on olnud. Kõige loetum postitus blogis räägib tütre valikulisest mutismist ja tundest kui ei suutnud enam vaiki olla. See kurbuse tunne, kui sinu aastatega saavutatu tahtis käest kaduda; edusammud, mille nimel on vaeva nähtud, kippusid käest libisema ja seda ainult sellepärast, et kõik arvavad, et nad teavad kuidas on kõige õigem, ise tegelikult teemasse ei süvene .... Madalseisu saime lahendatud, me ei anna lihtsalt alla. Kui soovid aidata, siis esmalt mõtle, ega sa oma tegutsemisega asju hullemaks ei tee. Uuri enne palun, mis on oluline ja millist abi tegelikult vajatakse.
Sellel aastal tuli blogisse ka üks proua, kel nimeks Kükametsa Maali. Ta käib küll harva, kuid sellegipoolest avaldab ta aegajalt oma vanainimese mõtteid. Aga mitte ainult, Maali tuli koos aruteluga haldusreformist ja utilitarismist. Utilitarismi kohta on hea raamatu kirjutanud Igor Gräzin. Sügisel lehest ühte Gräzini arvamuslugu lugedes kirjutas ta ka Kükametsast. See selleks. https://www.ohtuleht.ee/843250/igor-grazin-haldusreformi-probleemid-alles-algavad
Vaieldamatu lemmik on Teile olnud postitus mu tütre piltidest. Aitäh.
Kiire ülevaade minu tegemistest ka siis selle aasta jooksul. Aasta 2016 lõppes minu jaoks sellega, et olin kipsis. Uue aasta algus tähendas taastumist, mis aga ei läinud hästi. Selleks, et käsi uuesti mingil määral toimesse saada, tähendas tüsistuste likvideerimst ning seejärel taastusravi. See tähendab omakorda seda, et kõike ma enam vasaku käega teha ei saa, pean koormustega ettevaatlik olema, motoorika on narrivõitu ja noh aegajalt suudab see käsi mul ikka kopsu üle maksa ka tõmmata, kui näiteks maha pillatud toorest kanamuna peab koristama hakkama. Oma endisele ametile pidin nägemist ütlema.
Kevadel, mis kevadel, ikka suve hakul panin selga ilusa kleidi ning käisin tõin koju paberi, mis anti tasuks kolme aasta töö/õppimise eest. Omandasin sotsiaaltöötaja kutse ning sügisel alustasin antud valdkonnas ka tööd.
Ainus asi, millega ma rahul ei ole, on see, et pole saanud kaamerat kätte võtta niipalju kui varasemalt. Mõnusaid kolamisi ja looduspilte olen saanud vähe teha. See eest olen sattunud mõnele üritusele, kus on saanud teha mõned klõpsud. Lisaks väsis mu vana "seebikarp" enne ühte tähtsat sündmust, kus pidin olema "operaatoriks" ja õhtujuhiks ning muretsesin uue "seebikarbi". Uue masina tundma õppimiseks aega ei olnud .... vaatamata sellele saab uue "seebikarbiga" viis pluss pilte.
Ainus asi, millega ma rahul ei ole, on see, et pole saanud kaamerat kätte võtta niipalju kui varasemalt. Mõnusaid kolamisi ja looduspilte olen saanud vähe teha. See eest olen sattunud mõnele üritusele, kus on saanud teha mõned klõpsud. Lisaks väsis mu vana "seebikarp" enne ühte tähtsat sündmust, kus pidin olema "operaatoriks" ja õhtujuhiks ning muretsesin uue "seebikarbi". Uue masina tundma õppimiseks aega ei olnud .... vaatamata sellele saab uue "seebikarbiga" viis pluss pilte.
Aasta on olnud mitmekesine. Olen kohanud, tuttavaks saanud väga paljude uute inimestega. Saanud uusi mõtteid, kogemusi, teadmisi. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen seda – et kui vähe ma tegelikult tean. Aga seda, mida ma tean – jagan ka Teiega.
Tänud kaasaelajatele!
Kaunist aastavahetust!
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar