reede, 24. november 2017

Loen ja imestan. Ei, tegelikult ei imesta

Jah, ma loen ja ei suuda ära imestada. Imestama paneb inimese mõttekäik. Eks ikka see laineid löönud Barbi Pilvre mõttekäik maainimestest.

Ma kah maainimene. Millegipärast muretsen hoopis sellepärast, kas pääsen liiklema kui on vaja linna arsti juurde minna või siis oma töölesõidu marsruudi pärast, kas tee on libe või mitte – pean ise sõitma, ühistransporti lihtsalt pole sinna suunda. Muretsen, kas jõuan-saan apteegis käidud. Muretsen ka sellepärast, mismoodi üldse saab arstil käidud. Muretsen ka laste hariduse pärast. Muretsen, sest erivajadusega laps peab väga kaugel koolis käima. Muretsen paljude lihtsate igapäevaasjade pärast. Ainus, mille pärast ma ei muretse, on too kodulähedase jooma kättesaadavus. Veel vähem pakub mu elu mulle aega, raha ja võimalust selle kraami järele Lätti minna.

Sildistamine.
Kuskohast tulevad sildid?
Eelarvamustest.
Mis on eelarvamus?
See on hoiak, kus tegelikkusega pole mingit pistmist.
Mis õigusega .... ma parem ei küsi.

Miks tekkivad eelarvamused? Sest me ise kuulume kuhugi. Ja see sildistatud pool kuulub ka kuhugi. Seekord siis nimetusega maaelu elav inimene. Hoiak ja tegelikkus. Silt on jagatud hoiaku põhjal, tegelik olukord on nägemata.

Kas sa arvad või tead, et maainimese elu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses?

Signe


Laoriiulis: Tõnu Lehtsaar „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“
ja

Kommentaare ei ole: