Maali istub oma köögis. Tal on ajast aega olnud köögilaud
akna all, nii hea on seal istuda ning vaadata õuele. Õunapuu on talve ootel. Seal
paremal oli kunagi suur lillepeenar. Maali ei jaksa enam kevadel omale
lillepeenart teha, lilleilu jääb vaatamata.
Naabrinoored käisid poes ja tõid seekord ise Maalile leiba. Maali
ei jaksa enam niipalju käia, aina viletsamaks läheb see olemine. Aga Maali ei
muretse enda pärast. Muretseb naabrinoorte pärast. Neil on raske ja ikka ja
alati leiavad Maali jaoks aega, uurivad
poodi minnes, kas tuled ka või toome midagi.
Aeg. Kuhu see aeg lennanud on? Maali on elus nii mõndagi
näinud. Kas see möödunud aegade meenutamine, ons sellel mingi tähendus? Peab vist
hakkama mõtlema homse päeva peale, sest naabrinoored ei jaksa muidu varsti
sedasi enam.
See õunapuu on ainus, mis alles jäänud. Siia majja tulles
sai aeda neid vist oma kümme istutatud. Nüüd on jäänud köögi akna all olev puu.
Selle all on pink, kus kevadest sügiseni hea istuda ja mõtteid mõlgutada. Talvel
ja külmal sügispäeval peab leppima köögiaknal olemisega.
Noored, vanad. Meenutused, kui Maali noor oli ja õunapuid
istutas, nüüd ainult rõõm oma ainsast allesjäänud õunapuu vaatamisest.
Seal kuskil metsaveerel elab Maali ja mõlgutab oma mõtteid
...
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar