Mida me tahame?

Nii nagu meri ei püsi muuli piirides, vaid ronib üle kivide, nii on ka inimesi, kes ei püsi kindlates piirides. Ühiskonna poolt on paika pandud kindlad käitumisnormid ja reeglid. Seadustega on reguleeritud paljutki, sest muud moodi ei saagi. Inimesi on ju igasuguseid, ka väga halbasid kahjuks. Kõike ikka teha ei või, mingid piirid peavad olema.

Mis saab aga siis, kui sa ronid üle „normaalsuse“ piiri mõnel teisel moel? Kui sa ei ole „asjalik“ sellisel moel, nagu sinult oodatakse? Halvimal juhul oled tõrjutute hulgas. Parimal juhul võetakse sind kui värskete ideede genereerijat ja elluviijat, kõik sõltub keskkonnast, mis antud momendil sinu ümber eksisteerib.

Meid koolitatakse kõikvõimalikul moel. Haridus on kohustuslik ning me peame õppima teatud asju. Meist vormitakse inimesed, kes vastaksid ühiskonna ootustele. Meist saavad kuldsed keskmised, kes oma ametites teevad kuldset keskmist tööd. Kõik toimib suurepäraselt. Ja kui siis juhtub tulema keegi, kes ei vasta sellele keskmisele tasemele, mis me siis temast mõtleme? Kui tema mõtte-ja tegutsemiskäik meile ei sobi, siis lükkame ta eemale, sest meie rahulik elu saab rikutud. Ta on segaja.

Kõige lihtsam on elus olla see keskmine.

Kas me ikka teame mida tahame? Kas olles see keskmine, elame äkki liiga tänases päevas? Tulevik meid ei huvita, sest tähtis on minu rahulolu siin ja praegu? Sellised mõtted tekkisid, kui üritasin endale restarti teha. Esitasin ka küsimuse, kas restart ikka toimus ja tekkis ka vaidlusi minu pooliku kirjutise üle. Üle muuli laiutav meri sai meelega pildiks pandud, sest alati pole võimalik takistada mõne teise „normaalsetes“ piirides olemist.

Piiridega või piirideta?

Seekordsele mõttele andis tõuke  Äripäevas ilmunud Janek Mäggi arvamusartikkel „Hallo, Eesti. Maga välja.“ http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/08/19/janek-maggi-halloo-eesti-maga-valja

Signe