Igavusest

Mul ei ole igav, minuga juhtub kogu aeg midagi. Ma ei kurda, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Täna näiteks „unustati“ mind bussist maha ühele üritusele sõites. Üritusele siiski jõudsin, sest lahendamatuid olukordi pole olemas. Minnes sinna kuhu minema pidin, pahvatasin välja: „Mul ei ole kunagi igav“. Ja ma sain inspiratsiooni.

Victor Hugo kirjutas oma „Hüljatutes“: „Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.“ Minul seda põrgut pole. Eks tegelikult saab palju alguse me mõtteviisist, kirjutasin sellest kirjatükis „Pluss ja miinus maailm“. Kõik mis me elus juhtub, saab ju tõlgendada mitmeti. Miinusmõtlemisega oleksin jalutanud lihtsalt koju …. . Éks neid juhtumisi, mis me elus toimuvad, on ju mitmesuguseid. On naljakaid ja lausa halenaljakaid asju, mille peale me naerame ennast ribadeks, siia alla võin näiteks panna oma päris esimese rulluiskudel sõitmise. See protsess polnud kohe üldse mitte igav, naerda sai isuga. Aga kui inimene mu selja taga mulle isuga noa selga viskab, mis on väga valus, siis keeran ennast lihtsalt ringi ja ütlen: „Aitäh, et mu elu huvitavaks tegid, mul pole nüüd aega igavust tunda“. See muidugi ei tähenda seda, et ma seda noa selga löömist aktsepteerin ja heaks kiidan, see on ülimalt alatu tegu. Kõik sõltub meist ja meie mõtlemisest.

Tihtipeale on tänapäeva laste suust kuulda, et mul on igav. Minul küll lapsena igav ei olnud. Kogu aeg pea töötas, kuhu minna, mida teha, kuidas teha. Isegi keskkooli ajal võtsin eksamite ajal aega, et minna sõbrannaga rattaga krossirajale sõitma, kusjuures kahekesi ühe ratta peal. Lõbu oli laialt, sest tegemist oli krossirajaga, rada raske ja ettearvamatu. Mina olin muidugi see, kes seisis pakiraamil püsti ka veel, veneaegne kokkukas oli selline hea ratas, kus sai nii seista. Meie sõit ja uperkuuti lendamised olid head naeruteraapiad. Pärast oli jaksu jälle eksamiteks õppida. Nii et minu jaoks on igavus fantaasiapuudus. Alati on midagi võimalik välja mõelda, teha, toimetada. Laskem lastel ise mõelda, ärgem piirakem nende vabadust sellisel moel, kus nende eest kõik asjad ära mõtleme. Kui ema oleks kuulnud minu sellisest rattasõitmisest, kas te arvate, et ta oleks seda lubanud või veel vähem, sellist ettepanekut teinud, et minge krossirajale niimoodi sõitma? 

Nii et igavus on üks väga huvitav asi. Ma kohe nüüd mõtlen selle peale pikemalt. Mõelge Teie ka.

Signe