Tark või loll

 

Jaan Kross kirjutas „Kolme katku vahel“ legendiks saanud lause: „Haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta meeletult tark olema“. Samas, paljud meist seda tsitaati teavad? Ma arvan, et teadjaid on. Kui haritud see eestlane ikkagi on? Mingid haridusasutuse lõpetamise tunnistused on meil kõigil taskus olemas, kel rohkem, kel vähem. Aga mis see haridus üldse on? Tegelikult tekkis mul probleem, kui hakkasin sõnale haridus definitsiooni otsima. Seda saab defineerida just nii nagu tahad, oma maailmapildile kohaselt. Haridusseaduse raames on see õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnistab ja mille omadust ta kontrollib. See, mida õpime, on meile ette antud. Me peame selle omandama. Kas me peale selle omandamist  targad ka oleme? Ei tea. Meile on ette antud raamid ja me peame nende sisse ilusti ära mahtuma. Kui üle ääre kobrutab, siis tuleb kuumust maha keerata, äkki tuleb inimesena isemõtlemise võime.

Juhtusin eile lugema ühte viie aasta tagust artiklit. See jäi mind häirima. Aeg poleks nagu üldse liikunud. See mõte, et riik ei taha teada ja teadlikult jätab mulje, et kõik on väga hästi. Silme ette tuleb ajakirjandusest läbi käinud lugu, kus noor ema ei saanud sotsiaaltoetust või viimasel ajal libeda tee pärast toimunud avariid, kus rahapuudusel “ei pea“ libedust tõrjuma. Las inimesed hukkuvad, pole inimest, pole probleemi, see on ju igivana tõde. Eesti tühjaks jooksmine ei ole ka ju lõppenud … .

Raivo Palmaru oma artiklis „Pärast tõde tuleb reaalsus“ on välja toonud tõdemuse, et inimesed ei või uskuda mida iganes, sest tõekspidamistel on tagajärjed … . Me usume seda mida tahame uskuda, me tegutseme oma uskumuste järgi. Mõnikord aga on vaja mõelda, kas see uskumus on ikka õige, tõene, kas me seda uskumust tegudesse pannes ei kahjusta kedagi? Ma arvan, et me isegi ei mõtle selle peale. Eesti elab oma majanduslikus liberaalsuses ilusat elu. Tähtis on majanduslik efektiivsus, selline lähenemine eeldab, et iga inimene peab pöörama tähelepanu oma hariduslikule käekäigule ning  motiveerima ka tööalaselt pingutama ja siis kasvab ka ühiskonna jõukus. Millegi pärast uuringud räägivad teist keelt. Kuskil riiulites „suurtel härrastel“ on kindlasti  need uuringud ka olemas? Võiks lugeda, analüüsiga tegeleda? Et see, mida mina oma peas tean ja usun ning arvan õige olema, ei pruugi tegelikult seda olla. Aga ikkagi ma teen nii, nagu mina tahan ja jätan teadliku mulje, et kõik on hästi. See ema on ise süüdi, et majanduslikult sellisesse olukorda sattus ja liiklejad on ise süüdi, et õiget sõidukiirust valida ei oska või et üldse liiklevad.

Mind häirib see lapsikus, rumalus, soovimatus teha tööd. On ju väga-väga palju tublisid inimesi, kes on teinud erinevaid uuringuid, läbi viinud küsitlusi, andmeid analüüsinud, võrrelnud, järeldusi teinud ning ka reaalselt toimivaid visioone välja pakkunud. Miks ei võeta tehtud töid riiulist? Miks ei hinnata seda tööd?

Alustasin oma juttu haridusega, kuhu ma välja jõudsin? Oleme me siis ikka haritud? Jah, ja kui üle ääre kobrutab, siis tuleb kuumust maha keerata. Oma uskumustest loome reaalsuse, mida me siis usume. Imelik … .

Tekkis küsimus: loll või tark?

Mõtete koordineerijana ametis jälle Raivo Palmaru artikkel "Pärast tõde tuleb reaalsus"
Ja link tollele artiklile, mis mõtteid laduma pani: http://m.ohtuleht.ee/443365/lastekaitsja-35-000-surma-on-vaesuse-hind-eestis

Signe