Kus mu telefon on? Kas keegi on näinud? Kuhu ma selle panin?
Ok, leidsin. Eks ma panin korraks käest ära, lihtsalt ebatavalisse kohta ja ei
oska otsida. Nii oli üleeile ja eile ja täna. Homme ka? Telefon pole ainuke
asi. Ja ma pole ainuke. Emme, kus mu jope on? Emme vastus, et võta sealt kuhu
panid. Lõpuks otsime juba kõik koos, sest jope kadunud kui tina tuhka. Helistan
emale ka, et kuule, kas laps peale aktust jope ikka võttis kaasa? Või jättis
äkki kohvikusse? Auto sai ka teistpidi tuuseldatud. Lõpuks istub laps tugitooli
ja mõtleb .... Äkki on kotis? Ja ongi. Või siis tuleb teiselt lapselt paanikas
sõnum .... emmmmmeee, ma unustasin lilled maha. Õnneks sai lilled
ilusti-kenasti mu sõbrannaga lapsele järgi saadetud. Sõbranna veel muigas: „Käbid
ei kuku kännust kaugele“. Oh? Olen ma tõesti nii silmapaistev tuulepea? Häh,
parem silmapaistev tuulepea kui igav nohik nurgas.
Lõbusat Jaani!
Signe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar