Grrrrrr

Ma olen väääääsinud, avastasin selle täna. Ma ei viitsi mõelda ja teha midagi asjalikku. Vaja oleks arvutis paar tähtsat asja ära teha, aga kuna nendega kiiret pole, siis ..... ma ei tahaaaa. No tegelikult ma tean, et pärast pingsat perioodi ei tule mul see väsimus kohe peale, vaid nii kuskil nädala pärast. Aga noh, ega ma siis niisama ei istu. Käin ja koristan. Leidsin käsitöö kastist paar poolikut lapitehnikas asja, lõpetasin need ära. Enne magaminekut kulutan aega lugemiseks, öökapile sigines kooliajal hunnik raamatuid, mida lugeda tahaks. Neelan neid nüüd jupphaaval, alustasin Navarrost. No on huvitav ja hariv lugemine, kui viitsin, teen millalgi ka kokkuvõtte. Ja muidugi see koristamine, kui kooliajal lihtsalt koristasid, siis praegu käib aga üks sorteerimine ja iga asja juures mõtlemine, kas seda on vaja. Omaarust tegin raamaturiiuli ka korda, aga pole rahul, peaks paremini asjad ära süstematiseerima, noh umbes nii nagu raamatukogus. Õnneks pole neid raamatuid väga palju, ainult kolm kaks- ja kaheksakümmend riiulit. 😊😊😊 Aga riiulist lugeda pole küll enam midagi, seal loetud raamatud.

Ootan siis, mil see väsimus minu juurest lahkub. Tegelikult togin ja toksin juba praegu teist jalaga, sest ma ei taha, et ta mind sedasi tüütab. See on segav.

Kolm aastat oli majas periood, kus kõik Kutsarid olid koolilapsed. Vanem tütar jõudis minu kooliaja jooksul igal aastal mingi tunnistuse tasku pista, kõigepealt keskkool, siis pehme mööbli restaraatori paberid ja nüüd siis ka pagari omad. Tegelikult on see fantastiline. Kes valikulise mutismiga kursis on, see teab kui keeruline on mõne murega .... Loodame, et leidub siin Eestimaa peal ka tööandja, kes .... Jätan mõtte lõpetamata, kirjutan sel teemal mingi aeg pikemalt.

Loen ja koristan ja ei targuta.

Päikest!

Signe